Maraton algab Mulgimaalt. Alguses kulgeb rada otse, siis teeb käänakuid, tõuseb mäkke ja laskub taas alla orgu ning keerutab korraks ümber järvegi. Seejärel läheb üle lagendike, läbi metsatukkade, siirdub korraks suurele maanteele ja siis jälle tagasi.
See on üks pikimaid maratone üldse, sest kohe esimesel korral käiakse ära Tallinna all. Kindlasti ületab ta ka riigipiire, ent kuhu ta lõpuks välja jõuab, see ei ole praegu veel teada!
Niisiis - start!
Mulgid Tallinnamaal
Kui mulgid enam kui saja aasta eest Tallinnamaale tulivad, tahtsivad nad igapidi sedasama moodi olla nagu Tallinnamaa inimesed, et keegi neist aru ei saaks. Mulgi nime kartsivad nad nagu kolli.
Esiteks kiitsivad vanad mulgid, et mulgi nimi tähendab sedasama, mis mõisnikkude "von". Tallinnamaa inimesed ei pannud seda mulgi "vonni" aga sugugi tähele; nad ütlesivad ikka mulk ja mulk ja vana must mulk.
Mulgid aru pidama, kudas see võimalik on, et neid igal pool ära tuntakse. "Mine kas teise kihelkonda, ikka üteldakse: näe va mulk! Aga vaat, kust meid ära tuntakse: meie mustast ise moodi kuuest!"
Mulgid kaotanud mulgi kuued ära ja teinud enestele niisamasugused kuued nagu Tallinnamaa meestel. Ütelnud ise: "Noh, tundku Tallinnamaa mehed meid nüüd veel ära!"
Mulk künnud väljal suure maantee ääres. Viinavoor läinud mööda. Üks hüüdnud: "Vaadake seda mulki, kudas ta künnab."
Mulk jäänud mõtlema: Kudas ta ometi ära tundis, et ma mulk olen?
Viimaks saanud mulk aru kätte: Tallinnamaa mehed künnavad, sahkvarte otsas kolgid, aga mulkidel kolkisid ei ole. Vaat, sealt tunti ära!
Mulgid teinud kohe sahkvartele kolgid otsa. Noh tuntagu nüüd!
Mulk vedanud kruusa. Kruusi augul küsinud teine mees teiselt: "Kust see mulk piaks olema?"
Mulk kuulnud. Kuule neid mehi, jälle tundsivad ära! Mis märk mul küll on, et jälle aru saivad?"
Hakanud hoolega järel vaatama. Vaat: hobusel pole sedelkat.
Mulk pannud ennast viksisti riidesse, läinud laupäeva õhtu koolimajasse jutlusele.
Mulgi selja taga ütelnud üks tasase häälega: "Kust see mulk piaks olema? Pastla paelad põlvini siotud!"
Mulk ehmatanud ära, et: juba olen jälle ära tuntud.
Mulk silmanud teiste pastleid; kõigil paelad madalas.
Mulk mõtlema: Aa, nüüd ma enam pastla paelu nii kõrgesse ei sio, et mind paelust ära tuntakse. Igal pool, kuhu lähed, ikka hüütakse: mulk ja mulk!
Mulk läinud veskile. Pannud ennast Tallinnamaa mehe moodi riidesse, hobusele sedelka selga. Vaadanud veel korra pastlapaelad üle, et: nüüd ei pia mind keegi ära tundma.
Tee ääres niitnud mõisa teomehed heina.
Mulk ütelnud: "Tere hommikut! Jätku tööle!"
Teomees kohe vasta: "Kuule mulk, kust sa oled?"
Mulk pidanud hobuse kinni ja küsinud teomehe käest: "Ütle ometegi, kust sa tunned, et ma mulk olen?"
Teomees vasta: "Sinu jutt teeb sind mulgiks. Meie ütleme: Jõudu tööle! Sina ütled: Jätku tööle!"
Mulk ütelnud: "Pagana pihta! Siin Tallinnamaal mulgi nimest lahti ei saagi! Kui su moodid sind mulgi nimest päästavad, siis su jutt sind ikka mulgiks teeb?"
Minu sügav kummardus Mulgimaale!