Suhtlemine oleks parim, kui see ikka viiks ka kuhugi. Siin ainult 9 lehekülge juramist ja oleme ikka samas punktis, kui alguses.

elaguuuuuuuuuuuuu! 10 lehekülg läks käima :))))

psüühikahäirega inimesega ei jõuagi kusagile. temal peaasi, et saab halada ja et ikka kuulajaid jätkuks. ega muud pole vajagi.

mida ta nende siit leitud inimestega kirjutab, kui kirjutab.

huvitav
ma ei usugi, et ta siit kellegagi konkreetselt kirjutab.
tundub, et talle meeldib sedasi avalikult rohkem. arvan, et Piilule on niimoodi turvalisem, kui konkreetse inimesega suhelda. kui ta aga hakkaks Orangole või Annile, nii vist oli ta nimi, kirjutama, siis muutuks suhe juba konkreetseks ning see võib Piilule hirmutavana tunduda. see oleks nagu tema privaatsustsooni tungimine. ma arvan, et seda ta ei taha.

Kirjutasin mõlemale nii Orangole kui Annile, Orango vastas ka.

Aga see on õige, üldiselt on turvalisem suhelda.
Kui isiklikult kirjutada, siis on hirm ja pabin sees, et äkki jälle kirjutasin midagi valesti. Naistekas on julgem tunne.

Mitte privaatsuse pärast, aga isiklikult suheldes hakkan pabistama, et äkki tüütan või on mu kirja igav lugeda.

A siin massiga suheldes ei ole hirmu, et meil kõigil on igav lugeda? Ega midagi, tuleb loobuda - nii palju, sult konkreetselt küsida, nii palju jääb ka saamata vastuseid. Pea oma monolooge edasi.

ang
Olen küll vastanud.

sinu enda öeldu: "...on hirm ja pabin sees, et äkki jälle kirjutasin midagi valesti. Naistekas on julgem tunne.

Mitte privaatsuse pärast, aga isiklikult suheldes hakkan pabistama, et äkki tüütan või on mu kirja igav lugeda."

No selge pilt siis ju. Sinu arvamus endast muide kujundabki selle, kuidas Sinusse suhtutakse. Eemalehoidmise põhjus täiega teada. Ja kui Sa nüüd ka veel aru ei saa, siis loe palun seda enda kirjutatud lõiku veel korra. Kohe mitu korda.

Pigem siis üksildane, mitte põrgu. Kas sind pekstakse, kas sa oled kodutu, kas sa nälgid, kas sind kasutatakse ära? Ei? Noh mis põrgust sa räägid. Veidi igav, veidi üksilane, aga muidu täitsa ok, mugav ja hea.

inimesed, kaua te seda lolli trolli toidate?

köhh
Ei ole hea, kui suhelda ei saa. Nii võib mõelda inimene, kes saab täpselt nii palju suhelda, kui ta vajab.

Muide VAIMNE vägivald on hullem kui füüsiline. Peksmise unustad ära, kui just jäädavat kehavigastust, invaliidsust ei teki või üldse surnuks ei peksta.

Aga halvad sõnad jäävad meelde väga kauaks.

Nüüd hakkasin süüdi tundma, et kodutu ei ole, aga see pole praegune teema. Aga süütunded juba minus tekitasid, aga millega see suhtlemisvaegust parandab ?

Näiteks praegu soovin väga suhelda, aga no ei ole mitte ühtegi naist võtta. Ei ole see meeldiv just.

Vilets liba. Peab ikka eriline tahtmine olema Piilu teksti libada.

Ei ole liba, ikka ise olen.

Me ju võime siin kõik P-le nõu anda, aga see on kasutu, sest tegemist on psühholoogilise probleemiga, mis on alguse saanud lapsepõlvest, kus ema süstemaatiliselt surus tütart alla ja õpetas juba maast madalast väärarusaama, et inimesed jaotuvad "kastidesse" ja peabki kõikidele alt üles vaatama ... see on ju puhas alaväärsuskompleks, mis selles teemas kordub ja kordub. Ja sellest kurvast lapsepõlvest ei saagi P üle kuidagi - sellepärast elabki ainult minevikus.

Ehk oleks sellest abi:

http://www.elutants.ee/2012/10/suutundest/

Ema ise vaatas ka kõikidele naistele alt üles. Absoluutselt kõikidest naistest pidas nii mind kui ennast viletsamaks.
Kusjuures ema oli haritud ja töökas inimene, käis kahe koha peal tööl ja kodus ei lubanud ka endale puhkust. Reaalainetes oli tugev, kusjuures mulle reaalained ei istunud.
Aga ema käest võisin reaalainetes alati abi küsida, ta oskas alati aidata, hea peaga oli.

Nii et tegelikult emal ei olnud põhjust end alaväärsena tunda. Aga ometi pidas ta ennast viletsamaks, ka nendest, kel ei olnud mingeid andeid.

Sinu sõnad: "Aga see on õige, üldiselt on turvalisem suhelda. Kui isiklikult kirjutada, siis on hirm ja pabin sees, et äkki jälle kirjutasin midagi valesti. Naistekas on julgem tunne."
..................................................

Aga kuidas sa ometi said maaklerina klientidega suhelda selles kontekstis, kui kardad kogu aeg midagi valesti öelda jne? Ei ole ju mõeldav, et maakler oleks ebakindel ja kahtlev?!

Kas sina olid ka Marokos see turist, keda mõnitati ja kiusati? (ühes varasemas teemas). Ilmselt ongi põhjus selles ebakindluses, mis sinu sees on, ja see peegeldab välja ... Kas sa ei saa siis pead püsti hoida ja olla sellest kõigest üle? Hakka harjutama ja sa näed, et muutud palju julgemaks ja sa ei ole enam nii haavatav - ka see on õpitav, usu!

Tööalane ja isiklik suhtlemine on eri asjad.
Kusjuures tööl räägin enda arust nii palju kui vajalik. Mitte mingit isiklikku juttu.
Muidugi tuleb küsida, kas ikka jõuab hiljem üüri maksta jne. Aga see on hoopis teine asi.

Väljaspool tööd mitte mingit kontakti naistega ei ole. Keegi ei helista, et lobiseda või külla kutsuda. Kui ise helistaks, siis see kindlasti ei meeldiks.

Kunagi ammu-ammu üritasin naistöökaaslasele küll minna. Tal olid külalised, mind sisse ei lasnud, mõistan, oma seltskond oli.
Aga pärast oli vihane, et miks ma üldse ta poole minna tahtsin. Mul oli häbi.
Nii ongi, naised ei võta mind omaks.
Naistöökaaslase vihastamine häiris ikka küll, sest läksin kohe ära ja seltskond toas mind ei näinudki.

Jah. Endale tuli ka selline mõte pähe.
Sest ei kuulnud, et teistele oleks märkusi öeldud. Kuigi käidi veepudelitega ja miniseelikutes, mul oli pikk kleit.

Ronisid ette helistamata ja kokkuleppimata külla või?

Kui sa oled selline kartlik ja ebakindel, siis mil moel sa ometi üksinda sinna Marokosse jõudsid?? Ma ei julgeks elus midagi sellist ette võtta! :-D

mis
Sel ajal telefone ei olnudki, osadel küll lauatelefonid olid, aga sel töökaaslasel mitte. Vanasti käidigi ilma ette helistamata, sest paljudel üldse lauatelefonid olid.
Samuti töökaaslased omavahel rääkisid, kuidas järsku keegi külla tuli.

Kadi
Üksinda kuskile minek pole hull, nagunii käin pidevalt üksinda. Võõra inimese käest teed küsida või kellegagi isiklikus elus suhelda on erinevad asjad.
Ei oska seletada, kardan, et segan teisi naisi ja ma ei meeldigi naistele. Aga niimoodi üksinda minek ei ole sellega seotud.

On üks meestuttav, kel ka eriti sõpru ei ole, siin väljas käib üksinda, samuti reisil. Ei ole söandanud küsida, kas ta ise tahab üksinda olla või ei leia sõpru.

Lisan veel, et probleem on selles, et naised ei taha minuga isiklikus elus suhelda.
Oletame, et võtan kätte ja helistan mõnele naisterahvale, siis sealt tuleb tõrjuv vastus a~la tegemist on, ei ole aega.

Jaa, just nii ongi, aga seda seetõttu, et sa ei räägi mitte millestki. Soovid "lobiseda" ja et naised sulle südant puistaks. Näe pisutki vaeva sellega, et sul mingeidki huvisid oleks ja siis leiad ka lellegi, kellega see huvi kattub. Aga niisama, "naiste moodi lobiseda", vaata, sellist aega normaalsetel inimestel tõesti pole. Absoluutselt iga asi on aja parem kasutamine, raamatulugemine,tikkimine, misiganes on parem, kui lihtsalt mingi sooja vahu suustpuhumine.

Neljakümnendates naisterahvas võiks ema süüdistamise lõpuks järgi jätta, see on täiskasvanuks saamise üks tunnuseid. Võta ise enda eest vastutus. Ja mine ravile, tõega.

Selle teema all leidus 2 reaalset naist, kes olid valmis sinuga kohtuma. Teiste teemade all on neid veelgi olnud. Kirjutad, et kardad reaalset kokkusaamist, et mitte järjekordselt pettuda.
Samas, end ise analüüsima ja selle põhjal ka muutma, nagu nii paljud on sulle soovitanud, sa ka valmis pole.
Ometi foorumituttavad teaksid juba su probleemidest ja seda suures mahus. Nad oleksid kohtumisteks ettevalmistatud ja hoiduksid tõrjumisest, sulle haiget tegemisest. Reaalis kohtudes näeksid nad ise, milles õieti asi. Seni teame vaid seda, kuidas sina kõike näed. Teistsugune, kõrvaltvaataja vaatenurk praegu puudub.
Su probleemidega kursis olijad saaksid sulle ütelda, mida valesti teed, kui teed. Nad saaksid seda ütelda delikaatselt. Võibolla on asi vaid su kõrges solvumistasemes. Vb võtad suvalist juttu väga isiklikult. Nii nagu poodu majas nöörist rääkimine on tabu, on sinu juures teemasid või nende esitamisviise, mida tuleks vältida. Tavalise suhtlemisega harjunu ei pruugi seda taibata ja võtab sinu solvumisi kui sinupoolset tõrjumist. Küll saaksid aga sind juba "tundvad" inimesed endi käitumist vastavalt olukorrale kohendada. Ja tõesti saaksid nad sind kõrvaltvaataja nägemisega aidata.
Aga ju sa kardad ka seda. Siis tuleks tunnistada, et saaksid ikka ise ka midagi olukorra parandamiseks ära teha ja ei saaks enam vaid teisi naisi oma tõrjumises süüdistada. Äkki tekiks siis olukord, kus sa ei saakski enam foorumis oma lõputut kaebelugu esitada, kus ei saakski enam oma minevikust solvumisi tekitanud juhtumeid välja kaevata, neist pikalt ja mõnuga(?) kirjutada.
Kogu selle pika stoori põhjal on jäänud küll mulje, et tegelikult sa muutusi ei taha, sest siis kaoks see ainuke jututeema, mis sulle kõige hingelähedasem on, ära. Siis ei saakski enam naiste reeturlikkusest ja sinu tõrjumisest edasi heietada.
PS Mis puutub lihtsalt lobisemisse, siis arvan, et suur enamus on kokku puutunud suurte lobamokkadega, kes mõjuvad äärmiselt tüütult ja kellega kohtumisi püütakse igati vältida. Tühistel teemadel jutumulli suureks puhujad ning vestluspartneri jutu suvalisel hetkel oma kogemuste pajatamisega katkestajad mõjuvad jube tüütult. Kusjuures ka kaks lobamokka omavahel ei sobi, sest puudub kuulaja. Juba ütlemine "Tahaks lihtsalt lobiseda!" mõjub peletavalt, vähemasti mulle küll.

tema tahab lihtsalt lobiseda see tähendab seda ühte ja sama teemat.
lõpmatuseni.
tema räägib, sina kuulad.
nagu katkine plaat.
jube.

kas ma näen luulusid, aga pole ammu siia foorumisse sattunud, kuid dejavu, sama teemat lahati sarnase kirjapildiga isiku poolt juba aasta- pool aastat tagasi. Jääb mulje, et ehk autor hoopis mees, kes püüab selgeks teha, et nn keskealisel naisterahval pole elu, lootuses, et mõni naine seda uskuma jääbki. Kui te mind ei usu, kolage foorumis, konkreetne teema väga pikalt, sama nutt naistest, kes temale noa selga löövad jne... ja inimesed lähevad kaasa :( kurb.

ang
Võin rääkida igasugustest asjadest, aga naistega EI TEKI ÜLDSE MITTE MINGISUGUST KONTAKTI. Kust mõni naine teab, milliseks me suhtlus kujuneb, kui me üldse ei olegi rääkima hakanudki.

Teismelisena uskusin jah, et kõik ajavad tarka juttu, aga ma olen ainuke loll, kes midagi öelda ei oska. Siis ma ei julgenudki tarkadega rääkida. Nüüd enam nii ei arva.

Asi pole 40-ndates, ka 18a ei leidnud naistega kontakti, minust hoiti eemale. See eluaeg nii olnud, et naistega suhelda ei saa.

Ükskõik kui positiivselt ma ei mõtleks ja ennast enam ei süüdistaks, no ei saa naistega jutule. Tee mis tahad, ei saa.

appi
Mul oli noorena sama probleem, siis leidsin ühe kavala liba - " sõbranna ", kes samuti naistega kontakti ei saanud. Mida ta muidugi hiljem ei tunnistanud.
Ei vea, ei vea mul naistega.