Kas menopaus on möödas?

Sulle on ju siin teema algusepoole korduvalt kohtumisi ja sõprust pakutud. Keegi kutsus maale appi. Miks sulle need inimesed ei kõlba? Kui arvad, et nad ei nõustu sinu halinat sõbrannast kuulama, siis arved õigesti. Millestki muust sa ju rääkida ei taha.

Olen realistlik, ei loo ebareaalseid illusioone, et nüüd tekibki suhtlus.
Pärast on pettumine.

20-ndates lootsin, et äkki juhtub ime ja tekib mõni sõbranna, päris sõbranna.
Aga juba ammu olen lootuse kaotanud.

H
Mõtled, et päevi enam pole ?

Kui ka mõne naisega mingis olukorras saab jutule, siis jutt on väga lühike ja hoitakse RANGET DISTANTSI
Kohe jämeda müüri ehitavad vahele.

Mida vanemaks, seda raskem on üldse mõne naisega natukegi jutule saada.
Ja tõrjuv olek on kohe. Nagu kaitsepositsioonil ollakse.

Mis teha, ei teki suhtlust kuidagi.

Käisin pühade ajal maal tuttavatel abiks aeda korrastamas. Lihtsalt tuttav perekond,kel lapsed suured ja mööda ilma laiali ja me ei olegi sõbrannad perenaisega.
Naabritädi tuli ka maitsva koogiga ja ma suhtlesin temaga, mulle täiesti võõra naisega, kõik need päevad seal. Jättis mulle oma telefoninumbrigi, et helistaksin, kui aega on ja kui tahtmist, siis võiksin talle lausa küllagi minna. Kallistasime lahkumisel nagu oleksime terve elu tuttavad...
Muidugi ma helistan talle, lihtsalt inimene oli nii huvitav ja vahetu, nii heatahtlik ja soe.

Sina aga, P, soiud, et keegi ei taha sinuga suhelda, et kellelgi pole aega ja sinul vanus ka juba nii kohutavalt üle mõistuse.
Olen sinust vanem, ma elan samamoodi üksi koos koera ja kassiga ja pole elus igavusest pubides aega surnuks löönud. Mul on pidev ajapuudus, sest nii palju tahaks teha, nii palju on huvitavat...

Tõesti ei saa aru, kuidas sina 30-neselt igavust tundsid ja sul polnud kahju istuda pubis IGA jumala õhtu ja lihtsalt oma aega kaotada....???

No esimene mõte, mis sinu loo puhul pähe tuleb, on see, et sa oled prosti elu elanud ja samas on sul oletatavalt lesbilised kalduvused, või vajad sa sõbrannat, kellega koos VEEL tegusid teha, või nutad taga ainsat naist, kellega koos ühte tööd tegite...Niisama sa ei uluks siin ühest naisest.

Samamoodi ütlen sulle, et naine, kes tõesti armastab meest, ei lähe tappes ka mingite teiste meestega voodisse k'eppima, aetagu teda ükskõik, milliste ähvarduste või meelitustega seda tegema. Ükski armastav naine ei suuda seda. Ja kui ta seda teeb, siis ta EI armasta. Lisaks see abordi jutt. No jabur pettekujutelm sul see peika ja muu...
Kas sa üldse teadki, mida tähendab armastus?
Kahtlen väga.
Naine, kes oli meeste jaoks vaid "värske lihatükk" vahelduseks ja mõnuks, ei tea ei armastusest ega moraalist tuhkagi.

Seda aga tean küll, et sellised ära trööbatud, vananevad, keskeakriisis naised hakkavad paaniliselt kartma vanadust, õudusega vahivad peeglisse ja paanitsevad kaalutõusu ja kortsukeste pärast, sest vanus tiksub ammugi üle 35....neile on vanus nagu paanikanupp, sest noor "liha" kasvab jõudsalt peale.
Ainus töö, mida nad oskasid ja mis neid toitis, kaob käest....

Mõistetav, ajab meeleheitele küll. Seda enam hakkab painama süvenev enesesüüdistus kaotatud ja raisatud elu pärast, mida enam tagasi saa, sest rong on ammugi läinud.... Pole lapsi, pole sõbrannat, pole meest....kõik on maha hooratud. Ei ole tähtis, kas kondoomiga või kondoomita...

Naised ütlevad üldiselt, et aega ei ole, nii kiire.

Aga kui näiteks konkreetselt küsida, millega nii hõivatud ollakse, siis ei öelda midagi või pomistakse midagi pahaselt, midagi umbmäärast.

Mõne korra olen küsinud.

Näiteks endise kooliõe käest küsisin, millega nii hõivatud on, ilusasti viisakalt muidugi.
Sai pahaseks, et ta ei pea mulle ütlema, millega ta tegeleb.
Imelik, on see keelatud tegevus või ?
Või ei olegi midagi öelda ?

Sul on imelik jutt.

Mitte mingit vahe ei ole, kas olen päris süütu või ei, üksindust tunneksin ikkagi.

Üksindust tundsin juba teismelisena, sest ei olnud sõbrannasid.
Siis ma olin ju süütu.

Arvad tõesti, et kui ma praegu süütu oleksin, siis üldse ei tunnekski üksindust ja suhtlemisvaegust ?

Vanus häirib mind sellepärast, et viljakas aeg kestab ju naistel teatud piirini.

Imelikud mõtted sul.

Kirjutasin ju, et pidasin lapsest saadik teisi tüdrukuid, hiljem naisi endast paremaks.

Olen seda nii palju korrutanud, ilmselt ei usuta, viimasest kommist loen välja.

Küll mõtlesin, et mehed ja suhted on teistel naistel. Kus nüüd minul.

Ma tean ju täpselt, mida ma mõtlesin, kuidas suhtusin iseendasse, kuidas teistesse naistesse.
See, kui ma oleksin 31a süütu olnud, mida see muutnud oleks, oleksin teisiti mõelnud või ?
Samamoodi oleksin arvanud, et teised naised minust paremad.

Seda ära hakka ütlema, et naised vananevad rõõmuga. Keegi ei taha vana olla.
Seda muinasjuttu ära nüüd küll räägi.

Loe kasvõi eri komme. Kui palju kirjutatakse, et nähakse noorem välja jne. jne.

Kirjuta täpselt terve nädala päevaplaan. Iga päeva kohta eraldi.
Täiesti ilma naljata, tõsiselt ja siiralt mõtlen.
Äkki saan mõne idee.

Ei ole vaja kirjutada UMBMÄÄRASEST ajapuudusest.

Mind ennast on juba ära tüüdanud korrutamine. Aga olen sunnitud jälle kordama.
Selle naise peale olen pahane ja kibestunud, et tema MÕJUTUSEL jäi pereelu elamata.
Muud põhjust ei ole.

Imelik, et selline suur asi ei ole su meelest piisav põhjus.

Just nimelt on see ainuke põhjus, miks ma sellest üle ei saa.
Aga sul ilmselt meeldib mõelda, et on veel mingid müstilised põhjused.

Ära näe vaeva, ei ole.
Olen ka nii palju kirjutanud, et see naine oleks võinud minuga 25 või 20 või siis peigmehe ajal minuga igasuguse suhtlemise lõpetada ja kõik oleks korras olnud.

Nüüd saan jälle pahandada, et üle kordan, sest seda olen siin juba küll kirjutanud.

Hakkangi mõtlema, et milleks üldse kirjutan, kui vaieldakse vastu, et ikka teistmoodi oli.

Ma ju tean täpselt, mida ma mõtlesin mingil hetkel.

Ja ikka mõni ütleb, et ei, sa mõtlesid teisiti.

Ju ma siis olin kõik need 33 aastat koomas, et midagi ise ei tea ega ei mäleta.

Nüüd ongi mul jälle süütunded, et eelmistes kommides karmilt ütlesin.
Aga nii ma ka mõtlen.

Ikka ei ole oma kompleksidest ja süütunnetest päris vaba.
Et oleks pidanud leebemalt kirjutama.

Aga tõsiselt häirib juba, et pean oma öeldut pidevalt kordama.
Sellepärast natuke karmim stiil. Vabandan.

Lugesin veel su kommi läbi ja vägisi jääb kibestunud inimese mulje.
Õnnelik inimene ei ole nii sapine võõraga.

"Sõbranna" õelutses ka pidevalt, aga tema üritas oma kompleksidest lahti saada ja tal oli vaja minust üle olla, et ometi on keegi, kellele tema saab ülalt alla vaadata.

Aga sinu sapist olekut ei mõista.

Ja mingite l.tside jutt, kummalise mulje jätab.

Nohjah, suure armastuse kõrvalt meestes pubis igavusest käia ei ole üldse kummaline - see on normaalne - ja kes vastupidist väidab, see on sapine ja kibestunud. Ärme unustame, et P ilmselgelt ei suuda ära öelda ükskõik kelle sooviavaldustele, sest muidu tulevad süütunded. Kuidas sa, P, aru ei saa, et sinu tänane elu on sinu nooruses tehtud valikute tulem ja lollus on luksus, mille eest peab maksma ja praegu sa maksadki - "karma is a bitch". Jajha, täna tehtud valikud ja suhtumine põhjustab selle, mis homme juhtub. :) Vingu edaspidigi, et miski, mis su elule pöördeliselt mõjub ja elumuutvaid otsuseid tegema sunnib peab tulema kindlasti väljaspoolt - ja nagu lootusrikas varblane, ootad edaspidigi puuhobuse laudjal, kunas hunnik kukkuma hakkab ja edaspidigi tuleb hala, et loll hobune ei taha sulle anda midagi, mis talle üldse midagi ei maksa. See on sinu elu sümbol.

P, lugesin ka analüüsi kirja ja midagi taolist, mis sina sealt välja lugesid, ma ei leidnud.
Ta kirjutab otsesõnu, et heatahtlike võõraste naiste vahel saab side tekkida ja ka kesta.
Teema algupoolel oli küllaga juttu, mida saaksid endas muuta, et sinuga pikemalt suhelda soovitaks.
Sinu vastustest loeb välja süüdistusi kõigi sinuga kokku puutunud naiste vastu, et nad hoiduvad sinuga suhtlemisest ajapuudust põhjenduseks tuues. Pahandamise asemel võiksid mõelda, miks sinuga huvitav ja meeldiv suhelda pole. Ega vägisi või kohusetundest ju suhelda, ikka miskit ühist peab olema või siis on inimene põnevalt teistsugune.
Ma saan vaid oletada, miks kooliõed jt vabandavad end ajapuudusega. Esiteks neis ei tekita huvi teemad, millest sina räägid.
Teiseks nad kardavad klammerdumist. Kuna sul isiklik elu (ei mõtle siinkohal pereelu, vaid üksiku inimese tegemisi) puudub, siis on nad ettevaatlikud, et andes sulle piltlikult öeldes sõrme, haarad sina terve käe. Nad ei ole valmis olema su püsikaaslased.
Kolmandaks, inimesega, kes ise ennast nii maha teeb nagu sina seda teed, polegi meeldiv läbi käia.
Siit jõuame selleni, et oma korduvate selgitustega oled minu küll mõistma pannud, miks pole sa head oma ellu vastu võtnud. Alaväärsus- ja süütunded panid su arvama, et sa pole head väärt, pole seda ära teeninud ja pead hoopis endale halba tegema. Nii loobusid sa mehest ja lapsest ning armastatud mehe kõrvalt teiste meestega magamine kuulub endale halva tegemise nimekirja.
Seda on tõesti väga raske mõista, sest isegi enda suhtes kriitilised inimesed soovivad endale ikkagi head ja usuvad ka, et on seda väärt. Miks sinus enesevihkajalikkus nii äärmuslikult tugevalt esindatud oli, on ausalt öeldes arusaamatu. Seda ei saa vaid kasvatusega põhjendada. Kasvatus sai süvendada seda, mis sinus niigi olemas oli.
Väga raske, peaaegu võimatu on teistesse siira heatahtlikkusega suhtuda, kui samad tunded iseenda vastu puuduvad. Teistele alt üles vaatamine seda kindlasti pole.
Oli mis oli, küsimus on, mida saad sa nüüd ette võtta.
Sinus näikse olema pahameel selle tõttu, et sa ei suuda aru saada, kuidas naised oskavad oma aega meeldivalt sisustada. Sa ei saa aru, mida ikkagi nad oma vaba ajaga peale hakkavad, kuidas ometi neil aja lihtsalt surnuks löömiseks aega ei tekigi, kui sinul on seda nii suurtes lademetes. Sulle näib, et see pole võimalik, et teistel aega vähe on.
Mina kuulun nende hulka, kel tegemisi aastateks ette on ja unistan ajast, mil need ometi tehtud saaksid. Saaks ka lõpuks reisimas käia, puhkuse ajal ja nädalavahetustel lihtsalt puhata, jalgrattaga sõita, metsas, vanalinnas jalutada. Mul on raske mõista, kuidas pensionile jäänute elu võib äkitselt tühjaks muutuda, et enam polegi midagi teha.
Ma mõistan, et laias laastus on kõik need tegemised mu enda valikud, kuid teiselt poolt on saatus nad mulle ka kätte toonud.
Mu eakatel vanematel on maja ja aed, mille eest hoolitsemine on järjest enam minu ja mu pere õlul. Mu eakal ämmal on suvekodu, mille eest hoolitsemine on meie õlul. Oleks siis ainult hoolitsemine, suuri ümberkorraldusi tuleb teha, et kõike kestvana hoida. Suurte tööde tegemiseks saab tegijad palgatud, kuid ega raha nüüd niipalju ka pole, et kõigeks jätkuks. Meil on oma kodu ka, mis hoolt vajab ja kus viibida sooviks. Ja kuna kõige sellega saab vaid nädalavahetustel tegelda, võtabki kõik hulga aega. Lõviosa ajast läheb aga palgatöö tegemiseks.
See, et ma siin sulle kirjutamiseks aega leian, on tegelikult millegi arvelt. Aga ka see on minu valik. Ma saan seda teha just siis, kui tekib võimalus. Kui keegi keset mu tegemisi helistab ja soovib lihtsalt lobiseda, vabandan end ajapuudusega. Sõpradega saame kokku sünnipäevadel. Laste peredega kohtume põhiliselt töötegemiste käigus. Ja tegelikult üldse ei taha, et lastel oleks juba varakult kohustus meid ja vanavanemaid abistamas käia. Neil on oma elu elada.

Miks seda kirjutasin? Sinu uskumatuse peale, et mis siis inimestel nii väga teha on. Kusjuures oma hobidest, millele ka aega näpistan, ma ei kirjutanudki. Pubides olen elu jooksul alla kümne korra käinud ja sedagi kodust eemal olles einetamiseks.

kui ikka terve oma nooruse muud teinud pole kui baarides ja pubides istunud, siis nüüd, kui seda enam ei ole, on igav.
kui vaimuvaene võib olla, see on lausa uskumatu. isegi ka kõige rumalamad leiavad omale mingid huvid ja hobid ja tegevused.

No Pl on ju tegevus - ta asutas siia omamoodi fänniklubi. Lõppeb tema hala, lõppeb ka tema ainumas hobi. Nii pikkade postide treimine peaks ju aega ja energiat võtma korralikult, seega tal on ajatäide. Korraliku zombiena summutab P kõik katsed millegi elavana välja näha ja olla juba juure pealt - tema mure pole see, et kuidas zombieseisundist välja tulla, vaid kuidas teised ka sellisteks saada nagu tema on, et siis tekib teistega teineteisemõistmine ja talle vastuvõetav suhtlemstasand - muudkui imestab ja hämmastub, kuidas elavad ikka nii imelikud ja kummalised on, kaugel terendamas mälestus sellest, kuidas keegi teda ampsas ja endasuguseks tegi. :)

Kivike
Kordan üle. Uskusin, et ma ei ole nii head meest väärt, sest olen teistest naistest viletsam.

Ma ei teinud ju midagi, et meest kinni hoida. Vastupidi, "sõbranna" abiga ajasin teda minema.

See, kas istusin terved õhtud kodus või käisin ka väljas, ei muuda ju midagi.

Kodus istudes ajasin teda samuti süütundest minema. Peigmees helistas, tahtis tulla, ütlesin, ei saa.
"Sõbranna" passis mu pool, et peigmees ei saaks tulla.

Kui ma ei oleks üldse jalgagi toast välja tõstnud, ikka oleks peigmeest ära ajanud, sest tundsin, et ma olen teiste naiste kõrval nii vilets, mul ei tohi olla kena meest.

Ja "sõbranna" suurendas seda arvamust.

Kahjuks
Ja arvad, et mul pubis ÜKSINDA EI OLNUD IGAV ?
Pubis oli täpselt samuti üksinda igav, aga seal olin vähemalt inimeste keskel.

No ütle, mis tegevused inimeste keskel õhtuti veel võimalikud on ?
Väljas on ju külm, väljas eriti olla ei saa.

P, sa ei mõistnud minu kirjutist üldse nii nagu mina seda mõtlesin.

Ei nimetanud ma sind prostiks otsesõnu. Aga ütlesin tõesti, et sinu teemat lugedes jääb paratamatult sarnane tunne sinust ja palju muudki segaseid tundeid ja mõtteid lisaks...

Kas sinu arust on see kibestunud inimese tunnus, kui inimesel pole iial igav, sest teha ja tunda ja mõelda on nii palju ja pole vähimatki soovi kuskil niisma passides aega mõttetult laiaks lüüa.

Parim, mida sinu asemel teeksin, oleks see, et jätaksin selle pideva soigumise sõbranna teemal. Laseksin mineviku vabaks ja ei lubaks endal enam sekunditki sellele mõelda.
Mida see minevik sulle annab praegu enam? Mismoel see pidev mõtlemine ja tuhnimine möödunus sinu praegust olukorda saab parandada?

Sinu lugu lugedes jääb mulje, et sa kohe vägisi nurud kõigilt siin lohutust ja kinnitust, et jaaaa, P-kene, sinu sõbranna oli ikka tõesti üks paras koletis, mõtleks, mida ta sinuga ometigi tegi, vaene P.
Mida see sulle annaks, kui me, selle asemel, et sinuga arutleme ja kaasa mõtleme ja püüame leida su praegusele olukorrale lahendusi ja selgitusi ja abi, hakkaksime sind hoopis haletsema ja sõbrannat sarjama?

Mina sinu asemel mõtleksin, mida ma saaksin kellelegi head teha ja aidata. Head tehes muutud sa endalegi meeldivamaks, su enestunne saab jõudu ja tunne, et oled kellelegi vajalik, teeb õnnelikuks sind ennast kõigepealt.

Ma käisingi abiks maal, sest tahtsin aidata. Vastutasuks sain ilusa kevadilma, päikese, naeru ja tunde, et maailm on täis uskumatult armsaid inimesi. Tuleb vaid ise olla avatud ja osata kuulata, mida teistel on öelda.

Siin veidike eespoolt olin mina see, kes kutsus sind maale appi. Mõtlesin juba siis, et kutsun su kampa. Sina aga ei vastanudki mulle...

Üritangi ju teada saada, millega üksikud või ühe lapsega naised tegelevad, et neil igav ei ole.

Öeldakse küll, et ajapuudus, kiire-kiire, aga kui näiteks täpsemalt küsida, siis pahandatakse või nähvatakse midagi.

Kooliõde ei saa klammerdumist karta. Mul ta tel nr juba palju aastaid. Helistasin ma talle vist nii 5-6 aastat tagasi ÜHE korra ja siis aasta tagasi ka ÜHE KORRA.

Helistamise algne põhjus oli, et teda ühe vana asja eest tänada.
Lihtsalt tundsin järsku süüdi, et ma ei olegi tänanud.

Oleksin hilisemat reaktsiooni teadnud, ei oleks teinudki seda tänukõnet.

Ikkagi räägitakse üldiselt ja segaselt.
Ei loe ühestki kommist välja täpset tegevust.
Ümmargune jutt.

Ei öelda, et nüüd teen seda, nüüd seda, nüüd seda jne. Ikka segaselt, et millestki aru ei saa, mida tegelikult tehakse.

Ikka ei loe su kirjutisest tegevuse kohta midagi eriti välja.

Peenraid teha, istutada, rohida - see tegevus on ainult kevadel-suvel. Kui on tõesti suur aiamaa.
Aga enamus aastast seda tegevust ju ei ole.

Peekene, teised inimesed peavad jätkuvalt sinu eest otsustama ja sinu elu elama ja sind juhtima? Praegu on kevad, aga sina ei saa sõrme mulda pistetud, siis on kohutavalt suur mure, et mis saab sügisel? Ja et aiamaad ei ole või see ei ole suur? Ja sa imestad, miks inimesed pigem väldivad sind?! :)

P. Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kivike
> Kordan üle. Uskusin, et ma ei ole
> nii head meest väärt, sest olen teistest n
> aistest viletsam.

Väidetavalt sa enam nii arva, oled korduvalt seda öelnud. Mis sind siis nüüd takistab, kus sa tead, et selline seisukoht on vale? Ma mõtlen siin ja praegu ei suuda sa selle tedmisega leppida, et sa ei ole kellestki kehvem ega parem?

> Ma ei teinud ju mida
> gi, et meest kinni hoida. Vastupidi, "sõbran
> na" abiga ajasin teda minema.

No muidugi, sa rakendasid oma talente kehvamate meeste püüdmiseks, kellega on imelihtne kontakti leida sinu sõnul või no üldse meestega. :)

> Kui ma ei oleks ül
> dse jalgagi toast välja tõstnud, ikka oleks
> peigmeest ära ajanud, sest tundsin, et ma
> olen teiste naiste kõrval nii vilets, mul e
> i tohi olla kena meest.

Ja kuidas nüüd, olevikus on? Soovid sa aastat viie-kümne pärast olla sama sitahunniku otsas olla, kus tänagi? Kui ei soovi, siis pead juba täna oma suhtumisega midagi ette võtma, kasvõi nati-natike - näiteks sõbrannaitku asemel teha midagi muud.

> Kahjuks
> Ja
> arvad, et mul pubis ÜKSINDA EI OLNUD IGAV ?

Kohe niimoodi istusidki pubis üksinda, et mitte kedagi teist polnud? Sul on igav, sest sa ei soovi oma vaimset potentsiaali rakendada - mõnusam on siiski takistusi oma teele veereetada ja välja mõelda, miks sa ühte või teist teha ei tohi ega saa. :)

> No ütle, mis tegevused inimeste keskel õhtu
> ti veel võimalikud on ?
> Väljas on ju külm
> , väljas eriti olla ei saa.

Väljas on soe, mine jaluta kasvõi, vaata liblikaid, päikest ja tärkavat loodust. Õpi lihtsalt olema, katsu vältida vingu, et mitte kui midgai pole võimalik teha kuskil, use your brain! Ma saan aru, et see organ on ilmselt eluaegsest kasutamata jäämisest väga roostes, aga no natukenegi.

Haletsust ka ei taha. Lihtsalt püüan "sõbranna" käitumisest aru saada.

Kõige imelikum ongi see, et ta ei ole pahane nende naiste peale, kes teda ei sallinud.
Nende ees on madalam kui muru.

Aga minuga, kes ma temasse hästi suhtusin, käitub kui idioodiga ja nagu vihane veel oleks.

Loogiline, et on vihane nende naiste peale, kes ta ära põlgasid ja ta üle naersid.
Aga ei ole.
Müstika.

No kus see loogika on? Oled sina vihane nende naiste peale, kes väidetavalt sind endast kehvemaks pidasid? Või õigemini nende peale, keda sa endast paremaks pidasid ja kes sinuga suhelda ei tahtnud ja väidetavalt mõnitasid. Sa ei ole sellegi peale peale vihane, kes käitus sinuga nagu idioodiga. Tavamõistes loogika alla ei liigitu mitte miski sinu tehtust, mida oled meiega jaganud. Sinusugust ei ole võimalik loogika abil seletada, sa oled nagu katkine arvuti või arvutiviiruse käes vaevlev kõvaketas, mis ei allu loogikale. Vaevalt, et see sõbranna sind üldse oma hinge ligi lasigi, kui tal see ikka olemas oli - seega unusta ära, et sa iial mõistad või aru saad ja kõige õigem olekski süljata ja asuda tegutsema homsete mälestuste kallale. Aga no sa nakuinii ei taha sellest midagi kuulda, keldrikakandi elu sobib sulle, kuigi üritad siin ennast ja teisi vastupidises veenda. :)

Näed siis, sõbranna hing on suurem, kui sina suudad mõista.
Ongi ju õige mitte pahane olla. Jõuad sa sedasi elada, kui kõigi ja kõige peale aina pahane oled.

Sinu probleem ongi see, et oled pahane sõbranna peale, sest ta jättis su maha ja läks oma elu elama. Sai oma pere, mida oli tahtnud. Milleks ta peakski olema pahane teiste peale? Arvan, et tal on muudki teha. Väga õige suhtumine.
Sinuga on muidugi teine teema tal ja eks tal võib ka sinust vägagi siiber olla. Sinu maailmapilti ei mahu erinevaid toone ega erinevaid tundeid, on kas pluss või miinus. Sõbrannal on aga igav sellises maailmas, sest tema näeb maailma värvilisemana ja tunneb samamoodi värvilisemana.

Sinulgi oleks õigem mitte pahane olla ja mitte taga nutta seda, mis läinud ja olnud. Ongi ju elu igav, kui muud peas ei keerle peale küsimuse, mis ometi sõbranna peas toimub, müstika?!

Selle asemel, et tunda muret, mis teiste peas toimub, mõtle parem, mis SINU ENDA peas toimub. Usu, seal on tõeline müstika.

Hästi suhtumine ja halvasti suhtumine on üsnagi suhteline ja samas ühe terviku kaks erinevat poolust. Nende kahe vahele mahub kogum muid tundeid ja suhtumisi, kui need kaks lõpp-punkti, st hea ja halb.
Samamoodi pole elu must ega valge, ikka üsna vikerkaarekarvaline ja siiruviiruline ning avastamisi jätkub elu lõpuni...

Sulle ei mahu ikka pähe, mida inimesed teevad vabal ajal. Kui mul poleks vajadust vanemate majas remonti teha, koristada, süüa valmistada, suvel muru niita, peenraid rohida, suvilas remonti teha, muru niita, peenraid rohida, koristada, nõusid pesta, oma kodus triikida, koristada, süüa teha, end maailmas juhtuvaga kursis hoida, end erialaselt täiendada, siis loeksin rohkem, teeks enda jaoks mõne uurimustöö teatud ajaloosündmuste kohta, uuriksin oma suguvõsa ajalugu, käiksin rohkem teatris, kontsertidel, käiksin kursustel jne.
Kuidas sa kujutad ette, et tööl käijatel seda aega nii palju on? Tööaeg pluss minemine, tulemine, poest läbi hüppamine võtab oma 10 tundi päevas, lisaks toiduvalmistamine, muud kodused tegemised ning päev ongi läbi. Nädalavahetustel on minul juba nimetatud tegemised. Mõtle kui palju on maakodusid, suvilaid, aiamaid ja nende eest hoolitsetakse. Seda mitte natukest aega, vaid palju rohkem. Korterielanikel, kel kedagi abistada pole vaja ning kel aiamaad pole, jääb tõesti aega rohkem üle, kuid siis käiakse väljas, külastatakse üksteisi, loetakse raamatuid jne.
Kui sa oled tööinimene, siis kuidas sinul seda aega nii palju üle jääb? Kui vähe sul siis toiduvalmistamine, koristamine, pesupesemine, triikimine, päevakajaliste sündmustega kursis olemine aega võtab?

Põhiline probleem sinu puhul on aga see, et sul puudub heatahtlikkus ja soojad tunded teiste vastu. Sa ei teagi, mis need on, sest oma suure süütunnete (põhjendamatute) koorma alt sa ei oskagi neid tunda. Sul pole iseendagi vastu heatahtlikkust, mis siis veel teiste vastu.
Kurjustad kooliõe üle, kellele helistasid hetkel, mil ta tõesti ei saanud sinuga pikalt lobiseda. Sa ju ei tea, mis tegevus tal sel hetkel pooleli oli ja kui kiire selle ära tegemisega oli. Näe, temal jäi süda vaevama, et ei saanud sinuga jutustada ja kui sind nägi, tuli veelkord vabandama. Selle asemel, et headmeelt tunda, et see seik tal meeles oli, oled sina hoopis pahane. Nii mõistmatu ikka ei tohi olla. Sa ei saa võtta ainult enda järgi, et sul on aega lademetes ja sulle meeldiks lobiseda, järelikult on teistega samamoodi.
Ja lõppeks, siingi teemas on sulle korduvalt ettepanekuid tehtud kokkusaamiseks. Sina põed juba ette, et äkki ei tule midagi välja. Kõigist algatustest ei peagi tulema, sest kõik inimesed lihtsalt ei sobigi omavahel. Aga võib-olla kujuneks mõnest kokkusaamisest sulle tore suhtlemine. Seda enam, et siinsed suhtepakkujad teavad juba ette, mis probleemid sul on ning oskavad selle järgi ka enda käitumist sättida.
Kõige lihtsam on viriseda ja süüdistada ning ise mitte midagi asjaolude muutmiseks ette võtta. Magavale kassile hiir suhu ei jookse ning su ellu pööret ka mitte keegi kandikul kätte ei too. Ikka vaid ise saad miskit ette võtta.

Kogu P aja võtab heietamine sõbrannast ja see konkreetne foorumiteema. Mis päevakajalised sündmused - see on igav, sest seal ei räägita sõbrannadest. Inimesed on lihtsalt kohustatud Peed endast halvemaks pidama, kui keegi midagi ühmab, siis ikka sellepärast, et P on temast halvem, et ta ikka ennast süüdi tunda võiks. Jookseb küll hiir magajale kassile suhu - sest ükskord ju jooksis ja seda P püha usku ei muuda mitte miski.

Ülekaalulisel, ligi 90kg kaaluval naisel peabki deprekas olema ja eluisu otsas! Miks sa midagi endaga ette ei võta, et seda muuta? Aega on sul ju trenniks ja kaalualandamiseks piisavalt!

vale, ei pea ülekaalulised midagi kõik deprekas olema. eluisu mõõtühik pole ka kg.
me ei tea P pikkust. kui ta ikka pikk on, siis pole ligi 90 veel mingi üüratu ülekaal, mis eluisu peaks ära võtma. P arvab, et tal pole eluisu otsas, ta lihtsalt elabki sedasi ikka edasi nagu siiani. P tahab nii elada ja P tahab igavuse peletamiseks meiega juttu ajada, muud müstikat siin pole.
aga liikumine ja väike trenn ei tee kellelegi halba.

P, kui pikk sa oled?

Kas loteriid ostad vahel?

P enampakkumisele, alghinnaga...??? kui palju võiks panna P alghinnaks?!
Igatahes läheks lõbusaks ja igavus kaoks silmapilkselt.
No, P, oled nõus? Teeme ära.