Ei tunne teemaalgatajat:) Loodan, et ta ei pahanda, kui ta veel siin liikumas on :D Las need, kes tahavad jahuvad ja ei tasu unustada, et siine tekst ei ole kooli kohustuslik kirjandus, võid vabalt lugemata jätta ja kahte ei saa.
Oletame, et see armastus siiski on olemas. Kas sel juhul ei peaks seotus olema tasakaalus nii füüsiliselt kui vaimselt? Ja domineerib see osa,, millel parasjagu võimalus olemas- kui kallim on käeulatuses, siis ju mingi hetk küsib füüsiline keha oma osa?
Minnes suhtesse oma fantaasiamaailma kujutluse alusel, juhtubki, et oled "pimedusega löödud". Saades nägijaks ei suuda sa pildiga leppida.
Minnes suhtesse tegeliku inimesega, võtmata kaasa eelnevates suhetes kogetud valu ja rõõmu, annad võimaluse tõelise armastuse tekkimiseks. Päris kindlasti on see isetu ning tingimusteta ja otsa saab vaid ühe osapoole lahkumisel maisest maailmast.
Isiklikult arvan, et enamus inimesi ei koge armastust, nad ainult nimetavad saadud kogemust selle nimega. Kogetakse teisi tundeid, aga ei julgeta asju õigete nimedega nimetada.