oli kunagi samalaadne olukord ja siis soovitati ka naisele et ainus mõistlik lahnedus on abort, et tee ikk aborti.
lapseootel naine ei teinud aborti, sünnitas ja kasvatas üles tubli noormehe ja sellest noormehest sai väimees just sellele heale inimesele, kes kõige rohkem abirti teha soovitas.

Mina ei saa sellest aru, miks beebiootel naine oma oodatavast lapsest ja lapseisast nii vahe hoolib. Nii palju aastaid kolbas mehega elada ja last uritada saada ja nuud, kui see on kaes, siis jatab lihtsalt mehele utlemata. Laps ei ole ju ainult naise oma, ta on teie molema laps. Kas toesti kibestumine mehe teo parast voi avastus, et enam mehest lugu ei pea, kuid milles on sundimata laps suudi. Ta oli ju alguses molema poolt soovitud. Uue naisega sai ta ju lapse juhuslikult ja abiellub ka ju lapse parast. Miks teemaalgataja oma last halvemaks peab ja teda isast ilma tahab jatta? Miks ei lase mehel otsustada? Kas toesti ei pea meest vaariliseks teada saama lapsest, keda te koos nii kaua ootasite? Vabandan tapitahtede puudumise parast.

kulla eelkõneleja.

olen olnud samas seisus teema algatajaga

ja ma ei öelnud mehele midagi, sest oli alles raseduse agus ja arst soovitas rahu ja tasakaalukust ja mitte närveerimist ja teravaid läbielamisi.

teiseks leidsin ise, et seekui ma nüüd mehele teataksin, et ootan last võiks tunduda temale nagu väljapressimisena, et näe nüüd mina ka rase ja kumma lapsega naise sa siis nüüd valid . et naagu oleksin meelega rasedaks jäänud just nüüd.

Nagunii mees abiellus, sest teise naise ere poolt oli subd raga, et nende türtest tuleb ikkagi aus naine teha. Minu puhul siis veel ka see asjaolu, et vaat selle teise naise ema oli meedik ja, oli ämmaemand kelle juures olin oma lapsega arvel kogu rasedusea ja ja ta teadis väga hästi, et tema tütre abikaasa on ka minu lapse isa. Ja teadis ka see tütar ehk naine.

Minu meelest ei ole kusimus, mitte naistes, vaid lastes. Kui mees oli nous abielluma juhusuhtest saadud lapse emaga, siis tahaks ta kindlasti olla isaks ka oma kaua oodatud lapsele, kelle saabumisest ta isegi midagi ei tea. Kes on andnud naistele oiguse otsustada ise nii lapse, kui ka lapseisa eest? Mis valja pressimisest ja kiusu parast rasedaks jaamisest saab juttu olla elukaaslaste vahel, kes on pikka aega uritanud last saada? Minu meelest on lapse saamine suur onn molemale vanemale.

mina saan teema algatajst aru,
kuna mees nüüd siis teisega abielus, vb tõesti abiellus lapse pärast, aga võis ka ju midagi kmuud seal vahel olla.

ja tema algataja ei soovi, et mees end 2 lapse vahel jagaks, nagu aru sain siis elatakse erinevates kohtades nüüdseks ja kui teemalgataja avaldaks tõe lapse isale siis on ju võimalik, et pole kummalgi lapsel normaalset elu ja peret.
Me ju ei tea seda kuidas ja mis melt on mehe us naine ja eks temaga tuleb samuti arvestada.

Ise tean juhust ka mis samalaadne ja see naine kelega mees abiellus kasutas oma positsiooni ära. Tema käis üksinda või siis sõbrannadega või oma emaga kaugetel maadel puhkamas, mes lapsega oli kodus

Naine oli lõpiks nagu kuninganna, kuan tem aoli ikkagi abielus ja aus naine ja temal ei olnud kusagil mingeid lapsi, mes maksis aga kallist hinda ja pidi talumaja täitma oma naise kapriise.

Mina sellest aru kunagi saama ei hakka. Lapse saamiseks on ikka kahte vaja ja ka laps vajab kasvamiseks kahte vanemat. Miks peaks arvestama mehe uue naise ja lapsega, tema ju ei arvestanud eelmisega? Miks on uks laps halvem kui teine? Miks on mehelt voetud ara otsustamis- ja teadmise oigus? Kas toesti naine tahab oma ekskaaslast karistada.....vahemalt mulle on jaanud selline mulje. Koik muu jutt on lihtsalt enda oigustamine.

mina mõtlen eelkõige oma lapsele ja enda heaolule raseduse ajal.
Mull eei ole vaja seda, et mees tuleks ja püüaks mingit moodi end õigustada või kompenseerida seda mida ta naguniikompenseerida ei saa - sed ta ei saa ju korraga olla 2 lapseootaja naise juures.

Tänaseks on mees abielus ja eelkõige on tal nüüd kohustused oma abikaasa suhtes.

Et mul endal rahulikum oleks siis ma ei kiirusta, ei jooks emehele teatama.
Kui kunagi peaksime kohtuma ja tuleb jutuks siis tuleb. Ühesõnaga jätan juhuse hooleks. Teatama ei jookse ja eest ära ka ei jookse kui jutt vaja rääkida.

Milli, su jutt on teooria ju, reaaluses loebki see, mis juhtuma hakkab, mitte miski jutt. kui mees ei taha seda last, siis ta ei hooliste tema eest, ei võta teda enda majja jne, jne. elu on selline. sina võid arutleda tundide kaupa, mis on õige, aga kui nt uus naine istub mehele pähe ja keelab seda last tuua oma koju (juhul kui mees tahaks üleüldse) ja mees ka nõustub, siis nii on. või sa viiks vääksu ukse taha kui ka ei taheta? ei muretseks, et süüakse haledalt välja sealt näägutamise ja vihkamisega? sa ei saa nõuda ka, et mees peab kohtuma väljaspool oma kodu lapsega (jällegi juhul kui ta üldse tahaks kohutuda), mees võib seaduse järgi viia lapse oma koju oma uue naise juurde. mis seal toimub, see pole su kontrolli all kuidagi.

jutt on jutt on jutt. elus on nii, et kui inimene ei taha, siis ta ei tee.

me ei tea ju mehe suhtumist, sest mees ju ka ei tea enise naise rasedusest. On võimalus veel, et see abieluline naine pühademeeleolus eostatud lapse sokutab selle mehe kaela. Kui ikka jõulupidu oli, vaevalt see naine ju ühe mehega ainult magas.. ju neid aitajaid seal rohkemgi oli.

et naine, kes nüüd ära korisatai ja seaduslikuks naiseks tehti, ei pruugu ju üldse teemaalgataja mehe laps olla. Lihtsalt mees osutus unistajaks enda lapsest ja nüüd kõlbas iga moor, kes vaid rasedaks olemisest juttu tegi.

Kui mina oleksin see järgmine naine, siis mina tahaksin kindlasti teada. Te ju ei tea täpselt, mida mees sellele uuele kokku valetanud on. Ilmselt tüüpilist- meie vahel ei ole enam ammu midagi, oleme ainult toanaabrid jms pläma. No aga mehel pisiperet ju ei olnud, abielus ka ei olnud, abielluda ju lubas ja näe tõepoolest abiellub, uuelt naiselt last tahtis ju ka.


See viha uute vastu on ikka niii võimas, paistab, et just primitiivsed inimesed ei suuda oma instinktidest võitu saada. Looduses kah püütakse teise emase järglased vahel äragi süüa, et ikka kindlustada oma positsiooni. Aga inimene peaks suutma siiski oma ajudega mõelda, ja mitte lasta ennast pimedatest emotsioonidest pimestada. Lapsed on tähtsad, sinu laps ja selle teise naise oma ka, proovige ikka nii kokku leppida, et mõlemal lapsel hea oleks.

eelkõnelejale
olen sinug amõnes mõttes sama meelt jamõnes asjas ei ole ka.

Ma pole huvitatud kellegi elu rikkumisest.
Mees on tänaseks abielus ja mul onolnud aega mõelad.

enne neid pulmi kartsin väga, et mu rasedus võib avalikuks saada kuigi sellest teadsime vaid minaja mu arst ja eks oli nediki teadjaid kes teavad et ma juba pikemat aega viljatuse probleemiga arsti juures käin - seega minu arstilkäigud, juhul kui keegi peaks neid märkama, ei tohiks olla vähemalt esialgu kellelegi mingiks üllatuseks.

Niiisiis olen teinud oma otsuse arvestades kõigi asjaosalistega. Milleks häirida 3 inimese elu oma probleemiga. Asju mida ei teata ei ole ju olemas!

Sega kui ma jätan oma lapse vaid enda teada ja hiljem võin ju ka vastata nii naljaga pooleks, et sellest vastusets ei osata midagi arvata siis saaksime me kõik elada normaalset elu ja ei tunneks keegi end häirituna.

seega ei ütle ma siiski mehele midagi- ta ei tea sellest lapsest ja seda pole tema jaoks ka olemas - kuigi jah on suur soov näha ta silmis seda rõõmu ja õnne mida kord nägin seal kunagi varem kui arvasime et olen beebiootel kuid siiski polnud. Usub et mes on oma oodatava lapse üle õnnelik ja temast saab tore ja tubli pereisa ja nendest tore perekond.

Kui armastad, siis soovid talle kõiges ja kõike head. Ja mina armastan seda meest.

Kogu see lugu tundub olevat nii vale ja viltune :S Mitte lugu ise vaid see lahendus... ma arvan, et oleksid pidanud rääkima mehele kohe, kui asi selgus ning teatama, et kuigi tema liigub oma eluga edasi ja sul tõepoolest ei ole selle vastu midagi, on asjalood niimoodi ja teie suhtest sünnib ka laps. Ehk mitte nüüd, mesinädalate aegu, kuid ma arvan, et enne poole raseduse täitumist teata mehele ära. Ka meestel on õigus teada, sest laps on ju ka osake temast! Mis edasi saab või tuleb... eks seda näitab aeg. Aga teavita kenasti mehele ära ja ole ise tubli! Olgu sulle toeks ema, õde või sõbranna, kuid päris üksi ära jää ka nüüd seda läbi tegema! Ja palju-palju õnne sulle lapseootuseks!

PS. Mis puutub sellesse abiellumisse või mitteabiellumisse... tihtilugu seisab selle peo pidamine kinni naisepoolses organiseerimises ning ega see tee nüüd juhusuhte-pealesurutud rasedusega (võimalik ka pulmaga) naist ausamaks, kui naist, kellega on koos elatud 6. aastat. Olles lähedalt kaasa elanud kahele lähisugulasele (mehele) selliste pealesurutud abielude-raseduste-sündide-lahutuste trianglitele tundub mulle, et sel viisil alanud suhted ei ole edukad, pigem toodavad katkiseid mehi ja ka katkiseid lapsi, kelle peal lõpuks kibestunudl oma elatisesaagat läbi elatakse, hirmus, et ehk saab mõni teine laps tema lapsega võrdselt mingit hüve... Sõrmus ei ole näitaja, uhke pulmapidu on tänapäeval pigem pöördvõrdses pika ja õnneliku abieluga...

Lugu on vale jah ja lapsi saavad valed inimesed. Teemaalgataja, miks sa kartsid et su rasedus enne nende abiellumist välja tuleb? Kas istud nagu muinasjutu printsess pilveserval ja naudid magusat märtriseisust? Mida sa endale oma salajase lapsesaamisega tõestad? Et kunagi mees saab teada ja siis langeb meeletult nuttes ja kahetsedes su ette põlvili, palub andeks ja vannub igavest truudust ja armastust ja teist saab idülliline perekond?
Päriselus selliseid asju ei juhtu. Mees on selle naise kõrval kes ka last ootab, võtab selle lapse sünni vastu ja veedab tema kõrval selle magusa aja kui laps teeb oma esimesed sammud, ütleb esimesed sõnad ja nad on kõik kokkukasvanud toimiv perekond.
Sina istud üksi oma lapsega kui ta on haige või kui ta esimest korda naeratab, üksi ja see ei lähe mitte kellegile korda, sul pole kellegiga jagada keda tõesti huvitaks. Ja oodatud põrmuvarisemise ja patukahetsuse asemel saad ehk kokku selle mehega ja ta võõrastab sind ja teie last ja loodab et enam kumbagi elus nägema ei peaks. Selline võib olla karm tegelikkus, aeg on oma seebiooperist ärgata!

Ja kui ongi nii et see teine laps pole selle mehe oma vaid kellegi teisega sellel jõulupeol tehtud, siis sinu mehe jaoks jääb ta alati rohkem omaks kui teie ühine. Ei ole midagi veri paksem kui vesi, loeb hoopis see kes kasvatab. Nii et kui sa nüüd varsti ei ütle siis vaiki igaveseks, ära mine teiste õnnele vahele sutskima. Üksikema leib on kibe ja sinu lapsest on kahju et sa sellise saatuse talle valisid.

viimasele

just seda ma mõtlengi praegu,
et kuna mul rasedustega probleeme olnud ja on olnud katkemisi siis juba seepärast ma ei taha sellest rääkida mehele

samuti ma tunnen, et kui ma oleksin läinud rääkima või läheksin mingil ajal rääkima siis see tunduks nagu ma oleks meelega asjad nii seadnud, kuidagi nadi tunne on.

Loomulikult jääb mehele esimene laps, tema ootus ja sünd alati tähtsaimaks. seda ma just silmas peangi

et ühel ajal kui lapsed nt suuremad ja perekonnas kasvav laps räägib kus nad isaga käisid või mida tegid või mida isa talle kinkis siis minu laps oleks õnnetu, et temal polle seda olnud ja tal oleks raske mõista, et kuigi on isa, et miks siis isa temaga ei käi ei ole jne.

Igatahes pean tõesti õigemaks nüüd kui olen kõik need lood ja soovitused läbi lugenud, et kui juhtub nii, et on juhus ja mees juhtub ise arvama või aru saama, et ootan tema last või kui laps on sündinud ja ta näeb last ja arvab et on tema oma siis ma ei tea, ehk on õigem ka siis jutt mujale viia, asi naljaks keerata


usun, et mu laps oleks koos minuga õnnelikum kui teades, et tal on isa ja vend ja et isa ei saa tulla ja olla siis kui tema tahab

olen ise samuti üksikavnema laps, minu isa suri enne minu sündi ja mu vanemad polnud abielus.
Kuid oma isa emast, vanaemast on mulle jäänud ka selline teadien, et ta pidas mind nagu sissetungijaks

lapsel on õigus teada, kes on tema isa ja kes on tema ema. Täiskasvanud laps võib oma vanema kohtusse kaevata info varjamise, valetamise, poetmise jne eest.
Pärilike haiguste väljaselgitamiseks, nende ennetamiseks jne ongi vaja teada põlvnemist. Näiteks elukindlustruse ostmise korral on seal küsimused nii isa kui ema kohta..Pole aus lapse elu juba ette ära rikkuda. see on väga isekas.
laps nuputab selle kooselu ja uue naise ja isa ärmineku välja nii 10 aastselt nagunii.

ja vot siis vist olekski õige aeg ka lapse isale rääkida ja alles siis saabki laps teada kui ta ise huvi tunneb.

Lapsele ütleks enne ja seletaks asalood ära mis miks ja kuidas oli ja isale saadaks siis nt kirja, et rääkisin lapsele ja lugu on niisugune.

Siis oleks laps suurem ja saaks aru juba ka

Nüüd on tulevase papa silmis ju kahekordne sära ja rõõm, sest saab ju mees koguni kahe lapse isaks!

Nagu nõiaring, üksiklaps saab üksikemaks. Eriti sina peaks hästi teadma et ilma isata lapsepõlv ei ole kõige parem valik. Miks sa oma lapsele samasugust elu tahtsid?

mind kül eriti ei häirinud, et mul isa polnud. tõsi, vahel küll mõtlesin, etmilline ta välja nägi j amida võiks rääkida, milline võiks olla, kuidas ta minuga suhtleks - aga need olid vaid mõted mingil ajal.
Kui olid nt koolis või lasteaias need isadepäevad siis andis õpetaja mulle lihtsalt rohkem ülesandeid organiseerimisel ja koraldamisel.

Aga mis asjus pead sina seda meest säästma? Et tal on uus pere ja läksite sõbralikult lahku või? Lollus!
Leia endas nüüd pisut egoismi ja teata sellest mehele. Rasedus ei ole ka aeg, mille juures pead üksi olema ning sa vajad lapse isa abi.

beebiootel Kirjutas:
------------------------------------------------------

> et ühel ajal kui lapsed nt suuremad ja
> perekonnas kasvav laps räägib kus nad isaga käisid
> või mida tegid või mida isa talle kinkis siis m
> inu laps oleks õnnetu, et temal polle seda olnud
> ja tal oleks raske mõista, et kuigi on isa, et mi
> ks siis isa temaga ei käi ei ole jne.
>

> usun, et mu laps oleks
> koos minuga õnnelikum kui teades, et tal on isa
> ja vend ja et isa ei saa tulla ja olla siis kui te
> ma tahab


No see, et isa lapse olemasolust teab, ei tähenda ju tingimata ka vastupidist. Muidugi on kurb, kui isa lapse vastu huvi ei tunne, aga selle mitterääkimisega sa võtad mõlemalt võimaluse. Ta ei saa ju parimagi tahtmise juures isana käituda, kui ei tea, et tal laps on.
Igal inimesel on ÕIGUS teada, kui ta lapsevanemaks saab.

to K ja teised

mina leian, et seni kui kusagilt ei põle ei ole ka vaja minna midagi rääkima Spetsiaalselt.

Mul oli sama seis, mees ütles lahku minnes, et parem on kui me enam ei kohtu, ei suhtle. Lubasin seda talle.
Rasedusets ma ei rääkinud.
Lapsele parem siiki see kui ta ei pea ootama ega lootma midagi.

Mu laps oli 7 aastane kui suvel kohtusime mehega juhuslikult. Mees oli oma perega ja hiljem tuli ise meie juurde juttu ajama ja kui laps oli eemal, küsis, et kas tema laps. Ütlesin et jah on.
Lapsele tutvustasin ka et see ongi sinu isa. Laps teretas ja küsis, et kus sa siis senimaani olid.
Isa läks ära vastamata.

Hiljem mees küsis mult vaid seda, et miks ma aborti ei teinud, et miks sünnitasin - juhtumisi juhtus laps seda kuulma.
Laps on küll isa edaspidi ka näinud kuid suhelnud nad ei ole, laps nüüdseks 17 aastane.

Nüüd on lapse isa soovinud teha DNA testi ja lapse suhtes isadust tuvastada. Kuid kohus ei võtnud asja menetlusse kuna see aeg on möödas. Aasta peale teadasaamist oleks ta saanud jah isadust tuvastad.-

ei usu seda eelkirjutaja juttu siin. Põlvnemist saab alati kindlaks teha.. laps peab teadma oma vanemaid, oma põlvnemist, pärilikke suguvõsades esinevaid haigusi, juba sellpärast, et õde vennaga ei abielluks jne.
Paluks mitte lollusi eneseõigustuseks kirja panna.

eelmisele

Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul.

Isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. I

ja kuidas seda tõestatakse, et isa pidi nagu teadlikuks saama lapse olemasolust?

Kuidas tõestada:

1.
Mu laps oli 7 aastane kui suvel kohtusime mehega juhuslikult. Mees oli oma perega ja hiljem tuli ise meie juurde juttu ajama ja kui laps oli eemal, küsis, et kas tema laps. Ütlesin et jah on.

2.
Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul.

Antud juhul on laps 17a täis ja mõned kuud peale. Rahvastikuregistris on lapse isaks märgitud suvaline nimi ja mina kui lapse ema ei ole nõus mingi isaduse tuvastamisega ja ka laps ise ei soovi seda.

pärilikud haigused ja vereülekanne.
palju õnne ja head ootamist siis, kuni lapsel vaja võib minna.

su laps saab tulevikus osta endale vaid väga kalli elukindlustuse, palju kallima kui mõistlik oleks, sama ka tervisekindlustusega, selle vabatahtlikuga, millest oleks abi tõiste terviseprobleemide korral( kallid opertasioonid, teraapid, proteesid jne jne).
Kindlustuslepingutes on lati küsimused ka isa kohta, pärilike haiguste jne kohta. Selle info alusel prognoosib kindlustuskompnaii terviseriske.. nii et palju õnne lapse elu ära rikkumises.
ma lapsena küll andeks ei annaks.
!7 a. lapse emale ütleks, et kohe saab ta laps täiskasvanuks ja mine tea, ehk lapsel läheb seda isaduse tõestust vaja, kasvõi kuuekümneselt.. ja siis sinu hambad enam vahele ei mahu.