töötukassa suhtumist on kajastatud siin foorumiteemas: http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?9,11264405
kõige lahedam on minu meelest Heitunud eide kirjutis 6. jaanuar 2012, kl 19.38
aga minust endast..
olen 26a noormees, kes elab oma vanematega ja kel ei ole samuti õnnestunud tööle saada. mul on magistrikraad ühel erialal, mida peeti kunagi eesti tulevikuerialaks ja asuti kohe töölisi tootma, aga kõigile neile ei jagunud juba siis rakendust. kõik eesti avalik-õiguslikud kõrgkoolid pakuvad oma tootevalikus hetkelgi seda eriala. ja kõik ses valdkonnas töötavad pensionärid (minu retsensent oli nt 75a papi) ja keskaharidusega spetsialistid (ministeeriuminäide!) ja muidu heade tutvustega inimesed on saanud tööle ja hoiavad loomulikult kohast kinni.
ma ei ole ise töötukassasse oma jalga tõstnud, sest kõik need jutud siin hirmutavad. ja kas mul oleks õigustki üldse? minu töötamised on olnud seni projektipõhised, määratud ajaks.
olen kandideerinud müüjaks, laotööliseks, administraatoriks, aga ka erialasteks spetsialistideks. kui lihttööliseks olen ma üleharitud, siis spetsialistitööks ei ole mul kuskilt vähemalt kaheaastast kogemust võtta. sõbranna, kellega koos õppisime, sai siiski tööle, sest firma, kuhu ta kandideeris, juhtus olema heatahtliku ülemusega, kes soovis ülikoolist tulnule võimaluse anda. aga olegem ausad, kui sul ikka head tutvust taga ei ole, siis ei ole sa tänapäeval mitte keegi.
mind kutsuti ühte kohta isegi töövestlusele. palka lubati maksta 360 kanti neto, kuid tööpäevad kestavad E-R 12-21. see oli siis laotöölise koht. samas lubati selles kohas häid treeningutingimusi, et kõik spordiklubid oleksid mulle poole hinnaga ja mis kõike erisoodustusi kaubanduses.. kui julgesin piiksatada, et kuna ma sinna trenni veel jõuaksin sellise tööaja juures, kui mu hea enesetunde trennid on kõik õhtuti, siis nähvati, et tänapäeval tehakse kõik klubid juba hommikul kell 7 lahti ja küll ma ümber orienteerun. et mis mulle siis tähtsam on, kas töö või trenn? kahjuks või õnneks ei osutunud ma valituks.
maximasse pakuti piimaletti kohta, aga kohale minnes selgus, et sobiksin paremini transameheks. ent niipea ei pidanud selle kohta vaba olema, kui eelmine töötaja ei ole soome ehitajaks läinud. ka sealt ei ole mingit vastust tulnud.
olen käinud ka end firmadesse kohapeal pakkumas. kui jutule võetaksegi, siis soovitakse inimest, kes oleks töötukassas arvel - selle eest saab see tööandja väikse kopika, kui töötu tööle palkab.
cv-sse ma valetama ei tahaks hakata..
nii ma siis vegeteeringi. sissetulekud piirduvad mul taskurahaga ja ühe sugulase hooldamisega, mille eest maksab mulle KOV selle inimese pensionist osakest. ilmselt teate isegi, kui suur see summa on. kui midagi vaja teha on, siis olen automaatselt mina see, kes passib nii remondimehi, torujürisid vm ametivendi, koristab, tassib süüa, viib prügi välja jne. "mis sul muud ikka teha on!" ehtne memmekas, eksju. itaallase mudeliga elutsen.
sellest kõigest on mul tekkinud depressioon, ma ei naerata enam ammu, ei tunne ka pisiasjadest rõõmu, häid emotsioone pigem teesklen. nii et ma saan täitsa aru täpikust.