”Et Armastuse sõnu kuulda, peame ta endale lähedale laskma.
Ent kui ta meie juurde jõuab, kardame seda, mis tal meile öelda on. Sest Armastus on vaba ja tema häält ei käsuta meie tahe ega pingutused.
Kõik armastajad teavad seda, kuid ei lepi sellega. Nad arvavad, et võivad Armastust võluda alandlikkuse, jõu, ilu, rikkuse, pisarate ja naeratustega.
Kuid tõeline Armastus võlub ise, laskmata ennast võluda.
Armastus muudab, armastus ravib. Vahel aga seab surmavaid lõkse ja hävitab inimese, kes otsustab end jäägitult talle anda. Kuidas saab jõud, mis paneb maailma liikuma ja hoiab tähti taevas, olla korraga nii loov ja nii hävitav?
Me oleme harjunud mõtlema, et saame vastu niisama palju, kui ise anname. Kuid need, kes armastavad, oodates vastuarmastust, raiskavad aega.
Armastus on usu väljendus, mitte vahetuskaup.
Just vastuolud panevad armastuse kasvama. Just lahkhelid lasevad armastusel meie kõrval püsida.
Elu on liiga lühike, et peita tähtsaid sõnu oma südames.
Näiteks sõnu ”Ma armastan sind”.
Aga ära looda, et kuuled alati vastu neidsamu sõnu. Me armastame, sest meil on vaja armastada. Ilma selleta kaotaks elu oma mõtte ja päike kaoks pilve taha.
Roos igatseb mesilaste seltsi, kuid ühtegi ei tule.
Päike küsib: ”Kas sa pole väsinud ootamast?”
”Olen küll,” vastab roos, ”aga kui ma õienupu kinni panen, siis ma närtsin.”
Ja kui Armastus ei tulegi, oleme talle ometi avatud neil hetkil, kui üksindus näib kõike end alla matvat, peame vastu vaid siis, kui armastame üha edasi.
**
Elu suurim siht on armastada. Kõik muu on vaikus.
Meil on vaja armastada. Ka siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud pisaraist.
Pisarad räägivad ise enese eest. Ja kui meile tundub, et oleme nutnud nii palju kui vaja, veerevad nemad aina edasi. Ja kui oleme hakanud uskuma, et meie elu pole muud kui pikk rännak läbi Hädaoru, on pisarad äkitselt kadunud.
Sest meie süda jäi avatuks valule vaatamata.
Sest me nägime, et lahkuja ei võtnud kaasa päikest ega jätnud enda asemele süngeid varje. Ta lihtsalt läks – ja igas hüvastijätus on varjul lootusesäde.
Parem armastada ja kaotada, kui elada armastuseta.
**
Meie ainus tõeline valik on süüvida selle ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: ”Olen juba palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,” ning Armastuse oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama hästi kui surnud.
Sest looduses ilmutab end Jumala Armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka. Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile õpetab.
Me armastame, sest Armastus teeb meid vabaks. Ja söandame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi sosistada.
Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi lükanud.
Õpime ütlema ”ei”, pidamata seda sõna äraneetuks.
Õpime ütlema ”jah”, kartmata selle tagajärgi.
Unustame kõik, mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud.
Laulame valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui ta on lähedal. Ka siis, kui ta ei kuula või ei pane meie laule ja sosinaid tähele.
Me ei sulge silmi maailmakõiksuse ees, et siis kurta: ”Pime on.” Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib armastuse juurde.
Meie süda on armastusele lahti ja me anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi kaotada.
Ja siis avastame koju jõudes, et keegi on juba kohal ja ootab meid, otsides sama, mida meie otsisime, ning tundes samu hirme ja änge.
Sest armastus on nagu vesi, mis muutub pilveks: see sõuab taevas ja näeb kõike eemalt, teades, et kord tuleb tal jälle maa peale tagasi minna.
Sest armastus on nagu pilv, mis muutub vihmaks: ta langeb maa peale ja kastab põldu.
Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta tal end üdini enda võimusesse võtta.
Armastus on vaid sõna, kuni tuleb keegi, kes annab talle mõtte.
Ära anna alla. Ukse teeb sageli lahti kimbu viimane võti.