Ma tean, et mõnedel on läinud õnneks Töötukassa kaudu saada hea töökoht. Neid on vist suhteliselt vähe. Minule vahendatud tööpakkumistest on u. pooled olnud kahtlased firmad, millest mõnedesse peale taustauuringut ei ole julgenud kandideeridagi. Üks firma oli nt kuulutuse üles riputanud aga töökoht oli juba täidetud. Kuulutus rippus veel kuu aega.
Äkki ma olen lihtsalt s**amagnet ja mul ei vea, ma ei tea.
Ma kardan isegi, et kui tööintervjuule kutsutakse, siis istun seal õnnetu näoga, sest ausalt, ma pole väga ammu naeratanud. Eneseteostus pakub rahulolu ja loomulikult sissetulek oleks väga teretulnud. Antidepressante neelata? No ei, pealegi ei jätkuks nende ostmiseks raha. Üritan ikka näha asjade head külge aga vahel on nii raske.
Mõnikord, vaadates palju, on odavam olla nö kodune. Ma ei ole ammu pidanud ostma kontoris töötamiseks sobilikke riideid-jalatseid. Lisaks töölesõit, kontorilõuna, kolleegide sünnipäevad jms. Tööl käimine pole ka kuigi odav lõbu.
Samuti käin juuksuris oluliselt harvem, sest üliõpilasena on ausalt öeldes kama kaks, kui veidi välja kasvanud vms :)
Aga seltskonna pärast tahaksin, et professionaalsed oskused ei kaoks jne. Mul on alati olnud väga toredad kolleegid ja ma igatsen seda ühtekuuluvustunnet.
Praegu olen nagu asotsiaal - peale elukaaslase ei suhtlegi väga kellegagi.
Ükspäev mõtlesin selle asja üle ja sain aru, et ma olen veidi tõrjutud, sest ei kulge sünkroonis teistega - töötavate sõpradega. Kui kedagi näen, küsitakse ikka esimese asjana, et kuidas tööga on. Kokkusaamistel räägitakse väga palju tööst. Vahel tundub, et inimestel muud ei olegi, kui töö-töö-töö... Ja minul pole, mistõttu saan osaks kõõrdpilkudele. Ilmselt olen juba lateadlikult rohkem endassetõmbunud ega soovi sotsialiseeruda, sest tunnen ennast alaväärsena, kuna mul ei ole tööd!
Oeh, sai pikk hala. Tänan tähelepanu eest.