autor x, siis me oleme küll ühes paadis!
ka mulle tundub, et kui mina siin olen, siis kõik kaovad või ei julgegi midagi piiksatada:)
ja ma tean veel vähemalt ühte tegelinskit, kes selle üle kurtnud on!

hommikkut..ärge tundeke end eemale tõrjututena...ise peab aktiivne olema, küll kirjutajaid jagub....mina olen juba laisaks läinud ja ei viitsi enam kirjutada...aga kui ikka hoog sees, siis ikka kirjutan....eks see suhtlemine oleneb ikka inimeste tujust...ma pean ausalt tunnistama, peale tööpäeva eriti ei jõua enam omi näppe kiiresti liigutada...lugeda viitsin veel küll ja küll:DDD

mina ei tunnegi end tõrjutuna, mulle meeldibki siin üksi laiutada:D

siis pole ju hullu..ma olen ka vahel laiutanud...terves delfis üksinda...a see oli siis, kui ma veel noor olin:DDD

Mina tunnen tõrjutuna ja lähen kohe närvi. Närvid läbi.

närvidega ei ole foorumis midagi teha...parem on, kui siia tulles need koju unustad:DD

Ei saa, mul neid närvirakke niigi vähe alles ja need mul ei taastu. Peab igal pool kaasas kandma, et mitte viimaseidki kaotada. Tuim tükk ka ei tahaks olla.

aga milles probleem...teed omale konto, paned pildi...ja teises teemas on arutlemist kui palju piltide üle...isegi võiks veel juurde fantaseerida mida ja kuhu:P

Minu pildid on kõik alati nii koledad, et kõik naeravad ja näitavad näpuga, siis ma punastan. On seda vaja.

pane mõni pilt mis selja tagant on tehtud...see on kindlasti...kena...eriti puusajoon:P

tegelikult on see luulenurgake...kui tahad selles teemas kirjutada...pead riimi jutu seadma:D

Ise ei näe ju, aga ma arvan, et eespoolt olen ilusam. Kui, siis ikkagi eest teha. Eespoolt puusajoonest ja nabarõngast.

Kui ma hakkan setu keeles, siis te ei saa ju midagi aru. Ma muud ei oska.

Setu keelest saame ka aru, proovi julgesti. Kui ei saa, küsime sõnatähendused üle.:)

Kas teist mõni on siin setu? No ma päris 100% ei ole, aga võiks olla. Sealt, kus meie (st vanaisa ja ema) kunagi tulime, sinna saab nüüd ainult viisaga.

Ei ole isiklikult setu, aga no me püüame aru saada siis. Ega see väga hull nüüd ka ei saa olla.:)

Tegudele nüüd! Hommikune uimerdamisaeg on läbi.:)

Võib-olla kunagi, kui mulle inspiratsioon peale tuleb. Seda ei juhtu tihti, vb 4 korda elu jooksul.
Jah, toimetamised vajavad tegemist.

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hois, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.¨¨

/ Doris Kareva/

Magasin ja nägin und

Magasin ja nägin und - akna taga sajab lund!
Ärkasin ja märkasin - akna taga sajab lund!
Raadio rääkis - sajab, tuiskab. Raadio hea on, harva luiskab.

Siis läks tund ja veel üks tund - õues ikka sadas lund.
Jõudis kätte kesköötund - igav küll, kuid sadas lund.
Uinusin ja nägin und - lumememmed-lumemehed - koristasid õues lund!

autor tundmatu

Huvitav kokkusattumus. Ka mulle meeldib Doris Kareva looming ja olen seda siin vahel avaldanud.

Aga õige pea:

"Üle helkleva lume sa lähed,
algav aasta on sinuga koos.
Salapäraselt küsivad tähed,
mis on sinu uusaastasoov"

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.


ikka Kareva

see üks mu lemmikutest. olen vist juba ka siin kiirjutanud.

sügise saabudes närvides pinge,
pimedus ahistab, matab su hinge.
kuhu küll kadus kõik valgus ja soojus?
päiksega käsikäes kaugusse loojus?

õue on vallutand tormid ja tuuled,
lähed, hing katkine, lõhki on huuled.
pimedas kättpidi otsid veel sära,
külmetad käed ja ennstki ära.

tõstad siis nõutult sa taevasse pilgu,
päikest seal pole, vaid täheke vilgub.
palud talt: täheke, täheke väike,
ole nii kena, too tagasi päike.

/skiso von freenik/

_______________________________________
võttis aasta, nüüd on asi selge:
ei saa sapakale panna bemmi velge!

kuidas siis nii, skiso?
roosa pardel läinud. kollane mutrivõti nr.24 läinud.
pardli ja mutrivõtme müüki eitan

kas siis varastati ära või?

pikka juttu ma ei aja
siia on ju riime vaja!

Mis tunne on mõelda end Linnuteele
kõndida tähtede vahel ja peal veel
Astuda vaikselt ning tunda endas
kuis midagi ilusat hinges sul lendab

Sirutad käe ja tähti sa puutud
isegi kuidagi teiseks nii muutud
Oled kui osake Linnutee purust
üks täheke väike, säramas rõõmust

Seal üleval pimedas öös sa lendad
hinges neid kannad ja kätega embad
Katmas su juukseid tähetolm valge
tähed su riideil, kehal ja palgel

Sa liugled ja keerled ning edasi kulged
kaugened maisest, kuidas küll julged
kaduda Linnutee tähtede sekka
rahulikult kõik senise jätad

Miks mitte minna kui mõte sind viib
ja kaasa veel aitab fantaasiatiib
Sa naudid ju tähtede salapära
seepärast vahel siit käidki sa ära...

Väike Maarja kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kuidas siis nii, skiso?
> roosa pardel läinud. kollane mutrivõti nr.24
> läinud.
> pardli ja mutrivõtme müüki eitan
>
> kas siis varastati ära või?
>
> pikka juttu ma ei aja
> siia on ju riime vaja!


murekortsud tõi vahepeal mu laubale,
et ei saand maksuametiga kaubale.

_______________________________________
võttis aasta, nüüd on asi selge:
ei saa sapakale panna bemmi velge!

väljas meil jätkuvalt kallab ja kallab.
kojamees luuaga pori sees tallab.
tuleks siis ükskordki juba need hallad.
puhtaks saaks vähemalt saabaste tallad.

pimedustülgastus tallamas käike,
tekitab südames iiveldusläike.
närvides välguvad nooled kui äike,
et kord see lõppeb on lohutus väike.

lõpuks kui taandub kõik pori ja laga,
aasta taas lennanud, aeg see ei maga.
ükskord siis nutad neid suvesid taga,
alguses seda me keegi ei jaga.

kuidas saaks mulle küll meeldida sügis,
suvele jõhkralt mis peale meil trügis,
soojuse, päikse mis minema nügis?
mõtiskled, kõndides lehtede prügis.

/skiso von freenik/

*sügisene laulunurgake

Skisole polegi muud lisada kui...



Vihma sul näkku viskab tuul
alasti kõikjal põõsad ja puud
ligaseid lehti saapale kleepub
suvi on läinud, vahest vaid meenub

meenub kui kargel hommikul ärkad
aknast sa päikest piilumas märkad
korraks siis näib, et elu on helgem
läed päevale vastu, pilk palju selgem

õhtuks taas pimedus katab maa
uus päev tuleb udu ja vihmaga
ses sügiserõskuses lompidest loovid
ja üht ainult hing sees sul soovib:
tuleks juba lumi maha
sest seda pori enam näha ei taha!

vihma sadab
küll on hea
välja minema ei pea:)
istun kodus nagu kunn
õlut joon kull-kull-kull:)

Miks pori on halb ja lumi on hea?
Miks tuul on paha ja päiksega veab?

On looduses peidus ju ülim tõde
ja vajalik kõik seal: nii muld kui ka hõbe.

Me päevad on loodud me endi poolt
ja koosnevad meist, mitte tuulehoost.

Kui ligimesest sa hoolid ja pead,
ei ohusta iial sind pori ja "vead".
Kui päike ei paista, saad jõudu tuulest,
teeb jõuetuks sind vaid see, kes ei kuule
su soovi elada rõõmus ja rahus,
see ongi ainus,
mis mu hinge ei mahu.

Üks vestlus, üks hetk
ja tunne:
algul uinutav, hiljem joovastav
ja järelmaik on räpane.

See on alati nii
peale temaga suhtlust.

Kummaline. Ja omapärane.

Mida aeg edasi, seda vängemaks
järelmaik muutub.
Kui tundetud peavad küll olema inimesed,
kes sinuga suhtlevad
ja seda vänget järelmaiku ei taju.

Kui mustad on inimeste hinged...
Ilus õun, kuid uss on sees.

Suurim kunst siin ilmas on elada
ja ellu jääda nii, et
eluõhtul
"poleks piinlik sopase hingega elamise pärast".

Kunagi ja kusagil kohtume ju kõik
taas.
Ja siis ei loe enam vabandused, et
"ma tahtsin ju ellu jääda".
Kui palju kurja on saadetud korda siin ilmas,
sest et keegi on "tahtnud elada".

Kui puudub armastus,
iseenda ja kaasinimeste vastu,
siis pole see elu ju elamist väärt.

Kui kena on igal hommikul minna vastu päevale
teadmisega, et sinu kujundatud maailm ei tee haiget,
ei reosta kaasinimeste maailma.
Kirgas ja õnnistav hetk.
Igas päevas.