suhtlemine P ga
Igasugustest asjadest võib rääkida, mis parasjagu kummalegi poolele huvi pakub.
Vot mulle ka on tundunud, et miskipärast jätan naistele tobeda mulje. Kusjuures ma ei ole sõnagi lausunud, naised vaatavad peale ja hoiavad eemale.

uudishimulik
See pikk jutt. Peamine on see, et mina oma õnne hävitades tegin liba- " sõbrannale " heategusid, mille üle ta pärast irvitas, et "pugemine on minu töö ".
Kasutas mu naiivsust ära, kui tal olid rasked ajad.
Kui aga olin musta töö ära teinud ja ta minu abiga oma elu korda sai ja minu oma rikutud, siis pani mulle irvitamise saatel jalaga p-sse.
Lasi veel oma uuel sõbrannal mind telefonis mõnitada. Olin täiesti shokeeritud, sest kui mesimagus oli, kui tal oli halb ja mu abi vajas. Olin alati talle toeks ja tulemus - olen pugeja.
See teeb ikka väga haiget.

Kas ikka tõesti oligi kohe nii? Mäletad ikka täpselt, sellest vist oma 50 aastat juba möödas?

Ja mis on tegelik põhjus, et sa pakutud sõbrakätt vastu ei võta? Mõtlen neid foorumlasi, kes on soovinud sinuga suhelda. Kas hirm järjekordselt pettuda (peaks ju harjunud asi juba olema) kaalub tõesti üles uue elukvaliteedi.
Ju ikka pole su elu nii hull, kui erinevad võimalused muutusteks löögile ei pääse. Seni kuni leidub ETTEKÄÄNDEID muutusi mitte ette võtta, seni pole su elu kas piisavalt hull või siis mingil kummalisel masohhistlikul moel naudid seda just sellisena.
Tule oma mullist välja ja seda ka mõtetes ning foorumitekstides. Kui sa ei suuda lõpetada oma üheülbalise teksti produtseerimist, on selgitusi sellele kaks - tegu on meditsiinilise probleemiga, mida saaks ravida vastav spetsialist või siis on see su teadlik valik. Sulle lihtsalt meeldibki selline elu ja eelkõige meeldib sulle sellest kirjutamine.
Viska oma elust välja vanad, seismajäänud esemed; asjad, mis meenutavad valusaid hetki; uuri feng shui õpetustest, kuidas oma keskkond uue energiaga täita.
Võimalusi muutmiseks/muutumiseks on veel ja küll. Selle asemel, et foorumis pidevalt tõestada oma kehva elusaatust, tegutse! Mine kasvõi naiskoori laulma ja kui selleks eeldusi pole, käi nt kiriku korraldatud üritustel. Võimalust, et sellistes kohtades suhelda ei saa, pole olemas.
Muidugi, kui tahaksid rääkida vaid naisi puudutavatel teemadel (? - "päevadest" ja sellega seonduvast või mis veel on vaid naiste teemad, ei suuda välja mõelda), siis peaks enne pikemalt suhtlema ja tuttavamaks saama, kuid muudel teemadel on võimalusi suhtlemiseks küllaga ja igal pool. Tegutseda tuleb. Näib, et iseenesest kartust inimestega lävimise ees sul ju pole, tööalaselt ja meestega sa ju suhtled, ka võhivõõraste inimestega reisidel. Endasse kapseldunutel on palju raskem oma kestast välja tulla kui sinul.
Lõpeta see hala, kui tõesti soovid ellu muutusi! Kui jätkad samas vaimus, siis järelikult soovidki vanaviisi jätkata. Elu sisuks on sul siis minevikus tuhnimine, et leida taas mõni haigettegev hetkeke ja seda siis nämmutada ja nämmutada. Haige elamisviis, kuid valik on sinu teha - kui meeldib nii, siis lase käia. Eks tulevikuski leidub neid, kes üritavad sind taaskord (vaevalt et uustulnukaid väga leiduks)aidata. Ausalt öeldes hakkab tunduma, et siiras tahe tõesti sind aidata, mis juba aastate vältel natukestki tulemust pole saavutanud, muutub antpaatiaks su vastu. Varem või hiljem see juhtub pea kõigiga. Nii et kunagi on sul selline elu, kus su eest ei põgeneta mitte ainult reaalis, vaid ka foorumis. Eestikeelseid foorumlasi pole teab mis palju, ühel hetkel jõuab kõigile kohale, et sinuga ka virtuaalselt suhelda pole võimalik - kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed. Ükskõik, mida sinuga räägitakse, vastuseks on ikka ja alati libasõbranna ja su erandlik aura.

Lilian
Ikka võtan. Näiteks Ann ei ole mulle üldse vastanud, ei teagi, miks emaili jättis. Kindluse mõttes kirjutasin 3 kirja, aga peale 1. kirja saatmist ta ikkagi ütles, et ma pole kirjutanud. Saatsin teele igaks juhuks veel 2, vastust ei tulnud.
Tegelikult olin üllatunud, sest uskusin, et päriselt tahab suhelda. Aga mingit vastust 3-le kirjale pole siiani tulnud.

Need muutused elus ja suhtes naistega oleks pidanud ammu tulema, mitte ligi 50a. Olen nende aastatega juba nii pettunud ja kibestunud. Ja üldiselt noorus on suhtlemise aeg, vanemana olen sisimas juba nii kibestunud.

Kui muutused toimuvad noorena, saab ka pettustest lihtsamalt üle. Vanemana tõded, et elu on raisku läinud.

Keegi eespool kirjutas, et meeste ja naistega suhtlemine sama.
Aga miks siis käib pidev kirumine: Eesti mees halb, nõme, igav, saamatu, madalaubaline, oss, egoist, kuhugi ei kõlba jne. jne. Seda kriitikat Eesti meeste aadressil ikka väga palju ja järsku vastupidine komm.

Lilian
Ma olen ju kogu elu soovinud naistega suhelda ja alati naisi selle pilguga vaadanud, äkki meist saaks sõbrannad.

NAISED ON NEED, KES MINU ÄRA PÕLGAVAD JA EEMALE HOIAVAD. Mina olen eluaeg sõbrannadest, TÕELISTEST sõbrannadest unistanud.

> appi
> Mul oli nooren
> a sama probleem, siis leidsin ühe kavala li
> ba - " sõbranna ", kes samuti naistega kontakt
> i ei saanud. Mida ta muidugi hiljem ei tun
> nistanud.
> Ei vea, ei vea mul naistega.

Ma tean, sa oled sellest kõigile kuulutanud. Mina arvan, et arsti abi kuluks sulle igal juhul ära. Aga ei kavatse järgmine loll, kes hulluga püüab dialoogi arendada, olla. Aitäh!

appi
Ei saa kahjuks olematuks muuta, et minevikus selline möku olin. Ja kaval aferist leidis sõnakuuleliku möku üles.

Ärge jätkake temaga vestlust. Ehk siis tuleb aru pähe.

"et minevikus selline möku olin"

Mismõttes "minevikus olid?" Midagi pole ju muutunud?

krt. see on nagu mehhiko seriaal,ära ei lõpe.

jah :) ja koguaeg käib üks ja sama jama :)

nõuanne
Et siis hakkavad reaalis naised minuga suhtlema või ? Ei hakka ju.
Tegelikult mind huvitab, kuidas saavad 1-lapselised või lastetud või suurte lastega naised nii hõivatud olla ?

Just praegu tund jalutasin, naistel sellised näod peas, et hirmus kiire. No paljudel siis on kodus 10 last kantseldada ?

ang
Varem lasin endale halvasti öelda ja samaga vastata ei tulnud pähegi. Ja üldse tundsin kohe kohustust teiste naiste meele järgi olla, kasvatus oli selline.
Nüüd suudan vastu ka öelda, kuigi alati ei õnnestu või kukub totralt välja.

Uudishimust küsin, kas elad Eestis või ei ? Kunagi vist lugesin, et mujal, aga kindel pole.

_Tegelikult mind huvitab, kuidas saavad 1-lapselised või lastetud või suurte lastega naised nii hõivatud olla ?_

Inimestel on oma elu ja huvid/hobid, saad aru?

omg
Ega need huvid ja hobid nüüd küll kogu vaba aega iga päev ei võta. Palju neid on, kes iga päev 5 tundi raamatuid loevad näiteks ? Või iga päev 5 tundi teevad käsitööd ?

Sulle kohe meeldib ikka ja alati vastu vaielda kõigele ja ikka oma kivistunud seisukohale jääda!

Ja ilmselt ma mittekudujana pigem koon 5 tundi kui veedan selle aja sinuga heietades ...

Hangi endale mõned huvid, siis saad teada, kui palju need aega võtavad. Jääb soigumist ka vähemaks ehk.

Mida Sa enda välimusest arvad? Meeldid endale või mitte? Kas välimusele paned rõhku, ehk siis on riietus Sulle oluline üldse ja millises stiilis riideid kõige meelsamini kannad? Kas juuksed on pikad või lühikesed ja kas armastad erinevaid soenguid või koguaeg ühtemoodi? Kas armastad ehteid? Kui jah, siis milliseid? Sinu suhe kosmeetikaga, parfüümidega?

Ja ära hakka jälle põdema, vasta nagu on. Küsimused muide puht psühholoogilisest seisukohast.

Mujal elan endiselt, P.
Aga võibolla ei olegi vaja alati vastu öelda? Rngiakna lugu tuleb meelde - kui keegi sulle nähvab (või tundub, et nähvab), kehita ehk vaid õlgu ja mõtle, e see on tema probleem. Pole vaja nimesi ju alati paika panna või mis?

Asi läheb siin puhta imelikuks.:D Et mis firma riideid kannad, kas kaltsukast, odavat Bangladeshi oma, või hoopis stiilseid firmakaid. Ja mis parfüümi kasutad? Mul näiteks on lõhnade suhtes oksele ajav allergia ja ma ei kannata mingeid parfüümilõhnasid, isegi kui sellised "psühholoogid" kasutaksid miljonieurost lõhnaõli.

Vene selgeltnägija kirjeldab oma raamatus kuidas ta paneb inimesi proovile riietades ennast mittemidagiütlevaks halliks tombuks olles proovinud isegi prükkari eluviisi ning sealjuures märkas, kuidas inimesed panevad teisi paika ainult välimuse ja riietuse järgi.

Välimus enam ammu ei meeldi, vanus ! vanus ! 45 ikkagi. Ja ülekaal, praegu 83 kg ja alla ei saa, sest üksindusest ja igavusest õhtuti aina söön.
Kõige rohkem meeldisin endale 26-29a, siis nägin hea välja, aga 30a läks kaal järsku 60-lt 80-le. Vahepeal olin jälle 60, aga kaal tuli tagasi.
Ei, ma ei värvi üldse, ei ole harjumust ja üksinda ei ole tuju ka. Juuksed poolpikad, ei tee soenguid.
Riided on tavalised, mu kehakaaluga paljud riided ei istu, enamus on saledatele.

Kui olin 26-29, siis ostsin hunniku riideid kokku, enamus jäi seisma, siiani seisavad, sest on ajast ja arust ja mulle ammu väiksed.

Üldiselt olen keskmise välimusega.

Kadi
Ma ei ole reaalis seda teemat ühegi naisega iial arutanud. Kirjutada on palju lihtsam.
Meestele olen öelnud, et mul ei ole sõbrannasid, kusjuures osad ei usu. Aga rohkem selgitanud ei ole, mehed ei mõistagi seda naiste värki.

ang
Tunnen siis end jälle luuserina ja negatiivne pinge jääb sisse.
Kuidas seal välismaal sõbrannatamise ja külaskäimisega on ? Mitte ainult sul, vaid ka üldiselt.
Olen ise pärit väiksest Vene linnast ( Eesti pinnal küll ), aga venelased olid suured suhtlejad ja sõbrannatajad.

no kui nad olid suured sõbrannatajad, miks sa ei suhelnud siis

Väga asjakohased küsimused või "testimine". Teatud asjadest saab palju järeldada. Mitte firmariietest, nagu üks siin ohib, vaid suhtumisest. Juba iga tavainimene ütleb vastuste järgi, et inimesel on tohutu alaväärsustunne sees ja nii madal enesehinnang, kui veel olla saab.

jah, enamus naisi hoolitseb enda eest, isegi siis, kui nad ei ole enda arvates ilusad või endale ei meeldi mingil põhjusel. muide paljudel on jube raske suhelda, kui selgelt näevad, et teisel on tugev kompleks sees. lihtsalt ei osata ka kuidagi olla, see jätab lihtsalt pinge kuidagi kahe inimese vahele ja jutt ei laabu.

Millest naised omavahel räägivad. Igasugu naiste teemasid, kaalust, riietest, soengutest, meigist , üldse välimusest. Kas unistavad, mida keegi tahaks teha, osta, või mida kanda, ümmelda, ringi teha. Sind need teemad ei huvita.

Naised räägivad lastest, meestest. Sul neid ei ole. Naised räägivad vahel vanematest, minevikust. Sina oskad näha seda vaid (vaid!) halvas valguses. Naised teevad vahel nalja, huumor ei puudu. Sinu kirjad siin on vaid süüdistavad ja ohkivad. Mitte üheski neist ei leidu kasvõi pisike huumoritera, kasvõi ükskõik mille üle. Mõni hea "kild" või sõnakasutus.

Ja kui nüüd ma olen aru saanud, et sul veel hobisid ka ei ole, siis polegi nagu millestki rääkida. Igatahes sellisest oigamisest keegi rääkida ei taha.

ähh
Nad sõbrannatasid omavahel oma rahvusest naistega. Mina sinna ei kuulunud ja mul ei lubatudki enamusega suhelda, kodune kasvatus selline.

jäin mõtlema
Liba - " sõbrannaga " olid meil omad naljad, kuigi ta suhtumine minusse oli võlts ja põlglik, minust ta lugu ei pidanud.
Meeldib küll nali ja huumor, aga kuidas ma seda ÜKSINDA ISEENDAGA teen.

Ühele meestuttavale tegin nalja, et olen ta akna taga. Teadsime mõlemad, et olen kodus. Aga naljakas oli ikka.

Keegi ei teagi, kas on millestki rääkida, kui meil üldse mingit vestlust ei tekigi.
NISTEL TEKIB TÕRGE JUBA AINUÜKSI MIND NÄHES. Suud ei ole vaja lahti tehagi.

"Kuidas seal välismaal sõbrannatamise ja külaskäimisega on ? Mitte ainult sul, vaid ka üldiselt."

Ausalt öeldes ei oska vastata, pole kursis, mida "sõbrannatamine" täpsemalt tähendab. Minu elu ja tegevuse juurde see ei kuulu ja ma ei ole kunagi selle järgi vajadust tundnud. Sõbrannasid on, need on nn. naissoost sõbrad ja kokkusaamised on tavaliselt paariti, ehk istutakse pundiga ümber restoranilaua ja räägitakse tööst ja poliitikast. Grupp ei jagune naisteks ja meesteks, sest "meestega ei saa niimoodi rääkida, kui naistega". Minu vaimusilmas on "sõbrannatamine" selline tiinekate teema, kui peale kooli kusagil ostukeskuses või kellegi juures passitakse ja poistest räägitakse.

ang
Mul jäi see tiinekate sõbrannatamine vahele.
Sain just 16, kui koolivaheajajal sõitsin tädipoja naise õele ( ka 16 ) külla. See oli meeletult igav päev, sest rääkis sõbrannadega ainult poistest, olin igavusest hullumas, üldse ei mõistnud nende poistejanu.

See neiu vaatas, et ma puhta imelik ja kindlasti kaebupunn ka, siis otsustas mind ennetada ja kaebas mu tädile, et jutt poistest oli minu pärast. Kusjuures tegelikult mind nende poisid üldse ei huvitanud.
Ja tädile kaebama ei oleks iial läinud, mida nad seal rääkisid.

Nii et teismeliste poisteteemasid ei ole ma iial mõistnud. Mul oli hoopis huvi sõbrannasid leida, muuseume külastada, ajalugu väga huvitas.

Kutsusin seda neiut muuseumi, krimpsutas nina. Ja kus oli kisa, kui minu pärast jäi maale peole minemata. No ma ei mõistnud seda. Ei huvitanud mind siis ei poisid, ei peod.

Miks ei võiks vanemad naised omavahel suhelda, pealegi asjalikke mehi ei olegi eriti võtta.