viimasele
just seda ma mõtlengi praegu,
et kuna mul rasedustega probleeme olnud ja on olnud katkemisi siis juba seepärast ma ei taha sellest rääkida mehele
samuti ma tunnen, et kui ma oleksin läinud rääkima või läheksin mingil ajal rääkima siis see tunduks nagu ma oleks meelega asjad nii seadnud, kuidagi nadi tunne on.
Loomulikult jääb mehele esimene laps, tema ootus ja sünd alati tähtsaimaks. seda ma just silmas peangi
et ühel ajal kui lapsed nt suuremad ja perekonnas kasvav laps räägib kus nad isaga käisid või mida tegid või mida isa talle kinkis siis minu laps oleks õnnetu, et temal polle seda olnud ja tal oleks raske mõista, et kuigi on isa, et miks siis isa temaga ei käi ei ole jne.
Igatahes pean tõesti õigemaks nüüd kui olen kõik need lood ja soovitused läbi lugenud, et kui juhtub nii, et on juhus ja mees juhtub ise arvama või aru saama, et ootan tema last või kui laps on sündinud ja ta näeb last ja arvab et on tema oma siis ma ei tea, ehk on õigem ka siis jutt mujale viia, asi naljaks keerata
usun, et mu laps oleks koos minuga õnnelikum kui teades, et tal on isa ja vend ja et isa ei saa tulla ja olla siis kui tema tahab
olen ise samuti üksikavnema laps, minu isa suri enne minu sündi ja mu vanemad polnud abielus.
Kuid oma isa emast, vanaemast on mulle jäänud ka selline teadien, et ta pidas mind nagu sissetungijaks