mulle aitab ka
Kahetsen, et "sõbrannale" allusin, väga kahetsen, aga midagi muuta ei saa.
Kuna tema pärast oma elu ära rikkusin, siis mul oli väga raske lasta endale jalaga p-sse panna.

Jah, oleksin "sõbrannaga" edasi suhelnud, sest mul ei ole midagi kaotada, pereelu on hävitatud.

Tema mehelik välimus oli peamine põhjus, miks suhelda julgesin


oot, te ikka olite lesbid siis või?

Kogu aeg ainult naised, naised, naised! Miks ei ole ühtegi rida ühegi noormehe (nooruspõlves) ega mehe kohta? Neid sinu maailmas ei eksisteerinudki?? Sa isegi ei ole kordagi maininud, mis sinu suur armastus sellest sõbrannast ja sinu elu ärarikkumisest arvas? Kuidas ta suhtus, et aborti tegid??

P: Naiste puhul oli nii. Ilusate ja naiselike naiste poolegi ei julgenud vaadata.

No siis siit ära looda midagi. Usu, enamus siinsetest kirjutajatest on hoolitsetud ja naiseliku välimusega.

mida "küsimus" kirjutab. et mehe suhtumisest ei ole kunagi mitte sõnagi. mitte üheski postituses.

Kas ta nimi on Pille? Peaks kõik maaklerina töötavad Pilled sihikule võtma, neid muide polegi palju :) Kui ta jutt on tõde, siis välimuse järgi on ta ikka jube lihtsalt tuvastatav.

Jälle lugesin vaid paari postitust, aga ütleks sõna sekka süütunde asjus. (Põhjendamatu) süütunne ja (liiga) madal enesehinnang võib järjest süvenedes muutuda päris ohtlikuks relvaks, olgu siis tegemist ainult enesesisendusega või millegagi, millele on keegi teine (lapsest peale) aidanud aluse panna. Lõpuks võib pidev arusaamatu ebamugavus- ja alaväärsustunne panna inimese tegema asju ja käituma viisil, mille pärast on tõesti põhjust end süüdi ja vääritult käitununa tunda. Kui inimene tambib endasse pidevalt, et ta polegi edu väärt, siis võib ta mõne aja pärast nõnda käituma hakatagi. Nagu mingist trotsist ja nüristumisest. Et kui ma niikuinii kuhugi ei kõlba, siis pole mul enam midagi kaotada ja hakkangi näruselt käituma. See on muidugi ainult minu oletus, aga psühholoogid ehk oskaksid öelda, kas mehhanism võib niiviisi toimida. (Seetõttu esinen arvamusega, mis tõenäoliselt palju vihast vastuseisu esile kutsub, et lastes võiks kujundada pigem põhjendamatult kõrge enesehinnangu ning nad igati pigem liiga ära hellitada, kas või natuke ära rikkuda ;), kui et tekitada iga hea asja puhul kahtlusi, kas laps ikka on seda väärt. Äkki kasvavad nõnda õnnelikumad inimesed, mis siis, et neil hilisemas elus oma (ebaadekvaatselt) kõrge enesehinnangu tõttu arvatavasti probleeme tekib. Ehk jääb neid vaatamata kõigele kogu eluks mingi foonina saatma suurem õnne-, rahulolu- ja väärtuslikkusetunne? Aga et endas pidevalt kahtlev inimene võib destruktiivselt ikka ja jälle hävitada oma šansid elus midagi saavutada ja kuhugi edasi liikuda, seda olen küll kogenud. (Saan järjest enam aru, kuidas on inimesi ülekuulamiste käigus piinamisega pandud tunnistama üles asju, mida nad polegi teinud.)

Kordan ikka seda, et kui Sa, P, tõepoolest sellisel kujul olemas oled, mitte pelgalt DELFI looming, siis palun otsi prof. psühholoogilist abi!

mis??????
Ei olnud lesbid, aga uskusin, et naiselikud naised mind ei taha.
Otsisin meheliku välimusega naisi, need ei tekitanud minus hirmu.

küsimus
Mees oli abordist väga löödud. Ütles, et ei andesta seda iial, et ta lapse tapsin.
Mehele mu "sõbranna" üldse ei meeldinud. Ütles kohe, et me ei ole sõbrannad, ta ei hooli minust. Nägi ju kõrvalt.

Ega ma mehele ei selgitanud, et "sõbranna" tahab meid lahku ajada. Ütlsin lihtsalt, et täna jälle mu poole tulla ei saa.

n39
Olen olemas. Mul vend samasugune tossike, käib ühte vanapoissi abistamas, praktiliselt tasuta, naistega ei tegele, ei oskagi naistega midagi peale hakata.
"Ei" öelda ei oska.

Olen koguni mitme psühhiaatriga rääkinud ja nad ei öelnud midagi, nii imelik kui see ka pole. Üks neist sõimas, et mis ma tulin sinna simuleerima ja gruppi tahtma. Selgitasin, et ei taha.
Sinna saatis mind günekoloog, kuna mul peale külmetamist olid alakõhus valud ja arst ei leidnud põhjust, arvas närvidest.
Siis jutustasin süütunnete ja "sõbranna" loo ka ära.

3-ga kokku rääkisin. Üks noorem lasi mul rääkida ja ei öelnud vastu mitte midagi. Isegi nutma hakkasin.
Mul hakkas lausa imelik, et ta midagi ei öelnud mu loo peale.

sest tavaline kirjutaja reageeriks kõigile kirjadele :)

Siis mine veel neljanda, viienda ja kas või kümnenda psühhiaatri ja/või psühholoogi jutule, kuni endale sobivama leiad. Saan aru, et kardad jälle pettuda ja haiget saada ning kogeda, et Sind ei mõisteta (ja võib-olla isegi ei vaevuta ära kuulama), aga teist teed abi leidmiseks ei oska mina pakkuda. Äkki oleks Sul võimalik ja kasulik hoopis kuskil välismaal uut elu alustada ning seal ka sobivat vaimse tervise spetsialisti edasi otsida. Mitte et meie kodumaised kuidagi halvemad oleksid - ei ole kuidagi halvemad - aga paratamatult oleks suurema hulga inimeste seast ka nende valik suurem.

Eelmisele
Aga ma ju reageerin.
Kusjuures ei reageerita midagi. Olen isegi küsinud küsimusi ja mõned teemaalgatajad ei ole vastanud. Ja muidu ka on algatajad küll küsimustele vastamata jätnud või hoopis ära kadunud.

n39
Mul oli tunne, et nad ei saanud aru süütunde mõjust. Esitasin isegi noorele psühhiaatrile küsimusi ja ta ei osanud vastata. Mul tekkis täielik idioodi tunne miskipärast.
Võin eksida, et tundus, et noor arst ei jaksa või ei taha kuulata, kuidagi imelik oli seal olla.

Mu meelest on hingeteadus üldse väga raske ala.

no toon siis näite.

Kas ta nimi on Pille? Peaks kõik maaklerina töötavad Pilled sihikule võtma, neid muide polegi palju :) Kui ta jutt on tõde, siis välimuse järgi on ta ikka jube lihtsalt tuvastatav.

Irw, reageerisid või? Kuskohas?

No vaevalt ta siin päris nimega esineks, onju. Aga ta oli vist Tartust ja nii väikse linna puhul on küll vähe lootust, et keegi seda hädaoru kuningannat ära ei tunne siin.

P sönavara ja keelekasutus juba reedab, et kõik pole päris "see" :). Ja nüüd ettepanek, ma olen nõus P, Sinuga homme kohtuma ja kui Sa seda ei soovi, siis ole hea ja lõpeta see teema siin ära. Elan Tartus, kus Sinagi.

Kuule, ära nüüd seleta - olen kindel, et pole olemas ühtegi diplomeeeritud psühhiaatrit ega psühholoogi, kes ei teaks midagi "süütunde" sündroomist!

Tema enda jutu järgi on ta pärisnimi Pille.

Mis välimusse puutub, siis olen lihtne hall hiireke.

Kadi
Miks nad mulle siis midagi vastu ei öelnud ?

no toon siis uuesti näite.

Kas ta nimi on Pille? Peaks kõik maaklerina töötavad Pilled sihikule võtma, neid muide polegi palju :) Kui ta jutt on tõde, siis välimuse järgi on ta ikka jube lihtsalt tuvastatav.

Irw, reageerisid või? Kuskohas?

Ju sa siis tegelikult ikka ei käinudki ühegi arsti juures või ajasid seal mingit jama. Psühhiaater muide polegi õige koht, need kirjutavad ainult rohtu välja.

Ok, mul vend Tartus Maaklerite Koja liige. Uurin ja annan hommikul teada. Hetkel ta ütles, et Tartus vaid kolm maaklerit nimega Pille ja kaks neist kindlasti pole see. Niiet võib küll liba olla või valetab P, nii et suu suitseb. Aga tõe selgudes lõpeb ka see pull, P paljastatakse.

"pole Kadi" - hea nimi ... :-DD

muide
Kas tahad minu südamesõbrannaks hakata ja mu üksindust leevendama ? Ei usu hästi.
Miks ma ei tohi siin kirjutada, kui see on mul nii kaua aega hinge peal olnud.
Vähemalt natukenegi kergendust toob hinge, kuigi muuta ei saa midagi.

Mõtlesin "sõbranna", lahkumineku ja abordi siis omast peast välja või? Mis mõte sellel oleks, vot seda ei mõista.
Võib-olla olen loll, aga selle mõttest aru ei saa.

Ja hakkabki kohe klammerdumine ja "südamesõbranna" jutt ... Suheldakse ka niisama ja õige sõprus tekib alles aja jooksul. Miks sul selline lapse mõistus küll on?

Ja kui ongi liba(de) väljamõeldis, siis sarnaseid probleeme, ehkki võib-olla mitte nii teraval ja n-ö reljeefsel kujul, esineb tegelikus elus inimestel küll ja veel.

to pole Kadi:
Leidub psühhiaatreid, kes ei tegele kindlasti mitte ainult rohtude määramisega.

Minust on saanud selle iba sõltlane, hakkan ka vist hulluks minema((:-

P tegelaskuju on programmeeritud reageerima vaid teatud sõnade peale. delfi vaimusünnitis.