Päeva lõpetuseks üks õpetlik lugu: ärge kunagi tehke seda, mida te ei taha, et teised teile teeksid!
Ühine vein
Sügaval džunglis elas kord hõim, mida juhtis väga tark vana mees.
Ta ei olnud hinnatud mitte üksnes sellepoolest, et ta hoolitses oma rahva eest hästi, vaid ta oskas neile anda ka sisukaid elujuhiseid.
Ühel päeval kutsus ta enda juurde kõik suguharude perekonnapead. Nad said kutse einestada koos temaga. Igaüks pidi kaasa võtma klaasi veini, mis saabumisel valatakse suurde savikannu kokku ja juuakse ühiselt ära.
Kui kokkutuleku päev kätte jõudis, tulid kutsutud kohale, esindades oma peret ja tuues kaasa klaasi veini, nagu soovitud.
Suur veinikann oli eeskotta juba valmis pandud. Nad möödusid sellest enne majja sisenemist ja valasid oma veini ükshaaval sinna sisse. Siis istusid nad lauda ja hakkasid koos õhtusööki sööma.
Hõimuvanem tervitas neid ja tegi ettepaneku valada kõigile veini ühisest kannust.
Kui külalised veini maitsma hakkasid, sattusid nad hämmingusse ja nende näod venisid pikaks.
Mis juhtus?
Natukese aja pärast küsis hõimuvanem: "Kuidas vein oli? Kas maitses hästi?"
Üks ausameelne külaline vastas kohe: "Oh, vanem, see mida ma praegu jõin, ei olnud üldse vein, vaid rohkem nagu puhas vesi."
Kuidas siis nii?
Aga sellepärast, et igaüks mõtles oma südames: "Ma võtan kaasa klaasitäie puhast vett ja valan selle kannu veini hulka. Keegi ei tee vahet niikuinii, kui see segada hea veiniga, mida toovad teised. Pealegi, keegi ei tea, et mina tõin vett.
Lõppude lõpuks, ei muuda see ju nii palju teiste heade veinide maitset."
/......./