3-kümpine on kirja pannud punktid, mis mindki suhtlemast peletavad.
Teemaalgataja võiks lahti kirjutada, mida ta suhtlemise all mõtleb. Mis teemad oleks talle huvipakkuvad, mida ta teistelt kuulda loodaks, mida ta ise rääkida tahaks, milliste teemade üle ta arutleda sooviks.

Päris raske on pikemalt suhelda inimesega, kelle jututeemad piirduvad ainult sellega, kuidas sõbranna ta 10 aastat tagasi reetis, et Eestis on meestepõud ja naised ei taha temaga suhelda. Kui inimene ikka ühte ja sama aasta-aastalt räägib, kisub veidi üksluiseks nagu.

Mul on kaks sõbrannat, suhtlen ühega 37 aastat ja teisega 33 aastat...mõni sõbranna ka juba noorelt surnud.
Neid, kes ennast sõbrannaks on pakkunud on olnud veel küllaga, aga olen ennast tundnud andja rollis ja ise midagi vastu saamata (nii vaimselt kui materiaalselt), väsitab selline suhe ära...Mõtengi, mul niigi vähe aega, see aeg kuluks oma perele ära, mitte nendele, kes ei oska seda vääriliselt hinnata. Iga suhe vajab toitmist ja hoidmist, mitte miski ei seisa niisama koos.
Ka pidev hala kuulamine on väsitav ja energiat rööviv, kuulan ja tavaliselt hakkan siis nende probleeme lahendama...olen oma aega panustanud ja materiaalselt aidanud....Tunnen, et enam ei jõua ega tahagi...

Ma tõesti reaalis ei hala, pidev üksinda olemine on muutnud kibestunuks, naistes olen pettunud.
Naised on eluaeg minust eemale hoidnud kui pidalitõbisest. Põen seda.

Ma klapingi meestega paremini, noorena olin poiste kambas, itsitavad ja edvistavad plikad polnud minu rida, nende meelest olin ma liiga poisilik ja mul polnud ilusaid asju jamoodsaid riideid. Poistel polnud vahet, mis firma riideid ma kandsin.
Täiskasvanuna kohtasin ma sama suhtumist oma sookaaslaste poolt. mina ei tea, miks minu seltskond neile ei meeldinud. Noormehed seevastu mind ära ei põlanud. Eks teised naised olid kadedad küll- endal pole teab mis välimustki, aga kutid tiirlevad ümber..
Ma olen elanud 50 aastaseks ja mul pole olnudki ühtegi sõbrannat, mul on head naiskolleegid, aga nendega ma väljaspool tööd ei suhtle.
Ma arvan, et ära põe selle pärast, et naised sust eemale hoiavad. Leia parem mõni hea meessoost sõber

hehh, elu just nagu lill, pole tal häda midagi.

Ma saan aru, et ma peaks rohkem väljas käima ja mitte siin halama mitu päeva järjest aga ei suuda.
Südamele lihtsam on siia kirjutada lootuses, et keegigi aitab. Teie ei tea, mis tunne see on kui teised naised ei vaevu teregi ütlema.
Ma tunnistan, et kirjutasin ennem teise nime alt aga mu pärisnimi algabki P tähega, sellest ka muutus.

Viimane komm ei ole küll minu kirjutatud, kuigi ega valesti öeldud ei ole. Ainult et väljas käimine midagi ei muuda, nii palju olen üksinda väljas jalutanud või siis üksinda pubis istunud.

Väljas üksindustunne veel suureneb, näen teisi naisi, aga mina ei kõlba kellelegi.

Suhtlemise all mõtlen lihtsalt mõtete vahetamist, nii südantsoojendav on tunda, et on olemas selliseid naisi, kes mind tõesti vajavad. Siis koos kuskil käia, midagi ette võtta.
Naiste puhul unistuseks see jääbki, aga ikka loodan...

P
kullake, aga sa ei oska ju millestki muust üldse rääkida, kui nendel paaril teemal, mis sa siin vatrad.
mnjah ütles õigesti - kes tahab sellist hala kogu aeg kuulata.
mitte keegi.
inimesed panevad juba jooksuga kaugemale, kui sina lähened.
kas sa teatris-kontserdil käid näiteks? kas sa raamatuid loed? kui siis mida sa loed? mida viimati lugesid?
kas meeldis?
ürita millestki muust ka rääkida, peale pirina, eks ole.

Oskan või ei oska, ikka ei taheta suhelda. Olen proovinud positiivset suhtumist aga peale paari sõna minnakse eemale ja jällegi olen üksinda.
Loen päris palju aga teatris ei käi. Sinna sobiks paremini sõbrannaga minna.
Raske on üksinda olla, teades, et olen omalt poolt kõik teinud.

mis sa tahaksid, et teemaalagataja hakkab siin mingitel tõsistel teemal selle teema all vatrama või mis mure sul nagu oli? selles teemas räägib selle teemaga haakuvalt, kust võtad, et ta muidu ei suuda muul teemal vestelda või sellest huvitatud pole? mõtlesid ise välje, eks? kas ta oleks pidanud siin rääkima, et naised ei suhtle minuga, aga, by the way, ma just lugesin huvitavat raamatut? või kuidas ette kujutasid? ilmselt ei mõelnud, lihtsalt kukkusid kraaksuma ja teist inimest maha tegema. paras mölkus oled. vot mis.

eelmisele selgeltnägijale
mis sul jäid tabletid võtmata või?
täiesti lambist kukkud seosetult hüsteeritsema. mis, siin on justkui lollikeste kogunemispunkt tekkinud:))

P
vabanda, ma ei mõelnud siin sind.
loomulikult teatris on ükski igav käia. aga nagu ma juba eelpool ütlesin, kas teie linnas pole mingeid huviringe, kuhu minna?

Reaalis ei ole seda teemat üldse puudutanud. Esiteks ei olegi kellegagi seda arutada, selleks peaks eriline klapp tekkima, et üldse midagi taolist rääkima hakata.

Tean juba ette, et kui näiteks mainiks, et sõbrannasid ei ole, siis vastuseks öeldakse, et neil küll aega kellegagi sõbrannatada ei ole, nii kiire kogu aeg.
Kuna see nii häiriv mu jaoks, siis ei ole tahtnud reaalis seda suskida ja ei olegi selleks võimalust.

Juba 25a tagasi oli kõigil naistel kiire. Ausalt, mulle oleks meeldinud, kui öeldakse otse, aega on, aga mitte sinu jaoks.
Siis on asi selge, ma ei sobi. Miskipärast ajapuuduse jutt tekitab tunde, et olen ainuke otu, kellel aega on.

Huviringe peaks uurima.

eelmisele selgeltnägijale,

Miks sa minu eest räägid, ma oskan ise ka öelda, mida mul öelda on.
Nagu ma ütlesin, huviringe võiks uurida aga kardan kohe, et äkki seal ka ei suhelda minuga. Pärast on enesetunne veel halvem. Kui keegi natuke nõu annaks aga eks minusugusele ei taheta isegi nõuandeid jagada.

keskealine naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> P
> kullake, aga sa ei oska ju millestki muust ül
> dse rääkida, kui nendel paaril teemal, mis sa siin
> vatrad.
> mnjah ütles õigesti - kes tahab selli
> st hala kogu aeg kuulata.
> mitte keegi.
> inim
> esed panevad juba jooksuga kaugemale, kui sina läh
> ened.
> kas sa teatris-kontserdil käid näiteks? k
> as sa raamatuid loed? kui siis mida sa loed? mida
> viimati lugesid?
> kas meeldis?
> ürita millestk
> i muust ka rääkida, peale pirina, eks ole.

mina kirjutasin sellele keskealisele naisele, kes lampi kukkus süüdistama, et teemaalagataja ei oskagi muul teemal rääkida, peale pirina. ikka hea selgeltnägija peab olema, et nii teise kohta kirja panna. mis tablettide võtmist sa P sogad muidu? ega kui ise ei taipa, millest jutt käib, siis on mõistlik teisele soovitada tablettide võtmist või?

Ega vägisi ei saa teha kedagi armsaks küll. Ma muidu võtaks selle mehe, aga mul tõepoolest pole kirge ta vastu. :(((((((((((((((((((((((((((((((

Aga naeruvääristatud on muidugi inimest palju.

Mitmeid kuid tagasi üritasin teemaalgatajaga sarnase teema puhul suhelda. küsisin ka raamatute kohta jne., vastuseks sain - ükski naine ei taha minuga rääkida. Küsisin uuesti, pakkusin, et räägime, vastuseks - ükski naine ei taha minuga rääkida. Keeruline kuidagi rääkida, kui iga küsimuse peale vastatakse täpselt sama asja. Ja sama on igas teemas.
Ma kujutan ette, kuidas võiks keegi naisterahvas reageerida kusagil huviringis, kui juurde astub 45-aastane naine ja ütleb - juba 25 aastat pole ükski naine minu sõbranna tahtnud olla, tahaks sinuga peale tööd lobiseda. Automaatne vastus oleks - kahjuks pole aega.
Inimesel puuduvad huvid ja puudub elementaarne huvi teiste inimeste vastu. Enesekesksetega reeglina ei tükitagi sõbrustama.

Vot sellest ei saagi mina aru, et kuidas üldse saab nii olla, et inimesel pole ühtegi huvi. Kas midagi sellist tõesti pole olemas, mis köidab?

Selles ongi asi, et P räägib siin samal teemal juba aastaid, selgeltnägemisega pole siin midagi pistmist. P-le (aliasega veel Piilu, naine 45 jne) on väga palju häid nõuandeid jagatud, teda on soovitud aidata, talle sõbrannaks hakata, teda kinnisideede kütkest välja aidata. Nagu ang ütles - sellel on alati ainult üks tulemus, nimelt jätkuv korrutamine juba eelpoolmainitud teemadel. Ma ei saa aru, miks teemaalgataja neid mantraid jätkab. Ilmselt ikkagi tähelepanu püüdmiseks, sest juba siingi teemas on ta palju vastuseid saanud, kaasaelamist, lisaks nõuandeid, mida ta muidugi ei kavatsegi järgida.

to P
Huviringidega ei tohiks raskusi tekkida, sest elad ju suures linnas, mine kasvõi Rahvaülikooli. Suhtlemise teema on muidugi iseasi. Soovitaksin sul jätkuvalt psühholoogi poole pöörduda, aga sa ju ei kuula kellegi nõu. Psühholoog aitaks üles saada sõbrannaga seotud traumast ja alaväärsustundest, mida ema sinusse lapsepõlves süstis ning uusi tulevikuplaane paika seada vastavalt sinu ootustele ja võimalustele. Praegu oled sa seadnud probleemi endast väljapoole - teised on süüdi, et ei taha sinuga suhelda. Aita ennast ise sellega, et lased end aidata. Rohkem ma ei oska enam midagi öelda sulle ega selle teema kohta.

Loe nüüd enda kirjutatud tekstid läbi ja mõtle,mis seal pidevalt kordub:mind keegi ei taha,ma ei oska ,ma ei saa,mind ei vajata, ma olen üksik,mind keegi ei kuula jne.Kas oled kuulnud külgetõmbesedausest-see mida välja annad, seda tagasi saad.See,et sa koguaeg nii negatiivselt soiud ei tee midagi paremaks.Mõtle nüüd need laused enda peas positiivseks:ma olen õnnelik,olen armastatud,saan kõigega hakkama,kõik vajavad mind-tee seda mitu korda päevas.Ära võta Xanaxsit,see teeb küll asja hullemaks,see ei ole lahendus.Mine lehele Paremelu.ee ja saad sealt huvitavaid mõtteid.Pea püsti ja naerata.

Kell 02.02 ei ole minu kirjutatud.
Olen tänulik sulle kommi eest.

vaeseke
Olen püüdnud positiivselt mõelda, aga negatiivsed kogemused teevad raskeks. Näiteks kui tekiks põgus vestlus naisterahvaga, siis ikkagi on tunda, et ma segan ja inimene tahab minust lahti saada. Isegi kui otse ei ütle, et kiire on, aga minu suhtes tõrjuv olek on kohe tunda.

Kogu see jura siin on juba ammu vähemalt psühholoogi, et mitte öelda psühhiaatri rida.

Oleneb milles suhtlus seisneb. On teemasid, mis mind absoluutselt ei huvita. Näiteks kui keegi mingil kiriku või usuteemal minuga rääkida üritab, võin ma vaikselt lõpuni kuulata või koheselt jutu lõpetada ja minema kõndida. Ise vestlust sel teemal ei algata. Mind ei huvita usumaailm lihtsalt. Ma saan aru, et jõulute ajal käiakse kirikus - ok, käin, kuulan, aga igapäevaselt usu teemal vestelda? Ma ei taha eriti.

Suitsetamine ka loomulikult ei meeldi.

Mine näiteks kinno. Inimestel võivad väga erinevad huvid olla. Lisaks on praegu osadel inimestel halb aeg. Neil ei ole raha, et kogu aeg kohvikus käia. Kutsu näiteks keegi mere äärde jalutama või mõtle välja muid tegevusi, mis ei nõua raha. Ära vali vestluseks usuteemat, kuna mitmed inimesed ei taha sellest tõesti midagi kuulda.

Võib rääkida raamatutest või igasugustest asjadest, aga naistega ei teki üldse mitte mingisugust vestlust, et üldse millestki rääkida.

Keegi ei teagi, milliseks vestlus või suhtlus kujuneb, sest mingit suhtlust üldse ei tekigi. Naistega ei saa jutule, mingi barjäär on minu ja teiste naiste vahel ja seda on tunda.
Millest see tõrge minu vastu, on see mingi aura või mis.

Või on see tõesti külgetõmbeseadus, sest sisimas olen eluaeg kartnud, et teised naised minuga suhelda ei taha. Nüüd olen kibestunud.

Kui keegi võõras naine tuleks minuga rääkima, raamatutest või ükskõik millest, ma hoiaksin ka barjääri vahel. Ega sõprus ja usaldus nii lihtsalt ka ei teki. Kas sul töökaaslasi, naabreid, vanu tuttavaid pole, miski peab inimesi ühendama et suhtlus saaks tekkida, raamatutest ja ilmast kaua ei räägi. Ühes postituses mainisid et püüad kõigega nõus olla, olla madalam kui muru, see on vale hoiak. Ole see kes oled, vaidle vastu kui arvad teisiti kui kaasvestleja, see on huvitav ja inimlik. Kõigega nõus olemine näitab et sul pole oma arvamust, pole selgroogu, mis inimene see on, sellisega ei tahetagi suhelda.
Minul ka vähe sõpru ja tuttavaid aga ma ei tunne end õnnetuna, iseenda seltskond on ju hea, vaat et kõige parem veel.

Kogu täiskasvanuelu jooksul kunagi oli üks väga ebatavaline naine, kellega sai kunagi suheldud. Nii mina kui tema olime teiste naiste poolt tõrjutud.

Aga olin talle hea ärakasutamiseks, sest olin ju kõigega nõus, mida ta soovis, sättisin ennast tema järgi. Ise arvasin, et inimesel on hea meel, et talle kasulik olen.
Tegelikult hiljem naeris hoopis minu üle, kui mind enam vaja ei olnud. Kui vaja olin, varjas oma põlgust.

Haiget tegi see, et kujutas ette, et on minust parem. Tegelikult olime mõlemad teiste naiste poolt hüljatud.

Kas te tõesti usute, et ta seda kõike tõsiselt mõtleb? Ta on ju ennem teemasid teinud, kus lihtsalt niisama igavusest krjutab mit lehekülge ühte ja sama juttu. Tundub vaimselt haige inimene olevat.