mul on ainus sugulane, keda ma ei tea, kes oleks nö ok. mu vanaisa. panin ta pildi omale öökapi peale ja palusin temalt ilmutust, sain unes valusate välgatuste peale sellise silmapõletuse, et mul oli mitu päeva vaja allergiarohtu võtta ja silmatilku panna.
mu vanaisa oli fotograaf, kunagi, kui tehti pilti reeglina selle särtsuga, välguga.
ma sain selgeks, et mu vanaisa on veel see kõige suurem monstrum, äkki

Mina ka ei tahaks kedagi lähedastest,kui ainult isa poolvend, kes oli ütlemata hea inimene.Ta suri, kui ma olin alles nii 8-9 aastane.
Praeguseid pereliikmeid ei tahaks ka matustele, niivõrd ebardlikud on nad minu silmis. Ei taha halvustada, las elavad oma elu, aga kui omaste vahel on viha ja arusaamatused, siis milleks neile või mulle vaja, et kui ma suren, nad minu matusele tulevad? Kas see on valesti soovitud? Tunnen, et tahaksin rahu ja kui nad mind ükskõiksena ära saatamas oleks, see oleks ju hull küll?
Sooviksin, et mu laps üksi mind kremeerida laseks ja tuha puistaks teatud kohta. Loodan, et nii läheb, ei mingeid võltssõbrannasid ega sõpru.

Appike
sa ikka aru saad, millest meie jutt üldse käib või?
me ei räägi siin matustest:))

suleke
mina olen muide sama asja mõelnud, et kuidas saavad seal olla siis just viimase elu kehad.
ja olen vastuse leidnud - keegi pole ju tulnud tagasi päris surmast vaid ainult kliinilisest surmast. nii et see, mis toimub päris surmas, ei tea ju keegi. kliiniline surm on vaid selle uue oleku lävi, kust mõni ka tagasi saadetakse. mis aga toimub üle läve, me ju ei tea. ja et inimest sellel üleminekuetapil mitte päris ära kohutada saadaetakse talle vastu talle tuttavad hinged talle teadaoleva välimusega. hiljem juba aja edasi minnes kaotab hing oma viimase elu välimuse ja muutub selleks põhiolemuseks või hingeks, kes siis mööda erinevaid aegu ja kehasid ümbersündide kaudu rändab ning areneb.

aga täiesti absurdne on seda pidada mingiks hapnikupuudusest tingitud hallukaks. kui oleks hallutsinatsioon, siis peaks ta kõigil ju erinev olema ja võiks olla täiesti ilma loogikata jamps.
see kogemus on aga millegipärast kõigil surmakogemust mäletanutel sarnane ja äärmiselt loogiline.

dr moody teab kahjuks ka ühte hirmutavat kogemust ühel mehel. 99% inimestest on aga näinud sõbralikku sooja valgust, jeesust, olendit, lähedasi jne. või ka lähedasi ja Olendit koos. Olendit nimetavad inimesed vastavalt oma religioossele kogemusele, kes Jeesuseks, kes niisama olendiks jne.

Olen väga-väga tänulik kõigile vastanutele!
Lugedes teie postitusi,hakkas kuidagi kergem ning tunne,et ehk minu psüühikaga on midagi korrast ära,hakkab vaibuma.
Usun nüüd,et elu pole must-valge ning võib ette tulla paljugi meile mõistetamatut.
Lasen asjadel omasoodu minna,ma ei hakka seda tunnet et "ma tean asju",endas maha suruma aga ka ärgitama mitte.Võtan vastu mis elul pakkuda on ning teen otsuseid sisetunde järgi sest sisetunne on viimasel ajal tekkinud ja pahatihti õigeks osutunud.
Tahan teid kõiki veelkord tänada ja soovida kõigile õigeid otsuseid ning edu!

Päris kindlasti ei ole sa segane. Väga huvitav teema ja kogemus. Need kes meile selles elus halba teinud on, vaevalt on siis samasugused jõhkardid kui nad on siitilmast lahkunud ja tulevad meid tervitama hingedena. Ma küll ei usu seda.

Ole mureta, su psüühika on absoluutselt korras! Selle teema kohta on palju raamatuid, ka eestikeelseid, mul oli raske ja mitteplaaniline opp, oli peritoniit koos kõigi kõhuõõne organite mädase põletikuga (sapikivi liikumine), kogemus järgmine: opi käigus arvasin et näen und, tegelikult lahkusin kehast ja lendasin, mingit keha polnud, see lamas opilaual, olin opisaalis tükk aega, ei näinud kedagi aga kuulsin, kuidas mu kallis lahkunud vanaema mulle ütles: kõik läheb hästi, ära karda, sa pead oma lapsed üles kasvatama ja me ei kohtu niipeagi, aga hoia oma südant...oligi kõik, mind äratati mingi aja pärast (ajataju muidugi polnud) ja öeldi, et opp on läbi ja ma pean ärkama, siis viidi intensiivi, paari päeva pärast sain teada, et süda oli rütmist välja läinud ja siis hetkeks seiskunud, tegelikult ma ei tahtnudki teada mitte midagi, meeles oli mu armsa vanaema hääl, et me ei kohtu peagi...ilmselt polnud tegemist pikaajalise seiskumisega, emale ja abikaasale räägiti, mina ei soovinud midagi kuulda, olin hoopis teises dimensioonis, elu polnud enam selline, nagu varem, kõik tundus ebareaalne...aga tasapisi loksus kõik ise paika, kasvatan oma lapsi ja enam surma ei karda - ma nimelt tean, et sealpool on mingi muu dimensioon ja see õige kodu, ei nõustu ealeski siinsete skeptikutega!!!, mul pole ei luulusid ega hallukaid, lihtsalt kõik on täpselt nii, nagu on ja teema polegi erilisteks vaidlusteks sobiv, naljal (ka väga ebaõnnestunud naljaviskamise katsetel - suleke kell 23.09) pole selles teemas kohta!

Lapsena olin raskelt haige. Võiks ju öelda, et nägin või tundsin mingeid luulusid. Aga see tunne oli nii selge, et ma isegi ei usu luuludesse. Nimelt hõljusin oma keha kohal, olin nagu mingi paelaga keha küljes kinni, nagu õhupall või nii. Sedasi hõljusin nagu oleks palatis kerge tuul. Nägin ja kuulsin kõike, mingi meeletu sebimine ja olin nagu üllatunud, et mida nad muretsevad, kõik saab ju korda. Minul polnud kedagi lähedast vastus, ma küll ei mäleta, aga ise ma teadsin, et kõik saab korda ja mida nad jooksevad ning sebivad.

Isa enne surma hakkas küll rääkima, et näe ema siin ja ta vist nägi unes, et ema surnud on. Suhtles temaga valjuhäälselt ja no 1 päev enne surma siis hakkas ta oma emaga rääkima. Ütleski, et ema tuli mulle järele. Ise ta oli ainult segaduses, et ema peaks ju olema surnud, aga näe istub siin mu kõrval nüüd ja ootab. Siis rääkis ja rääkis üksi, meenutas oma lapsepõlve, ühel hetkel ohkas ja oligi surnud.

Olen ka selle teema vastu suurt huvi tundnud ja igasugune tobe seletus mingitest ajufunktsioonidest ja kõik ülejäänu /hapnikupuudus!!!/, millega arstid ja teadlased üritavad kõigile selgeks teha, et mingit teispoolsust pole ja kõik on luulud ja kehast tingitud nägemused, ei tähenda mulle ega ka teistele selle elamuse kogejatele mitte kui midagi, pealegi olen näinud ka saateid ja dokumentaale, kus kogu see teadlaste jura ümber lükatakse, aga nõustun ka selle arvamusega, et siin niisama lahmida pole mõtet, eriti ei soovita sõna võtta neil, kel endal see kogemus puudub, teema pole naljategemiseks, see on tõsine asi ja kliinilist surma on kogenud hämmastavalt suur hulk inimesi, hulluks peale seda ei minda, lihtsalt vaated elule muutuvad, seepärast tundubki kõik siinne algul ebareaalne, aga varsti elad edasi tavalist elu, ainult ilma surmahirmuta ja teises kvaliteedis, sellised kogemused muudavad paljud inimesed sensitiivideks ja võivad ilmneda ka selgeltnägemise võimed, palju on selliseid juhtumeid. Ise olen kokku puutunud just arstidega, kes usuvad seda teispoolsust ja huvi on suur, on nad ju ka kõigest lihtsurelikud, kes kohutavalt kardavad surma, nagu enamik meist.

suleke siiani suht norm. kommija olnud, aga seekord siin see ilge tobedus - appi, räige ju, 23.09, mis sinuga juhtus, lolliks läksid või, jää oma liistude juurde paluuuun, suleke, sul puudub absoluutselt huumorimeel, ära ahvi siinseid pärleid...ja teema, kus oma lollust poseerid, on tõega sobimatu, sinus nii pettunud!

Panen sulekese haleda huumori lausa veelkordseks lugemiseks:

Autor: suleke
Aeg: 05-04-10 23:09

pärast surma võib vahest tulla ka keegi kole mustanahaline lävele tervitama, juuksed krussis ja silmad põlmas nagu tulukesed. või siis ilus valge mees nagu nt george cloony. ta pole küll veel surnud, aga kui teda tahta, peab hakkama aegsasti palvetama. muna-voodi-alla loits pidavat ka aitama järjekorra esikümnesse saada.

Kas pole vaimukas ja naljakas - ei ole! Kurb, kui inimese oma liistude juurde ei jää ja üritab kedagi ahvida, siin on naljategijaid, aga siis ajab ikka täiega naerma, kuna on vaimukad ja panevad kümnesse.
suleke - katsu ikka iseendaks jääda :((((

Tõeliselt jube....
Ma arvasin, et "suleke" on ise mingi päris tark inimene, aga nojah, sellises teemas ja nii labane ning mõttetu, ma ei loe enam ta komme ilmselt, jätaks vahele.
Muidu mulle väga meeldib lugeda siin foorumis nalja, aga tõelist nalja ja musta huumorit (Uriinia, Dusja, ei!, ja nüüd tundub isegi Anon tegijana, siin käivad veel mõned, kes tõeliselt naerma ajavad :D), viimasel ajal polegi keegi neist siin käinud ja lausa tunnen puudust, ise ma pole mingi sulemeister, aga neid naudin täiega!

t6demus
tanapaeval paljud teadlased, kes on asja uurinud, ei vaidle sellele sugugi vastu. yha rohkem on teadlasi ja avatud m6tlemisega inimesi, kes pooldavad surmajargse eksistentsi teooriat. olen nainud mitmeid dok.filme selle kohta. loomulikult ei oska keegi tapselt oelda, mis ja kuidas, kuid eitada seda enam ei saa.

dokumentaalfilmid surmajärgsest elust on oksimoron! kuna faktid puuduvad ja keegi pole teisepoolsuses kaameraga filmimas käinud, ei saa neid filme dokumentaalideks nimetada ja tõe pähe võtta. tegemist on siis kõigest inimeste isiklike kogemustega, mitte faktidega. igasuguseid sarnaseid ärakäimiseid on olnud väga paljudel inimestel. kuna inimlooma psüühika on üldjuhul identne, võib julgelt öelda, et sarnased kogemused põhinevad ühtsetele keemilistele reaktsioonidele ajus. teiseks, inimesed elavad üldjuhul samal energiatasandil ja sealt ka seletus, miks kogemused ei taha varieeruda.

selge see, et füüsiline surmajärgne elu eksisteerib. olen ise korduvalt "ära käinud", aga minu koguemused on kardinaalselt erinevad siinsetest. nende põhjale tuginedes ma ei usu, et surnud vanaemade-vanaisade-lemmikloomade brigaad on kuskil lävel tervitamas. kuna inimesed on mateerias kohutavalt kinni ja kardavad enda varjugi, valmistab nende enda psüühika üleminemisele ette inimesele tuttavas "keeles". mõni arenum saab siiski ilma selletagi hakkama.

valguse-tunneli teooria ehk selgrooüdimesse (esimesse chakrasse) tagasi minek on üks väga ilus visioon. algab ju sealt inimese areng. olen seda teooriat ennemgi kuulnud, aga ise kahevahel, kuigi visioon meeldib ja klapib muude kogemustegagi.

dokumenteeritud juhtum ameerikast, kus 14 aastase Lurancy Vennum'i keha võttis üle 15 aastat tagasi surnud 18 aastane Mary Roff, et Lurancyt aidata. Pärast sai Lurancy oma keha tagasi muidugi.
igasugused paranormaalsuste uurijad käisid koos meediumiga Mary Roffi kunagises kodus, kus saadi kadunud tüdrukuga kontakti, edastasid vajatud sõnumi, et tüdruku hing saaks rahu ja Mary läks edasi.

teemaalgataja, sinu kirjeldusele on vastus Newtoni raamatutes http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?15483
sulekesele, hing võtab uuestisündides parasjagu nii palju energiat kaasa, kui tal selleks eluks vaja, või ka mitmeks üheaegselt, põhienergia on ikka "kodus" seega võib vabalt näha kalleid inimesi, kes võivad hetkel ka uuesti sündinud olla.

suleke
jummal hoidku, kuidas sa nüüd selliseks oled muutunud?:))
selge see, et dok.filmid polnud surmajärgsest elust!:))
dok. filmid olid sellest, kuidas teadlased ja arstid ARUTLEVAD ja oma mõtteid avaldavad ning asjadele mingeid seletusi ja hüpoteese pakuvad. MITTE KEEGI ei väida, et nad midagi kindlalt teavad.

keegi ei väidagi, et on olemas surnud lähedaste brigaad. on olnud erinevaid kogemusi. seda ju räägitaksegi. kuid üldplaan on kõikidel kogemustel sarnane.
mina muide ei usu, et eksisteerib surmajärgne füüsiline elu. kui midagi eksisteerib, siis ikka psüühilisel tasandil.

teemaalgataja - oled ühe väga erilise kogemuse võrra meist rikkam, palju õnne. Meie arvame, aga sina TEAD. See, et arst ise sinu käest uuris, et kas ja kus sa vahepeal viibisid, annab tunnistust sellest, et sa pole kaugeltki ainuke ja teema huvitab arsti ennastki. Kui võiksid ja tahaksid jagada, mida sa sealsest elust teada said, oleksin ääretult tänulik, sest meil kõigil kalleid sealpool unustuse jõge, keda igatsed ja armastad ja mõtled, kuidas neil läheb. Väikest valgust heita nende elule ja reeglitele sealpoolsuses oleks hariv.

ei mõista, miks sulekese kallal võtta :)
on väidetud, et sealpool kohtame seda, mida-keda usume kohtavat.
seal võtab vastu meid see, kellesse või millesse tõsimeeli usume.
sellest ka erinevad kogemused-mõnele Jumal, mõnele Kurat, mõnele sugulased. Ja miks mitte Clooney, kui eluajal just temale keskenduda ja siiras soov sealpool ometi lõpuks kohtuda :) Newtoni raamatutes on piisavalt vastuseid ja ainet mõtisklemiseks. Ka selle kohta, et osa meist on alati seal-suurem osa.

Just nii nagu mj ütles. Uskuge paremasse tulevikku...ok surmajärgsesse mittefüüsilisse elusse :D

Mimmule.
Vahest ma tahaksin hea meelega sellest kellegagi rääkida kuid takistab see,et paljugi kohta pole võimalik sõnu leida.Kuigi mul on kõik väga eredalt silme ees,ei oska ma kirjeldada värve,sest meil pole selliseid toone.Või siis vesi.Vesi oli samuti hoopis teistsugune,nii värvilt kui konsistentsilt.Seda kõike on lausa võimatu sõnadega kirjeldada.
Või siis see,et vestlesin lähedastega.Sain paljustki sõnadeta aru kuid kui mulle teatud asju räägiti siis mitte nii nagu meie vestleme vaid öeldi lause mis hetkel ei omanud konkreetset tähendust,oli rohkem mõistu öeldud kuid nö "tagasi olles" mõtestus see minu jaoks lahti.Sain aru mida mulle öelda taheti.
Oli episood kus mulle näidati minu elu/tulevikku/tundeid nagu kaadreid filmist kus mind ennast ei olnud kuid mille kohta ma sain aru,et see puudutab siiski ainult mind.Saan isegi aru,et kirjeldan kõike veidi segaselt kuid paremini ei oska.Nö vaimusilmas ja mõtetes on kõik selge kuid sõnastada ei saa.
Olen mõelnud ka võimalusest kogetut paberile panna kuid kardan,et pole piisavalt hea kirjutaja.Kahjuks (või siis õnneks ) pole ma ka kohanud kedagi sarnase kogemusega inimest.
Kõige hämmastavam on tunne,et ma tean asju mida varem ei teadnud.
Seepärast ei tahagi ma seda endas päris maha suruda.

Üsna lohutav teadmine... Oleks see nii...

Arvan, et oled selle kogemuse tõttu rikkam inimene kui enne.

minule meenus Vennaskonna laul Maailma lõpus on kohvik ... kus lõpuks kohtuvad kõik...

Loodan, et oma nüüdseks surnud sõpradega kohtungi seal, vähemalt selline uskumus lohutaks mind. Head sõbrad olid.

See on ühest raamatust. See Maailma lõpus on üks kohvik. Pealkiri oli midagi sarnast, aga meelde ei tule.

teemaalagataja
mina soovitan sul ikkagi kogemus kirja panna. mitte meie, vaid enda jaoks. aja möödududes mälu tuhmub ja detailid ununevad. seetõttu panegi just nüüd kirja, kui asi selgelt meeles. ja võib olla, kui tulevikus loed, saad aru, mis sellega öelda on tahetud.lihtsalt nii puht huvi mõttes.
minul oli näiteks ühe selgeltnägija-ravitseja jutuga nii, et tundus täielik nonsens, aga alles 10a pärast sain aru, et kõik osutus 100% liseks tõeks.

ma ei saa aru, mis newtoni raamatute vaimustus see on, ja miks mõned neid 100% tõena võtavad. olen ühte neist vähe sirvinud ja jättis küll üsna kahtlase mulje.

n38
ise nii noor ja juba mitmeid lahkunud sõpru?
ega midagi muud, kui et paneb mõtlema, et kuidas siis nii...

kas vesi oli umbes nagu elavhõbe ja värvid hästi erksad?
ma arvan, et sa ei pea olema kirjanik, et kõike kirja panna. lihtsalt hakka pihta sealt, kus su seiklus pihta hakkas. iseasi, kas su tunne lubab sul seda kõike rääkida v mitte.

Pisut imelik tundub surmahetkel tulevad mingid vanad mälestused ja lähedased jne. Ehk kõik kräpp mis on su alateadvusesse salvestunud. See on ikkagi mingi aju kaitsefunktsioon ning sellega koos ka keemiline reaktsioon mis tekitab hallutsinatsioone ja heaolu tunnet. Aju keemiline koostis on teada ja suremise hetkel seal toimuvad protsessid samuti. Ma ei saa aru, kui asi on teaduslikult tõestatud miks peab veel mingeid x seletusi otsima. Paljud räägivad et elu jookseb silme eest läbi jne. See on lihtsalt keha ja aju kaitsemehhanism leida alateadvusest hea mälestus ning paisata verre kemikaalid et teha inimese suremise (kõige raskem hetk su elus) kergemaks. Ja veel, kuidas seletada asjaolu et surmalähedasi kogemusi teatab enam-vähem üks patsient 3-st. Midagi ei klapi. Ja ülde ,ebaloogiline. Mõtleme näiteks. Kui me sünnime me oleme puhtad lehed. Kõik siin ju usuvad reinkarnatsiooni täie tõsidusega eks? Okei sünnid , sul ei ole mälestusi kõik mida sa tead ja mäletad tuleb sellest elust eks? Miks see nii on, kuna meie aju salvestab info, järelikult pole kehasse saabunud hingel meie mälestustega midagi pistmist. Nüüd tuleks mõelda reaalselt kui inimene sureb kuidas võtab hing siis mälestused kaasa kui aju on surnud? Impossible. Äkitisi on hingel ka mälu ja me näeme surres just selle elu helgeid mälestusi? Kus on meie eelmiste elude reinkarnatsioonide mälestused sellel hetkel? Pole loogiline. Loogilisem on teadlaste seletused DMT-st ja valuvaigistitest. Kusjuures Dr. Rick Strassman viis läbi uuringu andes katsealustele (kliinilises surmas viibinud inimestele) DMT-D ja selgus et paljud kogesid samu effekte kui kliinilises surmas olles. Autorile niipalju et ära hakka mingit müstilist lahendust otsima ja igasugu populistliku esoteerika paska endasse ahmima enne kui sa oled asjale teaduslikult lähenenud. See esoteerika võib sind peale sellist traumat rohkem segi keerata ja lolle mõtteid pähe panna. Surm hirmutab meid kõiki teatud määral ja seega on lihtsam luua endale niiöelda safe space uskudes et peale surma on elu. Tegelikult me oleme lihtsalt surelikud mõtlevad lihakehad kes on ülesse kasvanud sellises ühiskonnas mis propageerib elu paele surma teooriat. Ausõna keegi võiks võtta mõned vastsünidnud lapse dja kasvatada nad ülesse eemal igasugu ühiskonna uskumustest ja infost ehk siis idevabas ühiskonnas. Ma olen täiesti kindel et kellegil neist ei tekiks sellliseid ideid. See on lihtsalt üks suur linnalegend ja usuordude õpetuste alustala.

ideevabas*... jne, saate pihta küll.

minu sugulane oli ka kliinilises surmas ja kui ta ykskord siis elustati oli ta väga kuri et "tagasi tuli"ta oli kohtunud oma kõige kallimate inimestega teispoolsuses ja seal olevat väga ilus olnud ja ta oli ikka väga pikka aega pettunud .