lihtsalt juhtus nii, et sain lapse, olin tol ajal nooor ja loll ja uskusin mida poiss rääkis ja kuna ta kutsus vaid enda koju filme vaatama ja et tal ka vanemad kodus siis ka läksin. Jõime mahla ja vaatasime filmi ja siis tundsin et pea läheb uimaseks.
hommikul ärkasin tema kõrval voodis paljalt, midagi ma ei mäletanud.
Kadusin nii kiiresti kui sain.
olin siis 16 aastaseks just saanud, kui sain aru, et rase siis ei julenud kellelegi ka rääkida algul. Siis rääkisin vanatädile, vanaema õele, kes oli üksik ja elas kaugel minu kodust. Vanatädi siis rääkis mu emaga ja et ma võiks sinna kooli tulla, ettemal igav ja vajab seltsi ja abi ka minust. Ema lubaski kuna ta oli lesk ja meid lapsi tal niigi koos minuga 4 kasvatada.
See oli veel vene ajal. Vanatädi kes oli ise pensionär kuid töötas ja ta vormistas mind enda asemele koristajaks tööle. nii sain astuda õhtukooli. Laps sündis kevadel ja täpselt minu sünnipäeval.
Lapse isale ma lapsest ei rääkinud, ei rääkinud et ootan ja ka siis ei rääkinud kui laps sündis.
Nüüd olen mina 46 aastane ja mu laps on 30. Meid on ikka peetud õdedeks. Nüüd olen ka abielus ja mul on oma abikaasaga kaks toredat poega.
Esimese lapse isaga aga kohtusin täiesti juhuslikult ja ta nägi ka last, kuid ta ei aimanudki et seeon tema tütar. Mu tütar muidugi teab kes on ta isa ja olen rääkinud temale ka kogu loo kui ta sai suuremaks.
Ka tätar juba ise pereema ja tal on 2 imetoredat last.
Ma ei leia et peaksin sellele esimese lapse isale rääkima ettalon laps, iseasi kui mu tütar kunagi temaga sellel etemal suhtleb , ag ase eon juba mu tütre teema.