helen, super! see on nii armas, et inimesed julgevad..;)))

Siis ma mõtlen, masin küll vaid,
aga ehk on talgi hing.
Inimesed, kes siin koos ,
ongi valguskiire hing.
Südamesse toovad laulu,
mida ikka otsin ammu.

otsisin seda laulu mina, aga see tjuub oli pikka aega umbes..nüüd kohe kuulaks..;)
http://www.youtube.com/watch?v=jY9BlzmlW70

nüüd vaatasin need "anja" vdiod ära..täitsa minu p.. moodi..icc
aga see peab olema ikka väga kuival meel, kes netist p..sid vahib..;b

see oli vist see vanatoi..temal on nõrkus noorte naiste vastu..;b;)))

sügisilmad rajud tuuled
segi pead ja lõhki huuled
viirused ja pahad mõtted
siirusest võiks teha lõket

igatsedes suve taga vaatad õue
kõik on mäda
puud on lookas tormist julmast
pole lehtedele enam mahti
vaadata su silma
kõik on katki
nukrus hinge poeb
kui on jahtunud viimsedki söed
mis suvesooja andsid

talv on tulemas
süda hoia soojas
muidu kevadel sa leiad ennast loojakarjas loojas..


* oeh, kui nukker on olla..tõbi kimbutab, nohu hiilib..ei meeldi mulle rajud ilmad..

torm, tuul
lehesadu
raju
kõdulehk ja ajakadu
see on nii kummaliselt kunis
see sügis

nagu oleks uhutud su mured
kuhugi ajaprakku
kus selle leiavad vaid need
kes uhutud ajalukku

ja aeg paneb aja lukku
sinna sa pääsed eriloaga
tundes teed
ja võides end kui leeprahaige
surres koos suvega

teen sulle pai
sinu südamele ai-ai
sinu meelele kelmikalt sai
minu südame ai-ai-ai

No mistarvis nüüd selline luuletus?

Võid ju isegi luuletada..keegi ei keela..:)

Ma ei tahaks küll su teemat solkima hakata.

sa teed seda siiski! vastik-vastik!!!

Mis parata, mul pole kuskil mujal olla. Virtuaalelu on mulle kõik! Ja rohkemgi veel, mis siis, et luuletada ei oska. Küll ma õpin.

kaunis kevad
kus end peidad
tahan sind su täies ilus
peesitada põõsavilus
hingata su uimastavaid lõhnu
igatseda armuda
olla täieõiguslikult sinu vihus
tajuda su ärgitust
sind tunda võbelemas ihus
ja teada - olen kindlalt nüüs sul pihus..;)))

* tuli jälle lullamise tuju..;b

Kirjutasin oma luuletuse ..
Luuletuse on veidi pikk,seega ma annan lingi: http://@!#$.com/2u4cqkz

Ka mehed

Ma tunnen naljakaid mehi:
Nad põldu künnawad
Ja künnetud mullasse ise
Siis ohakaid külwawad.

Ma tunnen kentsakaid mehi:
Nad kulda koguwad
Ja rikkuse wirnade otsas
Siis nälga surewad.

On mõistmataid nende hulgas:
Nad kodumaad orjawad,
Kuid töösid, mis kätega teewad,
Nad keelega lõhuwad.

/Rikkand/

sa püüa elu hetketõde
sõber,
hetk on elu kaksikõde..;b

püüdes endast sügavat jälge jätta
on oht maasse vajuda ;)

püüda pole vaja
püünised on ehitanud niigi su ümber umbraja
sa püüa sinilindu
siis ei vaju sa maasse
mudasesse ratta
mis su ümber tiirleb
ja tahab sind matta..;b

sinilind kitkudes sulgi
taevalaotuse sinas
teisendas videvikku
omaenese minas

lendles hinge kõrgeis kambreis
pöörles valguskiiris
mööda kitsast valgusvihku
endasse nii hiilis ;)

nii leidsidki sa sinilinnu
püüdes tema sabast pinnu
nii verisulise
kuis oleks suvi veel
su kevadõites segi hinges
nii igatsedes jälgima jäid sinetavat vingu..;)))

nüüd ongi käes see kevadvõimsus
õite hõlmsus ja lahke lehispõimsus
nii kaunis loodus on võtnud võimust
et oleksin ma veelkord vaba
keerutaksin oma sõrme ümber kevadnaba;b

ma armastan, ja armastus on võtnud minult võimu
ma jumaldan ja jumalad mu näpu ümber põimund

see kevad heietab nii kaunist suvevokiratast
at tahakisn ma hekseldada talve külma kargust

;))))

seks aastaks on nüüd talv
see kaqrge külm ja vääramatu mägi
läbi
on võimust võtnud kevad ja ka areldi see suvi
on loodus tärkamas su vaimuvaesest võsast
seal keegi märkamas su lagund mõtet pusas

kevad äratab su talveunest
et leiaksid sa end kord suves
nii vääramatult loodus meid siin juhib
sin mõttejäänusena kevad nuhib..;b

vettiv ja kevadine luule lõpeb seks korraks
nüüd anname luulele suvisema tuule
sooja ja paitava..

* eks näis, kas viidsin siin veel lullata..;b

päike sillerdab taevas
ööd on kui vahutav meri
kus end tunda kui taevas
meeltes pulbitseb veri

suvi murrab mind mõttest
sind ta murrab ka jalust
tahaks olla neis vetes
kus me südameis suvi

..;b

suvi
see pillerdav tunnetekaar
välkuv ja lööpib armastusesaar
suvi
see kaunis mõtete lend
kus end ei vaata ja ei mõtle talvesse end
suvi
see armastuse aeg
mis loodud kevade vihmades
sügise mustas vaölguses
suvi
sind igatseb iga üksik hing
kuid sa oled kui truudusetu ja vaimukas vaba lind
suvi
su rüppe nüüd peidan end
et saaks jälle kord alguse mu pöörane mõttelend
suvi
sarahutu laps ja süüdimatu armastaja
sügis sul mustaks teeb silmad ja paatat su südame armastuse
suvi
ma armastan sind
ja suvel ka armastan ma Sind..;b

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.


Karl Ristikivi

kevadõhk leidis siia esitlemiseks huvitava teksti.
lugesin mittmeid kordi. arvamus...heitlik...ristikivi oli vist noor
ei ole luuuleteadlik...minu arvamus

Ei ole minagi kuigi palju luulet lugenud. Ristikivi ainus luulekogu ilmus 1972, aga see võib ju olla ka varem kirjutatud, ei tea. Lihtsalt meeldib. (Lisaks on mind alati (vähemalt) kodumaised sisalikud alati väga veedelnud.)

see ka meeldib:


Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud

Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigas ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

Karl Ristikivi

kindlasti uurin homme asja, endale peab asja selgeks tegema