Olen 38 aastane mees.Välimuselt olen atraktiivne-pikk,tume ja sportlik.Mul on oma ettevõte juba aastaid.Ühesõnaga igati hea saak.Tahan teile rääkida oma loo.Kui ma olin 27 aastane, siis läksin kauaaegsest elukaaslasest lahku või siis tegelikult mind jäeti maha.Põhjuseks oli minu enda liiderlikkus.Arvatavasti olin veel liiga noor/rumal,et oleks suutnud tõeliselt suhtesse panustada.Kindlasti olid mul sarved maha jooksmata ka veel.Selle neiuga olin koos olnud juba peaaegu 10 aastat,isegi abielluma pidime.Muidugi kõik lõppes,kui tulid avalikuks mu kõrvalsuhted.Ma sain aru,et käitusin halvasti,aga lihtsalt tundsin et see suhe lämmatas mind.Samas ei suutnud ma oma pruudile seda näkku öelda,et tahaks veel elu näha, enne kui end päriseks seon.Oma magusat poissmeheelu nautisin täiel rinnal-teatrid ,kinod,reisid,restoranid...ükski suhe ei kestnud rohkem kui paar nädalat.Kui keegi naistest hakkas tüütuks muutuma oma tunnetega,siis selle praakisin kohe välja oma listist.Muidugi seletasin kõigile neile juba alguses ,et minust ei saa boyfriendi-aga ikka läks nii,et keegi armus ja keegi sai haiget.Minul endal ei tekkinud mingeid tundeid,isegi mitte süütunnet.
Siis tutvusin ma Karinaga-blondi ja kena neiuga,kes oli just ülikooli lõpetanud ja otsis tööd.Ma andsin talle koha oma firmas.Meie platoonilisest tutvusest kasvas välja suhe,kuigi ma teadsin kohe,et see ei ole siiski see mida ma tahan.Karina oli kaval,ta oskas alati saada oma tahtmise.Ei saanud ma ise ka aru,miks ta enda juurde elama kutsusin.Ta olevat oma sõbrannaga, kellega koos korterit üüris ,riidu läinud.Kuna see olevat sõbranna sugulase korter,siis pidi Karina olema see,kes välja kolib.Nii ta siis ühel päeval rääkis mulle oma kurba lugu,endal silmad märjad.Meie vahel oli asi juba intiimne st.et olime seksinud mitmel korral,siis otsustasin teda aidata.Lasin tal enda juurde kolida,aga enne leppisime kokku,et ta hakkab endale kohe uut korterit otsima.Ma seletasin talle,et mind ei huvita tegelikult kooselu ja tema oli sellega nõus.Möödus nädal,möödus teine,nüüd oli juba kuu möödas.Ma hakkasin ennast veidi ahistatuna tundma.Karinale paistis mu elamine meeldivat,isegi liiga.Minu tavapärane poissmeheelu oli nüüd häiritud,rahulikult olla ei saanud kuskil,juba helises telefon-Karina ,kes mesisel häälel mind koju kutsus.Seks oli meil väga hea.Algul ma läksin selle õnge,aga ajaga sain aru,et toimiva suhte jaoks on sellest ikka liiga vähe.Armunud ma Karinasse küll polnud,viimasel ajal ta kohalolek isegi häiris mind.Ma ei tundnud ennast oma kodus enam hästi.Ühel õhtul peale 1,5 kuud nn. kooselu võtsin ma Karina ette ja ütlesin,et mulle ei sobi selline olukord enam ja et ta peab endale oma elamise leidma.Tema hakkas muidugi kohe nutma -tema on minusse armunud ja teab,et kui ma talle võimaluse annan,siis armuksin minagi temasse kindlasti.Mul hakkas temast jälle kord kahju,tõesti ei tea kuidas ta seda tegi,aga ma otsustasin selle võimaluse anda.Möödus veel 2 kuud.Minu tunnetes Karina vastu polnud mingit muutust toimunud-mulle meeldis temaga seksida,aga see oli ka kõik.Otsustasin kogu selle teatri lõpetada.Nüüd Karina ei nutnud,ta vihastas hoopis ja karjus mulle näkku,et on rase.Mul jäi suu lahti üllatusest.Tal oli minu teada ju spiraal?!Aga spiraal olevat paigast nihkunud ja sellest ka see rasedus.Ma ei teadnud, kas tegelikult selline asi on võimalik,vähemalt see oli esimene kord kui seda kuulsin.Ütlesin Karinale,et ma ei taha et ta selle lapse sünnitab.Ta vastas,et teda ei huvita minu arvamus enam.Mul lõi kogu see stress järgmisel päeval palaviku üles.Üritasin Karinaga mingi kokkuleppe saavutada-pakkusin raha,et ta aborti teeks.Ei olnud nõus.See naine tundus tol hetkel nii jälk mu jaoks,nii manipuleeriv,nii õel.Äkki see oligi minu karma,mis mulle õppetunni andis?Anyway,Karina läks sünnitama veidi enne jõule.Mina istusin kodus ja jõin.Tundsin ennast nagu koer.Pidin talle ta kodulinna korteri ostma,et ta minu kodust välja koliks.Nii ma siis istusin üksi ja jõin tol päeval kui sündis Andri.
Nüüd on sellest möödas juba aastaid.Mul on endal armas pere ja kaksikud tütred.Lolluste tegemise ajad on möödas-tunnen,et olen meheks kasvanud.Poissi näen iga paari kuu tagant,aga need kohtumised täidavad südame alati magusa kibedusega...Kirjutasin sellel teemal,kuna naistekas oli üks lugu üksikemast,kes suutis mehelt elatusraha välja pinnida.Minu olukord on küll veidi teine,aga siiski okas jäi hinge.Olen ma siis paha mees,et ei tahtnud last naisega keda ei armastanud?Mis te arvate naistest nagu Karina?