Unetute nurgake
Avan akna
| RR 16. aprill 2014, kl 10.28 |
Tere hr.noh. Kuidas sul viimasel ajal naistega muidu läheb, kas oled endiselt triksis traksis, et voodirõõme maitsta. Samale küsimusele võib soovi korral vastata ka proua panther (naiste asemel on temal sõna mehed küsimuses). Hr. Diip on ilmselt arvutimänguse ja laiemalt võttes virtuaalmaailma kütkes ning see pärsib suguelu samamoodi nagu liigne pornofilmide vaatamine:))
| -diip- 16. aprill 2014, kl 19.28 |
| noh 16. aprill 2014, kl 19.44 |
| c*) 16. aprill 2014, kl 20.11 |
| noh 16. aprill 2014, kl 20.37 |
| neile, kellega armastus pole kunagi rääkinud 17. aprill 2014, kl 11.38 |
”Et Armastuse sõnu kuulda, peame ta endale lähedale laskma.
Ent kui ta meie juurde jõuab, kardame seda, mis tal meile öelda on. Sest Armastus on vaba ja tema häält ei käsuta meie tahe ega pingutused.
Kõik armastajad teavad seda, kuid ei lepi sellega. Nad arvavad, et võivad Armastust võluda alandlikkuse, jõu, ilu, rikkuse, pisarate ja naeratustega.
Kuid tõeline Armastus võlub ise, laskmata ennast võluda.
Armastus muudab, armastus ravib. Vahel aga seab surmavaid lõkse ja hävitab inimese, kes otsustab end jäägitult talle anda. Kuidas saab jõud, mis paneb maailma liikuma ja hoiab tähti taevas, olla korraga nii loov ja nii hävitav?
Me oleme harjunud mõtlema, et saame vastu niisama palju, kui ise anname. Kuid need, kes armastavad, oodates vastuarmastust, raiskavad aega.
Armastus on usu väljendus, mitte vahetuskaup.
Just vastuolud panevad armastuse kasvama. Just lahkhelid lasevad armastusel meie kõrval püsida.
Elu on liiga lühike, et peita tähtsaid sõnu oma südames.
Näiteks sõnu ”Ma armastan sind”.
Aga ära looda, et kuuled alati vastu neidsamu sõnu. Me armastame, sest meil on vaja armastada. Ilma selleta kaotaks elu oma mõtte ja päike kaoks pilve taha.
Roos igatseb mesilaste seltsi, kuid ühtegi ei tule.
Päike küsib: ”Kas sa pole väsinud ootamast?”
”Olen küll,” vastab roos, ”aga kui ma õienupu kinni panen, siis ma närtsin.”
Ja kui Armastus ei tulegi, oleme talle ometi avatud neil hetkil, kui üksindus näib kõike end alla matvat, peame vastu vaid siis, kui armastame üha edasi.
**
Elu suurim siht on armastada. Kõik muu on vaikus.
Meil on vaja armastada. Ka siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud pisaraist.
Pisarad räägivad ise enese eest. Ja kui meile tundub, et oleme nutnud nii palju kui vaja, veerevad nemad aina edasi. Ja kui oleme hakanud uskuma, et meie elu pole muud kui pikk rännak läbi Hädaoru, on pisarad äkitselt kadunud.
Sest meie süda jäi avatuks valule vaatamata.
Sest me nägime, et lahkuja ei võtnud kaasa päikest ega jätnud enda asemele süngeid varje. Ta lihtsalt läks – ja igas hüvastijätus on varjul lootusesäde.
Parem armastada ja kaotada, kui elada armastuseta.
**
Meie ainus tõeline valik on süüvida selle ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: ”Olen juba palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,” ning Armastuse oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama hästi kui surnud.
Sest looduses ilmutab end Jumala Armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka. Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile õpetab.
Me armastame, sest Armastus teeb meid vabaks. Ja söandame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi sosistada.
Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi lükanud.
Õpime ütlema ”ei”, pidamata seda sõna äraneetuks.
Õpime ütlema ”jah”, kartmata selle tagajärgi.
Unustame kõik, mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud.
Laulame valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui ta on lähedal. Ka siis, kui ta ei kuula või ei pane meie laule ja sosinaid tähele.
Me ei sulge silmi maailmakõiksuse ees, et siis kurta: ”Pime on.” Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib armastuse juurde.
Meie süda on armastusele lahti ja me anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi kaotada.
Ja siis avastame koju jõudes, et keegi on juba kohal ja ootab meid, otsides sama, mida meie otsisime, ning tundes samu hirme ja änge.
Sest armastus on nagu vesi, mis muutub pilveks: see sõuab taevas ja näeb kõike eemalt, teades, et kord tuleb tal jälle maa peale tagasi minna.
Sest armastus on nagu pilv, mis muutub vihmaks: ta langeb maa peale ja kastab põldu.
Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta tal end üdini enda võimusesse võtta.
Armastus on vaid sõna, kuni tuleb keegi, kes annab talle mõtte.
Ära anna alla. Ukse teeb sageli lahti kimbu viimane võti.
Ent kui ta meie juurde jõuab, kardame seda, mis tal meile öelda on. Sest Armastus on vaba ja tema häält ei käsuta meie tahe ega pingutused.
Kõik armastajad teavad seda, kuid ei lepi sellega. Nad arvavad, et võivad Armastust võluda alandlikkuse, jõu, ilu, rikkuse, pisarate ja naeratustega.
Kuid tõeline Armastus võlub ise, laskmata ennast võluda.
Armastus muudab, armastus ravib. Vahel aga seab surmavaid lõkse ja hävitab inimese, kes otsustab end jäägitult talle anda. Kuidas saab jõud, mis paneb maailma liikuma ja hoiab tähti taevas, olla korraga nii loov ja nii hävitav?
Me oleme harjunud mõtlema, et saame vastu niisama palju, kui ise anname. Kuid need, kes armastavad, oodates vastuarmastust, raiskavad aega.
Armastus on usu väljendus, mitte vahetuskaup.
Just vastuolud panevad armastuse kasvama. Just lahkhelid lasevad armastusel meie kõrval püsida.
Elu on liiga lühike, et peita tähtsaid sõnu oma südames.
Näiteks sõnu ”Ma armastan sind”.
Aga ära looda, et kuuled alati vastu neidsamu sõnu. Me armastame, sest meil on vaja armastada. Ilma selleta kaotaks elu oma mõtte ja päike kaoks pilve taha.
Roos igatseb mesilaste seltsi, kuid ühtegi ei tule.
Päike küsib: ”Kas sa pole väsinud ootamast?”
”Olen küll,” vastab roos, ”aga kui ma õienupu kinni panen, siis ma närtsin.”
Ja kui Armastus ei tulegi, oleme talle ometi avatud neil hetkil, kui üksindus näib kõike end alla matvat, peame vastu vaid siis, kui armastame üha edasi.
**
Elu suurim siht on armastada. Kõik muu on vaikus.
Meil on vaja armastada. Ka siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud pisaraist.
Pisarad räägivad ise enese eest. Ja kui meile tundub, et oleme nutnud nii palju kui vaja, veerevad nemad aina edasi. Ja kui oleme hakanud uskuma, et meie elu pole muud kui pikk rännak läbi Hädaoru, on pisarad äkitselt kadunud.
Sest meie süda jäi avatuks valule vaatamata.
Sest me nägime, et lahkuja ei võtnud kaasa päikest ega jätnud enda asemele süngeid varje. Ta lihtsalt läks – ja igas hüvastijätus on varjul lootusesäde.
Parem armastada ja kaotada, kui elada armastuseta.
**
Meie ainus tõeline valik on süüvida selle ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: ”Olen juba palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,” ning Armastuse oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama hästi kui surnud.
Sest looduses ilmutab end Jumala Armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka. Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile õpetab.
Me armastame, sest Armastus teeb meid vabaks. Ja söandame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi sosistada.
Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi lükanud.
Õpime ütlema ”ei”, pidamata seda sõna äraneetuks.
Õpime ütlema ”jah”, kartmata selle tagajärgi.
Unustame kõik, mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud.
Laulame valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui ta on lähedal. Ka siis, kui ta ei kuula või ei pane meie laule ja sosinaid tähele.
Me ei sulge silmi maailmakõiksuse ees, et siis kurta: ”Pime on.” Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib armastuse juurde.
Meie süda on armastusele lahti ja me anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi kaotada.
Ja siis avastame koju jõudes, et keegi on juba kohal ja ootab meid, otsides sama, mida meie otsisime, ning tundes samu hirme ja änge.
Sest armastus on nagu vesi, mis muutub pilveks: see sõuab taevas ja näeb kõike eemalt, teades, et kord tuleb tal jälle maa peale tagasi minna.
Sest armastus on nagu pilv, mis muutub vihmaks: ta langeb maa peale ja kastab põldu.
Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta tal end üdini enda võimusesse võtta.
Armastus on vaid sõna, kuni tuleb keegi, kes annab talle mõtte.
Ära anna alla. Ukse teeb sageli lahti kimbu viimane võti.
| p. 17. aprill 2014, kl 20.52 |
| c*) 17. aprill 2014, kl 21.59 |
| -diip- 17. aprill 2014, kl 23.25 |
| noh 18. aprill 2014, kl 06.27 |
| noh 18. aprill 2014, kl 06.39 |
| c*) 18. aprill 2014, kl 20.24 |
| noh 20. aprill 2014, kl 11.38 |
| sõprusest 24. aprill 2014, kl 10.17 |
Armastatakse ja austatakse vaid seda, kes ennast ise armastab ja austab. Ära püüa kõigile meeldida, muidu kaotad kõigi austuse.
Otsi sõpru ja liitlasi nende seast, kes usuvad sellesse, mida nad teevad ja mis nad on.
Ma ei ütle: ”Otsi seda, kes mõtleb sinu moodi.” Ma ütlen: ”Otsi seda, kes mõtleb teisiti ja keda sa ei suuda iial veenda, et sinul on õigus.”
Sest sõprus on üks Armastuse paljudest nägudest ja Armastus ei lase ennast arvamustest kõigutada: ta võtab kaaslase tingimusteta omaks ja kumbki saab kasvada omal viisil.
Sõprus on uks teise inimesse, mitte loobumine.
Ära püüa iga hinna eest armastust äratada, sest armastusel ei ole hinda.
Sinu sõbrad ei ole need, kes püüavad igaühe pilku, säravad ja ütlevad: ”Terves ilmas pole kedagi teist, kes oleks minust parem, heldem, väärtuslikum.”
Su sõbrad on need, kes ei jää ootama, mis juhtub, et alles siis otsustada, kuidas oleks kõige parem käituda: nad otsustavad tegutsemise käigus, kuigi teavad, et see on ohtlik.
Su sõbrad on need, kes võivad vabalt teise suunda pöörata, kui elu nõuab. Nad rajavad uusi teid, pajatavad oma seiklustest ja teevad nõnda rikkamaks nii linnad kui ka külad.
Kui nad on kord sattunud ohtlikule või valele teele, ei tule nad iial sulle ütlema: ”Ära sina seda tee.”
Nad ütlevad vaid: ”Sattusin kord ohtlikule või valele teele.”
Sest nad peavad lugu sinu vabadusest, niisama nagu sina austad neid.
Väldi iga hinna eest selliseid, kes seisavad su kõrval vaid murehetkel ja lohutavad sind. Sest tegelikult ütlevad nad iseendale: ”Mina olen tugevam. Olen targem. Mina ei oleks sellist sammu astunud.”
Ja hoia nende poole, kes seisavad su kõrval rõõmuhetkel. Sest nende süda ei tunne kadedust ega kiivust, vaid üksnes rõõmu sinu rõõmu nägemisest.
Hoidu neist, kes peavad end tugevamaks. Sest tegelikult varjavad nad vaid oma nõrkust.
Hoia nende poole, kes ei karda olla nõrgad. Sest nemad usuvad iseendasse. Nad teavad, et igaüks komistab vahel ja et see pole mitte nõrkuse, vaid inimlikkuse märk.
Hoidu neist, kes enne tegutsemist palju räägivad ega astu iial ainsatki sammu, kui pole kindlad, et neid selle eest austatakse.
Hoia nende poole, kes ei ütle, kui oled eksinud: ”Mina oleksin teinud teisiti.” Sest nemad pole seda viga teinud ega tohi nüüd kohut mõista.
Hoidu neist, kes otsivad sõpru, et kõrgel kohal püsida või avada uksi, mille lähedalegi nad muidu ei pääseks.
Hoia nende poole, kes püüavad avada vaid üht ust – ust, mis viib sinu südamesse. Ja kes ei tungi iial luba küsimata su hinge ega kasuta avatud ust iial selleks, et lasta lendu surmavat noolt.
Sõprus on nagu jõgi: see voolab läbi kaljude, mägede ja orgude vahelt, suubub vahel järve ja kui järv täis saab, siis jätkab oma teed.
Sest nii nagu jõgi ei unusta, et tema viimne siht on meri, nii ei unusta sõprus, et tema ainuke siht on teisi armastada.
Hoidu neist, kes ütlevad; Aitab, siia pean ma pidama jääma.” Sest nemad ei mõista, et ei elul ega surmal ole lõppu, need on vaid igaviku astmed.
Hoia nende poole, kes ütlevad: ”Kuigi kõik on hästi, tuleb meil edasi minna.” Sest nemad teavad, et tuttavast silmapiirist tuleb minna kaugemale.
Hoidu neist, kes tulevad kokku, et arutada tõsisel ja tähtsal ilmel otsuseid, mida kogukond peab langetama. Need mõistavad võimu, nad püüavad teiste ees hiilata ja oma tarkust näidata. Kuid nad ei mõista, et inimesel pole võimu ainsagi juuksekarva kukkumise üle. Kuigi kord on tähtis, tuleb uksed ja aknad vaistule ja ootamatustele lahti hoida.
Hoia nende poole, kes laulavad, jutustavad lugusid, tunnevad elust mõnu ja kelle silmis särab rõõm. Sest rõõm on nakkav ja leiab alati lahenduse ka siis, kui mõistus oskab seletada vaid tehtud viga.
Hoia nende poole, kes lasevad Armastuse valgusel paista ilma piirangute, hinnangute ja tasuta ega lämmata seda mõistmatuse hirmuga.
Kuidas sa end ka ei tunneks, tõuse igal hommikul ja ole valmis särama.
Kel silmi, näeb seda sära ja on sellest võlutud.
Otsi sõpru ja liitlasi nende seast, kes usuvad sellesse, mida nad teevad ja mis nad on.
Ma ei ütle: ”Otsi seda, kes mõtleb sinu moodi.” Ma ütlen: ”Otsi seda, kes mõtleb teisiti ja keda sa ei suuda iial veenda, et sinul on õigus.”
Sest sõprus on üks Armastuse paljudest nägudest ja Armastus ei lase ennast arvamustest kõigutada: ta võtab kaaslase tingimusteta omaks ja kumbki saab kasvada omal viisil.
Sõprus on uks teise inimesse, mitte loobumine.
Ära püüa iga hinna eest armastust äratada, sest armastusel ei ole hinda.
Sinu sõbrad ei ole need, kes püüavad igaühe pilku, säravad ja ütlevad: ”Terves ilmas pole kedagi teist, kes oleks minust parem, heldem, väärtuslikum.”
Su sõbrad on need, kes ei jää ootama, mis juhtub, et alles siis otsustada, kuidas oleks kõige parem käituda: nad otsustavad tegutsemise käigus, kuigi teavad, et see on ohtlik.
Su sõbrad on need, kes võivad vabalt teise suunda pöörata, kui elu nõuab. Nad rajavad uusi teid, pajatavad oma seiklustest ja teevad nõnda rikkamaks nii linnad kui ka külad.
Kui nad on kord sattunud ohtlikule või valele teele, ei tule nad iial sulle ütlema: ”Ära sina seda tee.”
Nad ütlevad vaid: ”Sattusin kord ohtlikule või valele teele.”
Sest nad peavad lugu sinu vabadusest, niisama nagu sina austad neid.
Väldi iga hinna eest selliseid, kes seisavad su kõrval vaid murehetkel ja lohutavad sind. Sest tegelikult ütlevad nad iseendale: ”Mina olen tugevam. Olen targem. Mina ei oleks sellist sammu astunud.”
Ja hoia nende poole, kes seisavad su kõrval rõõmuhetkel. Sest nende süda ei tunne kadedust ega kiivust, vaid üksnes rõõmu sinu rõõmu nägemisest.
Hoidu neist, kes peavad end tugevamaks. Sest tegelikult varjavad nad vaid oma nõrkust.
Hoia nende poole, kes ei karda olla nõrgad. Sest nemad usuvad iseendasse. Nad teavad, et igaüks komistab vahel ja et see pole mitte nõrkuse, vaid inimlikkuse märk.
Hoidu neist, kes enne tegutsemist palju räägivad ega astu iial ainsatki sammu, kui pole kindlad, et neid selle eest austatakse.
Hoia nende poole, kes ei ütle, kui oled eksinud: ”Mina oleksin teinud teisiti.” Sest nemad pole seda viga teinud ega tohi nüüd kohut mõista.
Hoidu neist, kes otsivad sõpru, et kõrgel kohal püsida või avada uksi, mille lähedalegi nad muidu ei pääseks.
Hoia nende poole, kes püüavad avada vaid üht ust – ust, mis viib sinu südamesse. Ja kes ei tungi iial luba küsimata su hinge ega kasuta avatud ust iial selleks, et lasta lendu surmavat noolt.
Sõprus on nagu jõgi: see voolab läbi kaljude, mägede ja orgude vahelt, suubub vahel järve ja kui järv täis saab, siis jätkab oma teed.
Sest nii nagu jõgi ei unusta, et tema viimne siht on meri, nii ei unusta sõprus, et tema ainuke siht on teisi armastada.
Hoidu neist, kes ütlevad; Aitab, siia pean ma pidama jääma.” Sest nemad ei mõista, et ei elul ega surmal ole lõppu, need on vaid igaviku astmed.
Hoia nende poole, kes ütlevad: ”Kuigi kõik on hästi, tuleb meil edasi minna.” Sest nemad teavad, et tuttavast silmapiirist tuleb minna kaugemale.
Hoidu neist, kes tulevad kokku, et arutada tõsisel ja tähtsal ilmel otsuseid, mida kogukond peab langetama. Need mõistavad võimu, nad püüavad teiste ees hiilata ja oma tarkust näidata. Kuid nad ei mõista, et inimesel pole võimu ainsagi juuksekarva kukkumise üle. Kuigi kord on tähtis, tuleb uksed ja aknad vaistule ja ootamatustele lahti hoida.
Hoia nende poole, kes laulavad, jutustavad lugusid, tunnevad elust mõnu ja kelle silmis särab rõõm. Sest rõõm on nakkav ja leiab alati lahenduse ka siis, kui mõistus oskab seletada vaid tehtud viga.
Hoia nende poole, kes lasevad Armastuse valgusel paista ilma piirangute, hinnangute ja tasuta ega lämmata seda mõistmatuse hirmuga.
Kuidas sa end ka ei tunneks, tõuse igal hommikul ja ole valmis särama.
Kel silmi, näeb seda sära ja on sellest võlutud.
| -diip- 24. aprill 2014, kl 20.40 |
| -diip- 28. aprill 2014, kl 20.56 |
| panther 07. mai 2014, kl 19.08 |
Siit teemast ka külm üle käinud. Pole arutlejaid tükk aega kribanud.
-diip- Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuidas jääb sellega, et sõpra tuntakse hädas? Kell
> egagi koos rõõmustada on lihtne. Kes aga viitsib s
> inuga tegemist teha, kui sul on raskem aeg ja mõru
> m meeleolu?
Mulle näib, et seal jutus oli tahetud öelda, et hoiduda tuleb neist, kes a i n u l t või v a i d murehetkel sind üles leiavad. Muul ajal pole neid koos sinuga rõõmustamas vms tegemas.:)
Aga jah, esmasel lugemisel tekkis ka mul kohe väike tõrge selle suhtes, et soovitatakse vaid nende poole hoiduda, kes sinuga koos vaid rõõmu jagavad.
-diip- Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuidas jääb sellega, et sõpra tuntakse hädas? Kell
> egagi koos rõõmustada on lihtne. Kes aga viitsib s
> inuga tegemist teha, kui sul on raskem aeg ja mõru
> m meeleolu?
Mulle näib, et seal jutus oli tahetud öelda, et hoiduda tuleb neist, kes a i n u l t või v a i d murehetkel sind üles leiavad. Muul ajal pole neid koos sinuga rõõmustamas vms tegemas.:)
Aga jah, esmasel lugemisel tekkis ka mul kohe väike tõrge selle suhtes, et soovitatakse vaid nende poole hoiduda, kes sinuga koos vaid rõõmu jagavad.
| -diip- 07. mai 2014, kl 21.10 |
http://eu4.euvox.eu/ee/
Üllatuseks avastasin, et olen Keskerakonna seisukohtade pooldaja:p Kuigi muidu mulle see erakond väga hingelähedane ei ole. Aga ega teisedki eriti ole;)
Kas eurovalimiste kandidaat on välja vaadatud? http://info.ep2014.vvk.ee/kandidaadid/ Vaatan, et mõni sümpaatne isik ikka on.
Üllatuseks avastasin, et olen Keskerakonna seisukohtade pooldaja:p Kuigi muidu mulle see erakond väga hingelähedane ei ole. Aga ega teisedki eriti ole;)
Kas eurovalimiste kandidaat on välja vaadatud? http://info.ep2014.vvk.ee/kandidaadid/ Vaatan, et mõni sümpaatne isik ikka on.
| panther 08. mai 2014, kl 18.28 |
Lisa postitus