69
Ei, " sõbranna " ei olnud selle kuti maitse. Aga kutt ise hullult sõbrannale meeldis.
Välismaalase sai endale.

Väga häiris, kui hiljem hakkas soga rääkima, et tal oli hea meel, et MINUSUGUSEL lõpuks keegi.
Et siis heast meelest ajas meid lahku ja käis peale, et aborti teeksin. Olin täiesti sõnatu.
Ikka nii jultunult valetas otse näkku.

Siis ütles veel, et see kutt ei meeldinud talle üldse. Väga vastik on selline salgamine, oli ju kohe näha, et väga meeldis.
Pealegi ei oleks ta nii paaniliselt vahele seganud.

Esiteks oli see hilisem vassimine ja salgamine väga solvav ja tõsiselt tegi haiget.
Samuti jäi mulje, et olen " sõbranna " arust täielik ebard, kellele võib igasugu absurdset jama ajada.
Oleks ma seda varem teadnud ...

Kas " sõbranna " oli nii osav teeskleja või olin ma lihtsalt pime.

kuukiir
Võtan.

Kas sulle ei tundu, et oled suur selekteerija? Tööalane suhtlus sulle ei sobi, meestega ka mitte eriti, hobikaaslatega samuti mitte, sest sa ei otsigi endale mõnd hobi, mis erinevate inimestega seotud. Ei sobi ka foorumlastega, kes sind välja on kutsunud, suhtlemine.
Selekteerisid ka oma hullu kogemuse saamise ajal. Kaalusid oma erinevaid süütundeid ja tegid nende hulgast valiku. Kõige kaalukam süü oli sul sõbranna ees, järgmisena naise ees, kes sama meest soovis. Sellest pole juttu olnud, kas ka mehe ees mingit süüd tundsid, kui ta maha jätsid ning ta lapse tapsid. Lapsest on sul küll väga kahju, kuid alati loeb su jutust välja, et SUL on kahju, ehk siis kahetsed kõike endaga seotult, mitte et lapse hingekese ees mingit süüd tunneksid, et tal sündida ei lasknud.
Ka kõige altruistlikum naine ei hävitaks oma last sel põhjusel, et sõbrannal pole meest ja pole ka last tulemas. Asi polnud ju vaid sinu õnnes. Loosse olid segatud peale sinu veel potentsiaalne isa ja üsas kasvav laps, ehk siis kolm ühe vastu. Ausalt öeldes ei suudaks ka ükski normaalne naine edasi suhelda sõbrannaga, kes justkui tema õnne nimel loobub mehest ja lapsest. See peab ikka täielik koletis olema, kes oleks selliste ohvrite üle rahul ja rõõmuski. Need pole miskid ohvrid. Milline aju küll sünnitab mõtte, et kolme inimese ohvriks toomine üldse kellelegi võiks meeldida?
Mõtle tõsiselt järele, kas käitusid ikka tõega vaid sõbranna pärast nii (sel juhul pidasidki teda koletiseks) või olid su valikud pigem su endaga seotud (armastust mehe vastu nappis ning ematunded polnud veel tärganud). Tagantjärele võib igasuguseid asju ilusamaks mõelda ja ka vastupidi.
Igatahes mina katkestaks ka koheselt suhted sõbrannaga, kui saaksin teada, et ta justkui minu pärast on käitunud nii, nagu sina seda tegid. Ja pahandaksin temaga ka, lausa sõimaksin. See oleks ikka ülim solvang, kui sõbrannaks peetav minust taoliselt arvaks.

Viiu
Töö juures on väga rangelt tööalane jutt naistel, vähemalt minuga. Selline hädavajalik jutt. Mingit muud suhtlust töökaaslased ei soovi, minuga küll mitte.
Selline range distants on.
See ei ole ju mingi suhtlus.

Meestega olengi eluaeg suhelnud ja see ei ole enam huvitav. Kasvõi siitki loen, kui mitmepalgeline on naiste sisemaailm, mõtteviis, naistega suhelda palju huvitavam.

Tarku ja asjalikke mehi on aga vähe, ülimalt vähe isegi. Ja nendega vaevalt jutule saab.

Muidugi on mul sündimata lapsest kahju, ei taha selle peale mõeldagi.
" Sõbranna " oli kade, et minusugusel nõmedal nii ilus suhe on. Seda ta korrutas lõpmatuseni, et laps ei või sündida, tee aborti.

Miskipärast olin ma " sõbranna " arust see viimane, kes kellelegi meeldida ei tohi.
Kuigi tegelikult ei olnud mu välimusel mingit hullu viga, täitsa keskmine olin.

Kunagi üks kutt õigustas ennast minu ees. " Sõbranna " siiski jube vastiku häälega irvitas: SINU ees õigustas, sinu ees. Nojah, ma olin ta meelest see kõige viimane, keda keegi tõsiselt võtta ei tohi.

a mul on üks puuk sõbranna, kes enese arvates on imeline inimene ja ta ei väsi enese upitamisest.
Tegelikkuses on ta jube kriitiline ja nõudlik ja meeleheitlik, paanika hoogudes ja enesekeskne.
Ometi oskab ta esma muljena jätta hoopis teise mulje aga tõeline pale selgub väga ruttu.
NÄITEKS ta laekub meile ja hakkab siis lahkama temaga juhtunut ja lõpuks avastan et isegi mu lapsed on ettevõetud. MA vaatan et nad ei aita sind üldse.
Mida , tahaks kriista! mu lapsed on hommikust saati minuga koos ladunud puid, siis koristanud ja õppinud ja just maha istunud et süüa ja veits omi tegemisi teha, samal ajal kui see igavlev sõbranne kippus pühapäeva hommikul kell 9.30 meile, ma siis vastasin et tore , me hakkame puid laduma ongi abikäsi vaja. mis te arvate kas ta tuli appi?
NII KAUA KUI SA EI NÄE oma vigu, ei muutu su elus MITTEMIDAGI !!!!!!

Viiu
Lugesin veel üle.
Sa ei kujuta ette, et on jõletisi olemas, vähemalt see üks, kel oli mu abordi üle tõsiselt hea meel.
Saad aru, " sõbranna " pidas mind kõige nõmedamaks ja ta ei suutnud leppida, et ma kena mehega lapse saan.

Kui peigmees oleks olnud tema arust nõme, siis ei oleks tal me suhte ja lapse vastu midagi olnud. Peaasi, et mitte meeldiva mehega.

Kunagi käis peale, et ma ühe paksu joodikuga kiiresti abielluksin, muidu ei saagi kedagi. Olin siis 25 alles.
Ühesõnaga siis oleks kõik korras olnud, kui mees ta meeslest nõme.

00.36
Minu viga oli selles, et mul oli ülimadal enesehinnang ja süütunded, et ma ei ole midagi väärt.
Sellepärast oligi nii kerge mulle öelda, et tee aborti või aja kutt minema.

Ma sisimas nagunii tundsin, et teised naised on sellist head meest palju rohkem väärt.

Ega " sõbranna " mu süütunnestest aru ei saanudki, tema arust olin lihtsalt ullike.
Ja seda ta ei kannatanud, kui mul läks paremini kui tal.

Sinu näide on teine asi. Ma ei teinud " sõb- rannale " iial mingeid märkusi, tema aga ilkus mu kallal küll.
Oleksin end kohe süüdi tundnud, kui midagi oleks öelnud.

Kui kaua sa selle toreda sõbrannaga koos olid?

hm
Tundsin teda üle 10 aaasta, aga algul oli me suhtlemine harvem.
Siis hakkas suureks " sõbrannaks ", kui mul suhe tekkis. " Sõbranna " tihti lausa elas ja ööbis mu pool, ikka selleks, et mu peigmees ei saaks mu pool olla.
Siis oli ka jutte, et " sõbranna on kõige tähtsam, jäta see kutt maha, ta ei sobi sulle ".

Hiljem siis ütlesin talle, et miks minuga enam suhelda ei taha, sõbranna pidi ju kõige tähtsam olema.
Ja tead, mida vastas: " sõbranna ongi kõige tähtsam, aga ega me sellepärast suhtlema ei pea".

Tõesti, super manipulaator ja hämaja, oleks pidanud poliitikuks hakkama, kadunud talent lausa.

Su enesehinnang on ju nüüdki ülimadal. Mina näiteks tunnen selle kohe ära ja ma tõega siis suhelda ei soovi. Arvan, et ma pole ainus.

Märkamata jätsid sa või ei reageerinud välja toodud kahele süütundele, mis peaksid sul kõige tugevamad olema - oma lapse tapmise süü ja oma peigmehe vastu tema tahtmist mahajätmise süü. Sinu ja ainult sinu süü on ka selles, et tegid nende asemel valiku sõbranna kasuks. See on küll vaieldav (kuivõrd ja kas üldse see sõbrannale meelepärane oli), kuid kuna sa ise just nii usud, siis valiku tegid ju ikkagi sina. Kättpidi ja vägisi sind aborti tegema ei viidud. Pidevalt toonitad ka, kuidas sa oma kunagist peigmeest teise naise "käte vahele" saatsid ja kui ebaõiglane see naine (su kunagise peigmehe praegune naine) oli, süüdistades sind mehe kinnihoidmises, kui ometi just sina ise peigmeest endast ja lapsest loobuma sundisid.
Väidad, et sinuga manipuleeriti. Ja mis siis? Osavad manipuleerijad suudavad teistesse sisendada vaid neid asju, milleks need ise võimelised on. Kuskil on piir, millest üle ei astuta. Ka tossikesed ei lähe tapma, armastatud inimeste elu hävitama, isegi kõrvaliste inimeste elu hävitamise ees tekib neil tõrge.
Ütled end tollal tundvat, et polnud seda meest ja last väärt. Aga see on ju ehe egoism - SINA polnud väärt! Aga kas laps polnud väärt ilmavalgust nägema, kas mehel polnud õigust ise oma valik teha? Vaid egoist otsustab teiste eest, sest TEMA meelest on neile nii parem. Teistest hooliv inimene ei pressi enda valikuid või ka manipulatsiooniga saavutatud arvamusi teistele peale. Teistest hooliv inimene laseb neil endil otsustada.
Su kaljukindel veendumus on, et sõbranna käskis sul peigmees maha jätta ning aborti teha, sest oli sulle kade, süvendades su usku, et sa pole neid väärt, kuuletusidki talle. Aga just nii sa käitusidki egoistlikult, mõtlemata lapse soovile ilmale tulla või mehe õigusele iseseisvalt valik langetada - SINA polnud väärt ja nende soov sulle ei lugenud. Vaid endale mõtlev inimene madaldab elusolendid asjade tasemele ja otsustab, kas ta on neid väärt või mitte, mõtlemata elusolendite endi soovidele.
Tegelikult on vägagi tõenäoline, et asi polnud sõbranna kadeduses, vaid lähedalseisja objektiivsemas nägemises.
Millal öeldakse:"Tee abort!"? (Vahemärkusena ütlen, et ei pea aborti ühelgi muul põhjusel peale meditsiinilise põhjendatuks. Aga jah, paarkümmend aastat tagasi mõeldi veel teisiti ja on veel tänapäevalgi inimesi, kes teisiti mõtlevad.) Esiteks ei tähenda "Tee abort!" ilmtingimata käsku, vaid seda saab tõlgendada ka soovitusena. Millistes olukordades kõrvalseisja nii soovitab? Eelkõige siis, kui laps sünniks väga halbadesse tingimustesse või kui lapse sünd põhjustaks ema senistele eluplaanidele kriipsu peale tõmbamist. Sinu puhul, kes sa sundmõtete küüsis oled ja kes ka noorpõlves ei osanud elu ilusamat ja positiivsemat külge näha, on tõenäolisem esimene variant. Millist positiivset eeskuju sa oma lapsele oleksid andnud? Oleksid tast samasuguse allasurutud ja oma väärtust alavääristava inimese kasvatanud. Võibolla poleks nii juhtunud, kuid sõbanna võis just nii arvata.
"Pugemine on sinu töö" on päris sobilik väljend öeldavat inimese suust, keda peetakse pahaks, kuid kellega sellegipoolest sõbrustatakse, kelle nõuandeid täidetakse. Mis muu kui pugemine see siis on?
Ei kujuta ettegi, kui keegi, kes must lugu ei pea, lausa vastupidi, oleks valmis edaspidise "sõpruse" nimel loobuma mehest ja sündimata lapsest. Milleks ometi? Miks niimoodi pugeda? Tagantjärele tarkus pole antud juhul õigustus. Esiteks, kui alles tagantjärele taipasid, et ta pole su vastu nii sõbralik, kui eeldasid, ehk teisisõnu - pidasid teda teatud ajani heaks, siis hea sõbranna soovitusi ei täideta kinnisilmi, vaid kaalutakse ka enda soove. Heast sõbrannast eeldatakse, et ta suhtub teistesse lugupidavalt ning ei pressi enda arvamusi peale. Ammugi ei saa teda mingiks kõrgemaks olendiks pidada, kelle arvamus ainuõige on.
Kui pidasid teda juba sõbrustamise ajal halvaks ja nii see näib olevat (sinu sõnul oli ta mehelik ja teiste naiste poolt tõrjutud, kes vääris vaid sinuga kui kõige madalama inimesega läbikäimist - pole just positiivne hinnang või mis?), siis seda enam oli ta soovituste täitmine justnimelt pugemine ja ei miski muu. Miks eelistasid naist, keda sa isegi kuigi kõrgelt ei hinnanud ja mitte toredat peigmeest ja last? Meeleheitlik klammerdumine mingi suvalise naise külge, tema soovituste täitmine mis tahes hinnaga, talle pugemine ja samas sellest naisest mitte lugupidamine, ta madalaks pidamine, see on absoluutselt arusaamatu. Miks??? Ära hakka jälle seda manipulatsiooniga põhjendama. Sinus endas peitus põhjus, miks just teda eelistasid ja just temaga sõprust tahtsid säilitada. Sellise arusaamatu ennastohverduse ja klammerdumise eest põgeneks iga naine, see on ju lausa hirmutav. Täiesti mõistetav, et see sõbranna su eest põgenes. Ju tuli tal selleks kasutada ka erinevaid meetmeid, et sust täielikult lahti saada. Meetmete all mõtlen otsekohest ja ka ülepakutud ütlemisi, õelaid kommentaare jne. Ega takjast polegi nii lihtne vabaneda.
Tõesti arusaamatu, miks üldse tahtsid ja tahad endiselt just naissoost sõpra. Ka mees ja/või abikaasa võib väga hea sõber olla. Minu parim sõber on elukaaslane, kellega saab väga erinevatel teemadel vestelda. Töökaaslaste, sugulaste ja muidu tuttavate seas on ka naisi, kellega vestelda, kuid mingit erilist lähedust nendega küll ei tunne. Su kinnisidee südamesõprusest naisega ja valmidus selle naise külge klammerduda võib olla tajutav ning see peletabki juba eos kõik naised sust eemale. See, et vestlusi tööl rangelt ametialasteks liigitad, näitab, et naised hirmust just nii käituvadki või siis ei oska sa tavalist igapäevast vestlust tööalasest eristada. Sa arvad, et sõbralik vestlus naiste vahel saab kohe alguse südamepuistamistest ning ei taipa, et ka bussi hilinemisest, lapse lasteaiast toomisest, kella keeramisest, ilmast või millest iganes koosnev vestlus on ka suhtlemine. Kui sinu juuresolekul selliseid lauseid ei vahetata, oled esmakohtumisel kõik potentsiaalsed vestluspartnerid oma klammerdumissooviga endast eemale peletanud. Pole võimalik, et võõra inimesega vestlusesse laskudes ei reageeritaks teise suvalisele ütlemisele mingilgi moel. Esmakohtumine alles näitab, kellega tegu ja hilisem käitumine tuleb selle kogemuse järgi.
Imestad, kuidas naistel üldse aega pole. Tundide pikkusteks lobisemisteks polegi või siis on vaid nende jaoks, kellega tõesti soovitakse suhelda. Asi pole ilmtingimata aja puuduses, vaid teemades, mida sina sooviksid arendada. Ütled, et seda ei saa keegi teada, sest sa ei räägigi midagi. Tööalaselt ju räägid. Kuidas on võimalik rääkida tööjuttu, ilma et sinna mõndki isiklikku tähelepanekut või kasvõi ilma puudutavat märkust sisse ei pane? Ja kui sina ei pane, siis saadki vaid tööalast kuulda. Kui teised panevad ja sina ei reageeri, on sama. Kui aga teiste öeldule kuidagigi reageerid, saab sellest juba paljutki välja lugeda.
Oleks minu tegemine, oleks minu olemine, andestaksin esmalt endale oma süüd, andestaksin emale, sõbrannale, kolleegidele ja alustaksin algusest. 45 aastat pole mingi vanus, muutusteks tegelikult parim iga.

no oledki ullike , kui lased igal ütlemisel oma elu mõjutada. no on uskumatu , et tegid aborti , sest sõbranna nii soovitas, see tundub pigem stseen jaburast ülevindi keeratud komöödia filmist, kus ullike ei taipa musta huumorit.
Kui sa ei suuda enda ega oma lapse elu eest seista siis tõesti sa ploe rohkemat väärtki. Ja millest oleks sellise inimesega rääkida.

Viiu võttis asja hästi kokku, ise poleks viitsinud nii palju kirjutada, aga P-l peaks nüüd aastaks mõtlemisainet olema.

oh aeg
Ega sain aru küll, et kade oli, sest temaarust minusugusel nõmedal ei tohtinud kedagi olla või kui, siis teise samasugusega.

Mind pandi lapsest peale teiste tüdrukute ees süüdi tundma ja nii tundsingi, et olen teistele naistele nagu midagi võlgu.
Mõistusega võisin aru saada, aga see tunne sees oli niivõrd tugev, et nullis mõistuse.

No jaa " sõbranna " seda ära kasutaski, aga usun, et ta ei saanud aru, miks nii käitun.
Arvas, et olen ullike, kes millestki aru ei saa ja kellele võib igasugu mula rääkida.

Tegelikult olingi ullike, sest ei osanud aimatagi, et minusse suhtumine nii hull on.

Viiu
Aborti soovitas " sõbranna " just nimelt kadedusest. Oleks ma näiteks asotsiaaliga lapse saanud, oleks sõbranna igati nõus olnud ja lausa peale käinud, et abielluge.

Nagu ta soovitas mul ühe tüseda joodikuga abielluda, kes mulle üldse ei meeldinud ja tema sõbrad ajasid lausa hirmu nahka. Olin kunagi külas ja üks sõpradest hakkas nõudma, et näidaku ma talle, mis mul kotis on, äkki on natuke raha, siis nad saavad jälle juua.

Hirmus seltskond oli, " sõbranna " teadis ka ja soovitas mul sellisega hakata koos elama. See on ju ülim pahatahtlikkus.

Olen analüüsinud, miks just " sõbranna " ees süüdi tundsin. Usun, see tuleb sellest, et mind pandi kodus teiste tüdrukute ees süüdlase ja alaväärsena tundma.
Et vaata et sa Heidit või Leenat segama ei lähe, neil tähtsad toimingud pooleli ja nad ei taha sind.

Ja kuidas siis ikkagi on süü tundmisega sündimata lapse ja ära saadetud peigmehe ees? Nemad justkui ei vääri isegi mitte süütundmist? Ainult ennastohverdav käitumine sõbranna pärast ja ei mingit sõbrannaga suhtlemise ohverdamist peigmehe ja lapse pärast.

kuule, mis sellest, mida sulle lapsena öeldi, täiskasvanuna võiks ju mõtlemisvõime olemas olla. aaaaappppiiiiiiiiiiiiiii

P

Miks sa jahud seda sõbrannat siin aina edasi ja tagasi.
Mõtle tõesti parem enda peale ja omaenese tegude peale.
Mina olin ka kodus üsnagi äranullitud enesehinnanguga, aga kui mu ellu tuli mees, kellega lapseootele jäin, siis no ausalt, ei lugenud enam mitte ühegi kõrvalseisja soovitused ega nõuanded ei lapse ega mehe kohta. Lihtsalt ei lugenudki enam, sest mu oma aju ütles mulle, mida teha ja kuidas talitada.

Mul oli ka üks sõbranna moodi naine kõrval aina, kes ise ei leidnud endale ei meeest ega pole siiani lastki saanud ja talle samamoodi tuli ebameeldiva üllatusena, et mina abiellun ja saan lapse ka veel. Küll keelitas samamoodi mind meestest eemale hoidma ja jumal hoia veel lastki saama...

Kui mõtlesin, et peaksin oma kasvava lapse tapma abordiga, siis muutus hoopis mulle see naine vastikuks ja ma lõpetasingi temaga kogu suhtluse ära. Ei lugenud see, et ta aina mu ukse taga kooserdas, kirjutas ja helistas ja üritas muidki nippe kasutusele võtta.

Lihtsalt ja loogiliselt otsustasin ma oma lapse heaks ja olen praegu väga õnnelik, et ta olemas on.

Ütle sina, P, kas sa pole kordagi mõelnud, et viga oli tegelikult ju sinus endas. Mitte kelleski sõbrannas, mitte sinu lapsepõlves ega emas. Sa olid ju täiearuline täiskasvanud, mis luges siis enam see, kui ema keelitas sind kunagi ammu mitte segama Leenasid ja Heidisid??

Kui sa sellest ei suuda siiani aru saada, siis ma tõesti soovitan sulle sinu enda pärast - mine psühhiaatri juurde. Sa vajad seda, et saaksid elada rahus veel 45 aastat ja mõistaksid, milline kingitus on elu.
Lisaks veel, et me kõik sünnime siia maailma üksi ja sureme ka üksi, ja elame oma ainukest elu samamoodi üksi.
Pole olemaski võimalust, et teine inimene saaks olla jäägitult teisega üks.
Võime vaid osaliselt teist mõista, teda austada, armastada või siis vihata kasvõi, aga ometi üheks ei saa.

Sinu juttu siit lugedes jääb aga tunne, et sõbranna sult mingi kehaosa amputeeris, sest sa ei suuda kuidagi enam ilma temata püsti seista.
Ja seepärast sa vajadki psühhiaatrite abi, kes sulle su puuduoleva kehaosa jälle külge oskaksid monteerida.

PS.
Kui sa tunned, et su elu on poolik ilma naisteta, aga näe, nemad saavad sinuta kenasti hakkama, siis hakka hoopis tegelema loomadega. Nemad pole nagu inimesed, kes salakavalaid plaane sepitsevad ja nuga selga löövad. Loomad on just need, kes nad on ja armastust suudavad ka nemad vastu võtta ning jagada.

oi ei, ärge sellele segasele loomi küll soovitage. isegi loomad vajavad normaalset inimest mitte sellist hädakägarat kes ainult netis soigumas käib.

Kohutavalt kahetsen, et " sõbranna " meele järgi talitasin. Muide kohe peale aborti hakkas " sõbranna " minusse üleolevalt suhtuma, SEST ENAM EI OLNUD VAJA MEELITADA JA KEELITADA. Tegu oli tehtud.

Hiljem hakkas irvitamine, et oli minu pool, sest mina tahtsin. Appi, olin kui puuga pihta saanud, oli ikka jultumust nii salata. Tegelikult oli ta minu pool, et mu peigmees ei saaks minuga koos olla.

Kui peigmees mulle helistas, siis 6iendas, et miks ta mulle ometi helistab, kas teisi naisi ei olegi .......

Olen peale seda aborti soovinud rasestuda, aga hiljem ei olnud enam sobivat meest. M6ned korrad proovisin ka, aga ei 6nnestunud.

Kui vana Su s6branna praegu on. Ja kas tal on lootust veel lapsi saada vanuse poolest.

Aga P, kas sulle nagu tundub, et sa oledki tegelikult normaalne inimene ja sõbranna oli lihtsalt paha?

P

Mina olin ise nooreke veel, kui mehele läksin ja lapse sain. See sõbranna moodi naine aga oli minust ikka vanem juba ja tahtis mulle, kui noorele ja lollile, "aru" pähe panna.
Vaata, mul oleks samamoodi tuhat asja, mille üle oleksin siiani saanud jahuda edasi-tagasi, et vaata ikka, milline see naine oli ja mida ta tegi ja kuidas tegi jne....

Õnneks oli mu noores peas niipalju oidu, et lihtsalt lõpetasin kogu loo ja alustasin oma elu.

Aga see naine on umbes sinuvanune või veidi vanem praegu ja vahel kuulen mõne tuttava käest temast mõnd asja, lihtsalt niisama, kuigi väga harva. Seepärast teangi, et ta pole ei mehel ega tal pole ka lapsi. Ja ma ei vaevagi oma südant sellega, mis kunagi oli, sest seda muuta enam nagunii ei saa.
Küll aga saad sina oma edasist elu muuta, tõmbad möödunule kriipsu peale, ärkad hommikul, vaatad peeglisse, ütled endale tere, naeratad ja astud puhtale rajale.
Usu, elul on sinu jaoks veel paljutki toredat varuks.

hmm
Olin suurte komplekside ja süütunnete küüsis, muidugi ei olnud see normaalne. Aga "sõbrannal " mu komplekse ära kasutada oli alatu ja veel alatum pärast irvitada, see oli ikka julm.

Tegelikult me suhtlemine oli nagu orja ja peremehe suhe.

Viiu
Ma ei teadnud, et minusse suhtumine nii hull on. See " pugemine on minu töö " ütlus oli nagu välk selgest taevast.

Mul ei olnud õrna aimugi, et " sõbrannal " selline suhtumine minusse on, see oli täiesti ootamatu.
Kogu see irvitamine ja mõnitamine lõi mu pahviks, olin täiesti oimetu, midagi taolist ei osanud ette näha.

Saad aru, ta ei olnud varem selline õelutseja, kade küll oli, aga ei teadnud, et nii õel ja sõnaosav on.

On's kunagi orjadesse lugupidavalt suhtutud?

üksi olen käinud elus nii ööklubis, teatris, kinos jne, pole mingit probleemi.

küll käidud üksi
Olen päris palju ka õõklubides üksi käinud, ei näinud ühtegi naist, kes niimoodi üksinda käiks. Üks oli küll paaril korral üksinda, aga tavaliselt oli ta koos sõbrannaga.

Enne suhet käisin pikalt pea igal õhtul igavusest pubis üksinda istumas. Suurt "sõbrannat " ei olnud kuskil, irvitas hoopis, et käin baaris nagu tööl.
Kusjuures ta ise käis ka kunagi igal õhtul baaris istumas, siis imestasin mina, sest siis ma veel ei käinud.
Aga ma küll ilkuma ei hakanud.

Kui mul suhe tekkis, siis muutusin järsku "sõbrannale" nii tähtsaks, sest nõmedikul ei tohtinud normaalset suhet olla.

Ohh issand! Nagu katkine plaat!

Inimene, kes enda välimusest üldse ei hooli käis ööklubis? Miks ma seda ei usu.

Sul oli võimalus eelistada kas meeldivat peigmeest ja juba loodud last või kadedat ja teiste naiste poolt tõrjutud sõbrannat, kes sind ebameeldivatele meestele sokutas ja peigmehest lahku ajas. Lõpliku valiku tegid sina ja ainult sina. Manipulaator saab kõhklema panna, saab äkkotsuseid ja äkktegusid tegema panna, mida 5 minutit hiljem kahetseksid, kuid ei saa sundida tegema asju, millele ise vastu oled.
Kirjeldad tollast ennast nõmedikust tossikesena, kes ei uskunud end väärivat nii toredat meest ja emaks olemist. Sõbranna manipulatsioonid süvendasid veelgi su usku enda vääritusse. Aga kui see naine oleks õhutanud sind nt sõrme maha raiuma, sest nii madalal inimesel ei saa ometi olla kümme sõrme või oleks tahtnud sind su oma korterist ilma jätta, sest nii nõmedal naisel ei saa ometi olla kodu, kas oleksid siis kuuletunud?
Ära süüdista kõiges liba-sõbrannat! Valiku tegid sina. Miks eelistasid suhet kadeda ja mittemeeldiva sõbrannaga, miks tahtsid talle meelepäraselt toimida, sellele küsimusele leiad vastuse enda seest. See, et see inimene hiljem osutus veelgi halvemaks, osutus õelaks ärakasutajaks, näibki sind kõige rohkem häirivat. Oleksid sa oma tollase valikuga rahul, kui ta oleks jäänud samasuguseks nagu arvasid - kadedaks ja sinu ellu sekkujaks ning te suhtleksite samamoodi siiamaani?
Sa tahad iseennast ja foorumlasi uskuma panna, et käitusid õilsalt, ohverdades enda õnne sõbranna nimel, keda kõik teised tõrjusid. Et mida vääritum oli see naine, seda õilsam oli su tegu. Ja näe, see rumal inimene isegi ei saanud aru su tohutust ohvrist ja õilsameelsusest. See närib su hinge, mitte loote tapmine.
Sa soiud juba aastaid samal teemal. Lootus, et keegi su tollaste valikute õigsust mõistaks, sind ülimalt ohvrimeelseks ja õilsaks inimeseks peaks ja liba-sõbranna hilisema käitumise pärast kaasa tunneks, on olematu.
Hädasolijale tuntakse kaasa ja teda aidatakse teatud maani. Edasi peab hädasolija juba ise näitama, et ronib oma hädast välja. Sina oma kirjutistega aina laiendad oma hädaorgu, näitamata väikseimatki tahet sellest välja ronida. Lõpeta teiste süüdistamine ja võta vastutus oma tegude eest enda peale. Su tollane käitumine polnud mitte õilis, vaid äärmiselt rumal, tunnista seda! Sul on teada ka põhjused, miks nii rumalalt käitusid. Sind oli kasvatatud madalam kui muru olema, end väärituna tundma. Aga kui sa seda tead, on juba palju lihtsam enda tollasele minale andestada ja see jama seljataha jätta.
Kui sa seda iseenda pärast ei suuda, siis tee seda vähemalt kõigi heasoovlike foorumlaste pärast. Ohvrimeelne nagu sa oled, tõesta seda! Nende aastate jooksul on olnud lugematul arvul siiralt sind aidata soovivaid foorumlasi, kes sulle virtuaalse sõbra(nna)käe on ulatanud. Lõpeta ometi nende piinamine, sama haleda jutuga pommitamine! Ega ei oska enam midagi uut välja mõelda, mis võiks sind aidata. Miks tahad taas ja taas kuulutada siiraste abistajate võimetust midagigi paremaks muuta? Miks tahad neid närvi ajada, ärritada? Kas soovid saada neilt sarnaseid kommentaare nagu liba-sõbranna hiljem tegi? Kas tõesti juba küll pole? Tagumine aeg on edasi liikuda!

Ta ei tahagi abi ega muutust (oma peas on ta ilmselt normaalne ja hea inimene, teised on halvad ja mõistmatud). Siinne korrutamine on tema viis ja võimalus naistega "suhelda".

Viiul täielik õigus. Kas juba ei piisa. Ajab tõega juba siin närvi oma korrutamisega ja soigumisega, midagi normaalselt arutada ei saa, sest vastus on koguaeg sama. Ei arene asi kuhugi. Kui juba siin netis nii on, siis reaalis võiks vist päris lolliks selle P kõrval minna.