Ole mureta, su psüühika on absoluutselt korras! Selle teema kohta on palju raamatuid, ka eestikeelseid, mul oli raske ja mitteplaaniline opp, oli peritoniit koos kõigi kõhuõõne organite mädase põletikuga (sapikivi liikumine), kogemus järgmine: opi käigus arvasin et näen und, tegelikult lahkusin kehast ja lendasin, mingit keha polnud, see lamas opilaual, olin opisaalis tükk aega, ei näinud kedagi aga kuulsin, kuidas mu kallis lahkunud vanaema mulle ütles: kõik läheb hästi, ära karda, sa pead oma lapsed üles kasvatama ja me ei kohtu niipeagi, aga hoia oma südant...oligi kõik, mind äratati mingi aja pärast (ajataju muidugi polnud) ja öeldi, et opp on läbi ja ma pean ärkama, siis viidi intensiivi, paari päeva pärast sain teada, et süda oli rütmist välja läinud ja siis hetkeks seiskunud, tegelikult ma ei tahtnudki teada mitte midagi, meeles oli mu armsa vanaema hääl, et me ei kohtu peagi...ilmselt polnud tegemist pikaajalise seiskumisega, emale ja abikaasale räägiti, mina ei soovinud midagi kuulda, olin hoopis teises dimensioonis, elu polnud enam selline, nagu varem, kõik tundus ebareaalne...aga tasapisi loksus kõik ise paika, kasvatan oma lapsi ja enam surma ei karda - ma nimelt tean, et sealpool on mingi muu dimensioon ja see õige kodu, ei nõustu ealeski siinsete skeptikutega!!!, mul pole ei luulusid ega hallukaid, lihtsalt kõik on täpselt nii, nagu on ja teema polegi erilisteks vaidlusteks sobiv, naljal (ka väga ebaõnnestunud naljaviskamise katsetel - suleke kell 23.09) pole selles teemas kohta!