ma olen 100% kindel, et iga inimese elus on asju, mis kunagi tehtuna tundusid õiged, aga takkajärgi vaadates olid teinekord lausa valed...

No pagan küll, ei saa ju jäädagi minevikku sobrama ja terve edasise elu halama, et appi, keegi tegi mulle rängalt liiga, mu ema kasvatas minust tölli, kes teiste ees lömitades oma elule vee peale tõmbas jne..

Lõpeta see hala ja hakka OMA elu elama.

Mis naistest sa siin soiud aina? Lesbi oled vä?

Jäta minevikku need libad sõbrannad ja omaenese valed teod, unusta päriselt ära kogu see värk, mida sa siin aina jahud ja keerutad. Pole seda sulle enam vaja.

Ja üldse, mis vanus on 45? Noor naine oled veel ja teha ja olla saaksid veel nii enda kui ka teiste heaks kuhjaga.

Halloooo?! Ärka üles ja hakka OMA elu elama.
Mis pagana probleem, et teised naised ei leia sinu jaoks aega?! Ei leia, siis ei leia, õige siin häda.

Aga tegelikult on nii, et inimesed ikka suhtlevad ja päris võõrad ka suhtlevad ja kõik suhtlevad --- ainult et klammerduda kellegi külge, no ma ei tahaks seda ise teha ja ei tahaks, et keegi ka mulle sedasi teeks.

Halllloooo, kas said aru?

Mulle hakkab ka tunduma, et asi ei olegi niivõrd suhtlemise soovis kui kellegi külge klammerdumises hoopis ... vaja oleks nagu mingit iidolit, kellele alt üles vaadata ja nõrkemiseni jumaldada ja ennast alla suruda ... Kas see ei ole mingi nö masohhismi vorm?

See on ju yks teraapia vorme, lapsep6lvest igasugu juhtumeid, tundmusi ja m6jutusi yles kaevata, sellest raakida kellegiga (v6i isegi iseendaga) ja siis sellel minna lasta. Seda see P siin teebki. Miks teda siis s6imata? Kui tal teist valjalaset ei ole, saab seda foorumitki kasutada, selles pole midagi halba. Ja hakkabki inimene ennast l6puks paremini tundma kui see k6ik valja on tulnud ja sellest lahti saadud.

kuuleP
Mis elu see 45a enam on ? Elu on siis, kui saab pere luua, lapsed saada. Paljude naiste jaoks on see nr. 1.

Ka naised põlgavad 45a naise ära. Isegi liba- " sõbranna " leidis peale meheleminekut endale uue sõbranna 8a noorema. Ütles, ma olevat VANAMUTT, kuigi me ühevanad.
Mehele minnes läks tal enesehinnang nii lakke, tekkis julgus uute naistega suhelda.

Kusjuures ikka raske mõista, miks oli mind vaja lahku ajada, kui hiljem mind tundagi ei tahtnud.

Kadi
Sul vist ongi õigus. Vaatasin talle tõesti alt üles. Ja mis põhjusel ? Põhjuseks oli, et minuga üldse suhtles. Tundsin, et nüüd olen midagi võlgu.

Üks selline meestuttav oli ka. Me enam ei suhtle, kuigi elab mu majas ja vahel näen teda.
Olen mõelnud, enam ennast ei alanda, aga ta olekus on midagi, mis tekitab aukartust. Mis see küll on ? Kummaline.

Üks asi on mulle veel siin silma torganud - selle mammutteema juures on üks kui teine sulle lausa solvavalt öelnud, aga sa ei ole raginal vastu hakanud, vaid oled alati asunud kaitsepositsioonile ja nagu "välja vabandama" kõike toimunut ... Kui sa ka reaalses elus oled selline, kes enda eest ei ole seisnud, siis on sulle väga kerge haiget teha ... ja see sinu iseloomujoon ongi sinu "saatuseks", kui sa midagi kardinaalset enda juures ette ei võta ... Pidevalt kaitsepositsioonil olevat inimest kasutatakse ära ja ei võeta isiksusena ... näita ikka "küüsi" ka vahel ...

Kadi
Ma ise ei ole arugi saanud, et vastu õieti ei ütle. Sest netis ma suudan vastata, kogun ennast, aga reaalis olen tihti mök-mök, midagi ei saa öeldud või hakkan kokutama.

Olen isegi edusamme teinud, varem ei saanud üldse midagi öeldud. Peale liba - " sõbranna " lugu sisendasin, et enam ei lase pähe istuda.

Meestuttavaga oli nii. Ta oli ka SÕBRANNA ASEAINE, ei võtnud teda mehena.
Tihti oli ta tujust ära, sõimas mind hädavareseks, raibeks. Ma siis tundsin ennast süüdi ja ei tulnud pähegi vastu öelda.
Lõpuks tundsin, enam ei jaksa, käratasin vastu telefonis. Oi, jummel, kus ta läks närvi, hiljem kokku saades tuli kallale.
Siis mõtlesin küll, et mulle ütles igasugu asju, aga ma ei tohtinud midagi vastu öelda.

mis tähtkuju sa P oled?

"mis kasu ma sain, kui " sõbranna " palvel aborti tegin, oma ilusa suhte ära rikkusin"

Ma olen seda kohta nüüd oma 20 korda lugenud ja pean tunnistama, et see on üks jubedamaid ja uskumatumaid asju, mida ma ammu lugenud olen. Millises meeleseisundis ja sõltuvuses peab olema inimene, kes sõbranna pärast oma elu elamata jätab, oma võimaliku tulevase lapse hävitab ja mehe eemale tõukab? Olen kuulnud, et naised oma emade pärast uskumatuid tükke - ka selliseid - on teinud, aga sõbranna...? Hülgamise hirm on nii tohutu, et ei looda peret ja klammerdutakse mingi naise külge, kes paistab nii saamatu, et tema ometi ju kunagi teemaalgatajat ei jätaks. Sõbranna oli jumal. Arusaadavalt variseb maailm kokku, kui inimese jumal tema hülgab ja tema üle irvitab.

P, sa peaks tõsiselt mõne hea psüholoogi vastuvõtule minema. Mitte niisama mõnega rääkima, vaid kohe konkreetselt teraapiasse. Ma ei tea, kas nad sind aidata saavad, aga kui sa ei proovi, siis ei saa kindlasti. Ilma selleta saab su edasine elu olema sama kõle ja õudne, kui ta sõbranna hülgamisest saadik on olnud.

On hämmastav, et sa nii funktsionaalne oled, kui oled.

küsimus
Jäär.

ang
Ei olnud hülgamise hirm, see oli mingi süütunne. Et teine on minuga suhelnud ja ma olen nüüd eluaegne tänuvõlglane. Selline tunne oli.
See oli mulle täielik pauk, kui mehe leidis ja minuga suhtlemise lõpetas.
Olin nii naiivne, et uskusin, kui midagi on, siis jääbki igavesti.

Veel nii loll olin, et uskusin, et "sõbranna " on mulle samuti tänulik, sest ei saanud temagi teisi naisi.

" Et teine on minuga suhelnud ja ma olen nüüd eluaegne tänuvõlglane."

.................................................

Aga kas sa mõtled praegu ka kõike seda, et pead tänuvõlglane jälle olema, kui keegi sinuga suhtleb? Sa räägid minevikus toimunust ... kas oled selles suhtes nüüd targem?

Kadi
Enam nii ei mõtle. Liiga valusa õppetunni sain.

Muide " sõbranna " käratas, et peangi tänulik olema, ta ei ole kunagi minuga suhelda tahtnudki. Et tegi nagu mulle suhtlemisega heateo.

Huvitav küll, miks siis peale minu elu ära rikkumist ja mehele minekut järsku heategudele kriips peale tuli.

Selge see, et " sõbranna " suhtles minuga ainult siis, kui talle kasulik oli. Ja sai minu abordist ja lahkuminekust tohutut energiat.

Ikkagi imelik, et käis nagu uni peale, et teeksin aborti ja läheksin lahku.
Samas ei taha mind tundagi.
Mis vahet sel praegu on, kas olen üksinda või elan pereelu, kui me nagunii ei suhtle ?

Siin on ikka mitu korda küsitud, et kas sul hobisid või harrastusi üldse on? Ei pea silmas mingit raamatulugemist või telekavaatamist, vaid midagi konkreetsemat. Sa lihtsalt ei vasta ju.

Ja mis on saanud nendest inimestest, kes soovisid ju siin reaalselt Sinuga suhelda?

Sa pidid ikka tohutu jälestuse ja põlgustunde tekitama oma 'sõbrannas'. Ega ma ei imesta ka, paras paar.

Müstika. "Et teine on minuga suhelnud ja ma olen nüüd eluaegne tänuvõlglane."

See mees ju ka suhtles sinuga, kellega peret kavatsesid luua. Miks sa tema ees end tänuvõlglasena, süüd ei tundnud?

Sa ise saad aru, mis sa oma eluga tegid selle naise nimel? Mitte tema ei teinud, mida sina tegid? Oma otsuste eest vastutad sina, mitte keegi teine.

"ei saanud temagi teisi naisi"

Segane moment.

kuule P
Vastasin ju varem. Psühholoogia huvitab, loen pidevalt ajalehti-ajakirju.
Ega enam selliseid huvisid ei ole nagu noorena ( ajalugu väga huvitas, kirikud, vanad hooned, jooksmas käisin, seenel, marjul, tädi juures loomadega meeldis tegeleda, tädil loomi enam ei ole, vana juba, ei jaksa ).

arvan
Põlgaski mind. Nagu välja tuli. Aga mis ta ise parem oli, kui nii põlastusväärsega suhtles.

Samas kuidas ta tänulik ei olnud, et TEMA PÄRAST oma ilusa suhte ja tuleviku koos perega hävitasin ?

Midagi siin ei klapi - ei ole võimalik, kui naine armastab meest ja on juba jäänud lapseootele, siis on ta manipuleeritav teise naise poolt ja arvestab ainult tema nõudmistega!? Sorry, aga kus sinu mõistus küll sel ajal oli? Ja mida arvas sellest kõigest see mees?

Võla- ja tänutundel põhinevad suhted on haiged ja ebapüsivad. Psühholoogiahuviline võiks ju teada seda.

Kadi
Kuidas ma seletan. Kui liba- " sõbranna " seda meest nägi 1.korda, siis vajus näost ära. Kohe oli näha, et talle see mees meeldis ja ei suutnud uskuda, kuidas MINUSUGUSEL NÕMEDAL nii vedas.
Juba siis tundsin ennast süüdi, nagu oleksin " sõbrannale " liiga teinud, sest tal ju ei olnud siis suurt armastust.

Tundsin süüdi ka teiste naiste ees, et kuidas ma nüüd teistelt kena mehe eest ära võtan.
Ainult teistega ma ei suhelnud ja nad ei saanud mind otseselt mõjutada.
See tunne, et ma ei ole nii meeldivat meest väärt, oli mul juba enne sees olemas.
" Sõbranna " lihtsalt hakkas seda ära kasutama ja manipuleerima.

miski nagu ei klapi jah, nii lolli naist ei saa olemas olla.

kopeerin oma küsimuse uuesti siis, kui lugeda ei oska.

Ja mis on saanud nendest inimestest, kes soovisid ju siin reaalselt Sinuga suhelda?

Selles suhtes olin loll jah, et ei saanud aru, kui põlglik suhtumine " sõbrannal " minusse oli. Samuti ei osanud unes ka näha, et minuga suhtlemise lõpetab.
Miks ? Sest olime mõnes mõttes paras paar, teised naised hoidsid meist eemale.

Nägin kohe , et on selle mehe pärast kade.
Aga süütunded on meeletu jõud, sain aru küll, et lollus on aborti teha ja suhet lõhkuda, aga ikka tegin.

Ega " sõbranna " ei saanud mu tänulikkusest arugi. Tema arust olin üks hale ja nõme tobuke.

kuule P
Üks nendest ei kirjutanudki vastu. Teise naisega kirjutame.

P, ära valeta.

Kulla P! Vaidlen vastu, ei ole keskealise üksiku naise elu põrgu, kui ta seda ise endale põrguks ei muuda! Lugesin siit teemast vaid mõnda postitust, ent ka mulle jääb mulje, et Sind vaevab midagi sundmõtetega depressiooni taolist. (Kui Sa muidugi päriselt olemas oled, mitte nt kellegi ilukirjanduslik väljamõeldis või liba(de) näputöö.) Soovitan tõsiselt psühholoogiga nõu pidada.
Minul on raske aru saada, kuidas saab inimesel nii sageli igav olla. Tean, mis tähendab olla väga kurb või nüristumiseni väsinud, aga igavust olen tundnud vist ainult paar korda elus. Pigem ahastan vahel seetõttu, et elus on niiiiiiiiiiiiiii palju huvitavat, mida ma ei jõua kunagi kogeda, endale selgeks teha jne. Ma ei saa kõigest põnevast niigi palju teada, et oskaks üldse lähemalt huvi tundma hakata. Mina pean kogu aeg hoiduma pealiskaudsusest, killustumisest ning jõuga oma tähelepanu koondama. (Võib-olla olen lihtsalt liiga rumal ja "peast jäme", et igavust tunda.;)) Kuskohast see lõputu igavus küll tuleb?
Teine asi, mida mul ausalt öeldes ei ole lihtne mõista, on see, et miks Sind nii väga häirib, kui Sind tegelikust vanemaks peetakse? (Mind on ka vahel nt 10 a vanemaks peetud, aga see jätab mind üsna ükskõikseks.) (Ehk olen liiga tuim, et see on minu jaoks nii pisike probleem.;))
Ma ei ole psühholoogia vallas mingi asjatundja ning lisaks on mul kuhjaga muud teha, mistõttu ma ei hakka Sinu mõtteid ja tundeid rohkem surkima, aga veel kord: palun otsi psühholoogi abi, et sellest negatiivsuse nõiaringist välja pääseda. Kõige paremat!

Kadil ja N39-l 6igus. Sa P peaks katsuma depressioonist yle saada. Depressiooni yheks tunnuseks on et igav on ja k6igest oled tydinud. Mine psyhholoogi juurde ja ytle et sa arvad et sulle on teraapiat vaja depressioonist vabanemiseks. Samuti pead 6ppima ennast rohkem armastama ja hindama. Siis saad aru et k6ik suhted algavad sinust (s.t. peavad olema sinu-kesksed), mitte teistest inimestest kellele siis tanuv6lglane oled. Ka sul on 6igus 6elda teisele et sulle temaga suhtlemine ei istu kui nii tunned. Selles pole midagi hirmsat. Ja ei maksa p6deda, elu ongi selline. Oled juba alguse teinud oma probleemidest yle saamisel selle foorumi teemaga, nyyd katsu ka psyhholoogi n6ustamisele minna et oma enesehinnangut t6sta. V6i pyya seda t6sta kuidagi teisiti, aga sellest peab peale hakkama, siis kaob ka depressioon, ja suhted muutuvad paremaks.

Igavus on mul juba ammu, kuskil nii 37a alates hakkas elu eriti igav tunduma.
Ise arvan küll, et on ka vanusega seotud.

Igavust hakkasin tasapisi tundma peale suhte lagunemist ja peale seda, kui " sõbranna " hakkas mind tõrjuma. Olin siis 33.
Tundsin järsku, mida nüüd peale hakkan, ei ole pereelu, ei saa suhelda.

Olen psühholoogiga vestelnud, aga ilmselt ei ole sobiva otsa sattunud. Peab tõesti oma ala spetsialist olema, aga neid vist vähe.

Puhkepäevadel ei saa kellegagi rääkida. Mõni meestuttav on, aga nad alkolembesed ja nende jorinat masendav kuulata.
Üks on küll päevas ühe õlle jooja, aga tal muud plaanid, soovib suhet, seksi, aga ma soovin sõbranna aseainet.

Kui " sõbranna " oleks minuga suhtlemise lõpetanud suhte ajal, ei oleks nii suur tragöödia olnud. Aga ta pööras mulle selja just siis, kui teda kõige rohkem vajasin.
Julm.

inimene ise loob enda elule mõtte. see õib olla laps, sõbrad, töö või mis iganes. sina tead, mis on sul vaja ja tegutsed vastavalt. keegi ei too sulle midagi kandikul ette. ise teed oma oleviku (ja tuleviku).

Oot, kas sõbranna abiellus sama mehega, st. lasi sul aborti teha ja võttis mehe endale?

P to kolmekümpine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ei virise reaalis tõesti, ei olegi sellist
> võimalust, sest ei suhtle naistega üldse. Ei
> hakkaks ka virisema, oleks õnnega koos, kui
> mõni naine tõesti minuga läbi käia tahaks,
> mind vajaks.
>
> Lapsepõlves tehti selgeks
> , et teisi tüdrukuid ei tohi segada, nad n
> ii hõivatud ja mina teen ainult tüli. Ja h
> iljem täiskasvanuna kohtasingi naisi, kelle j
> aoks olin mina tüütu segaja. Vähemalt tundsi
> n nii, kui öeldi, et neil ei ole aega.
>
>
> Ei ole ma üldse pealetükkiv. Eluaeg hirm
> , et mind ei taheta, ma ainult segan. Ma e
> i oska naistega suhelda, kogemused puuduvad.
> Noorena eriti kokutasin ja mökitasin, midagi
> asjalikku mu suust ei tulnud.
>
> Punkt
> 9 käib küll mu kohta, 7 ilmselt ka. Nimel
> t lausa fännasin kunagi üht naist, kes amm
> u-ammu minuga kuigipalju suhtles, mind ära k
> asutas ja siis piltlikult noa mulle selga l
> õi.
> Ma aga varem ülistasin teda ja põhju
> seks oli, et minuga üldse suhtles.
> Tema a
> ga pidas mind lollikeseks ja irvitas hiljem
P-kui soovid vöid minuga ühendust vötta-äkki saan aidata