on vist küll nii, sest tatud kommentaaridele ta üldse ei vasta.

nii solvuja tüüp reaalis ja nii õnnetuke ja siin delfis nii paksu nahaga, et ei hooli üldse, mis talle keegi ütleb või kuidas solvab.
oh naised, jätke nüüd, see pole ju loogiline.

Ei usu hästi, et liba. Tegelikult ta vastab igale kommile väga põhjalikult. :D

ei vasta ju!

H.T. jäi vastamata, enne keegi V ja veel mitmed :)

minul on selline tunne nagu mingid inimkatsed oleksid ja ma olen ka sellest ibast siin juba sõltuv, ootan lõppu, mida ei tule ega tule.

Mul hakkab ka juba sõltuvus sellest teemast siin tekkima. Esimene asi, kui arvuti lahti teen, lendan siia ... irw

Kui vaadata, kui palju klikke siin juba 15 min jooksul tekib, siis on varsti pool Eestit siin. :D

ohjah
Siinsetest kommijatest ei ole mitte keegi mul suhet ära rikkunud ja halba teinud. Samuti mina ei ole siin ühegi naise heaks oma isikliku elu ohverdanud, pealegi on siin kõik anonüümsed.

Kuigi olen küll mõnda kommi lugedes haiget saanud küll ja küll. Ja solvunud olen ka, aga see on teistsugune, virtuaalisolvumine.

Seda ütlengi, suur vahe on, KES solvab. Kui solvab lähedane tuttav, kellesse sina oled igati hästi ja ennastohverdavalt suhtunud, siis solvab väga.

Mina näiteks EI SAA "sõbrannat" mitte kuidagi solvata, tal on sügavalt ükspuha, mida ma ütlen, naerab selle peale.

n39
Olen ikka olemas.
Vahepeal mõtlen, kuidas elu siis oleks kujunenud, kui ei oleks olnud teiste ees süü tundmist.
Aga süütunnetest olen nüüd lahti saanud, väga hilja küll.

Noorena, kui oma elamist veel ei olnud, üürisin. Korteriperemees oli poissmees, kel samuti meeldis panna mind süüdi tundma.
Nägin teda hiljuti ja ta täiesti otse ütles, et enam ei anna minuga niimoodi manipuleerida.
Olin üllatunud, et seda tunnistas.

Aga "sõbranna" ei saanud üldse aru, mis asjad need süütunded on.
Tema arust olid inimesed rumalad või targad, nõrgad või tugevad, naiivsed või kavalad.

kuule, kui sa oleks nüüdseks oma süütunnetest lahti saanud, siis sa ei soiuks siin varsti pea 30 lehkülge, vaid läheks eluga edasi.

P, miks sa ainult tüdrukute/naiste ees süütunnet tunned, kas poiste õhu ärahingamine ei tekitanud süütunnet?
Palju sa koolis oled käinud, mitmes töökollektiivis töötanud. 45 aasta jooksul peaks neid ju mitmeid olema?
Kas kuskil ei tekkinud suhtlemisvõimalusi? Miks sa ainult naisega soovid suhelda?
Miks sa kasutad selliseid seksile/kooselule viitavaid mõisteid:
ei saanud teisi naisi
nii heas kui halvas nii rikkuses kui vaesuses
ja samas väidad, et sa ei ole lesbi.
Kuidas naised siis reageeriva kui nendega räägid? Tunnevad ära, et oled lesbi ja seetõttu ei soovi suhelda? Kas lesbidel oma kokkukäimiskohta ei ole või foorumit? Ehk sealt leiad oma õnne?

Igaks juhuks vabandan võimalike sama nime kandvate isikute ees, minu oma on väljamõeldis.
Kes natukenegi mõnd ladina-ameerika seepi vaadanud, on kuulnud ka sõna /burkee?/ (kirjapilti ma ei tea). "Miks?" on oluline küsimus, ehk isegi kõige olulisem siin ilmas. Paljudes peades on praegu küsimus "Miks ma seda seepi ikka edasi jälgin, miks ma selles osalen?"
Et mõista, ei pea olema täpselt sama kogenud, piisab ka sarnastest või veelgi kaugematest kogemustest. Empaatiavõimeline inimene suudab end kujutleda teise isikusse. Ütleks, et selles seebikas on paljud seda teinud ning ka tõsiseltvõetavad lahendusteed sellest väljaronimiseks leidnud. Neist lahendusteedest on siin aastate jooksul (minu mäletamise järgi vähemalt 3 aastat, ehk rohkemagi, aeg läheb ju kiiresti) ka juttu olnud, kuid peategelast pole ükski rahuldanud. Miks?
Kõik inimsuhted baseeruvad vastastikusel kasusaamisel. Kui mõelda, siis täiesti isetuid suhteid pole olemas, vähemasti toimivaid suhteid. Isegi emaarmastuse puhul, kus ema armastust oma lapse vastu võiks ju ka tingimusteta armastuseks pidada, läheb asi lörri, kui laps midagi vastu ei anna ja ema vaid ära kasutab. Miks ja kuidas ning kelle süül taolised asjad juhtuvad, pole praegu teemaks.
Kasusaamine, seda enam ka ärakasutamine on justkui negatiivse värvinguga mõisted, aga kas ikka on? Kui kasusaamine on vastastikune ja sellele lisandub lugupidamine ning austus suhtluspartneri vastu, me negatiivsusest enam ei mõtle. Ehk siis kõige alus on lugupidav suhtumine.
Teisesse inimesesse saab lugupidavalt suhtuda vaid see inimene, kes ka iseendasse lugupidavalt suhtub. Suhted, kus üks osapool end võrratult madalamana ja teist osapoolt mitteväärivana tunneb, ei õnnestu kunagi. Ühelt poolt endast lugupidav inimene ei suuda taluda teise selgrootust ja end madaldav inimene ei suuda olla vaid teist imetlev inimene, paratamatult kadestab ta teda, vähemalt vahetevahel. Põhiline on aga see, et endast mittelugupidav inimene ei suuda mõista, mis asi vastastikune lugupidamine üldse on.
Võttes aluseks P öeldu:"Olin talle igati mugav ja kasulik ori ja seda kohusetundest, et ta minuga üldse suhtleks.", siis ega mingit lugupidavat suhtumist sõbrannasse sellest küll välja ei loe, rääkimata lugupidavast suhtumisest iseendasse. P pidas end väärituks tüdrukutega/naistega suhtlema ja rõõmustas, et leidis sama vääritu sõbranna. Nii haruldane leid pani ta arvama, et nad sobivad. Reaalselt tähendas see ju seda, et ta pidas ka sõbrannat sama madalaks olendiks, kes paremat ei vääri.
Esiteks pole ühelgi inimesel õigust iseendasse lugupidamatult suhtuda ja pole õigust ka teisesse samamoodi suhtuda, eriti kui sa selle inimesega suhelda soovid. Mida siis sellelt sõbrannalt, keda P endaga sama madalaks (võrdselt kõige madalamateks kogu Eestimaal või isegi maailmas) veel oodata? Mitte keegi ei soovi, et teda nii madalalt hinnatakse, et teda absoluutse lugupidamatusega koheldakse. Keegi ei soovi, et lugupidamise asemel on orjalik kuuletumine.
Kui ka sõbranna elu oli sel ajal madalseisus ja ta endasse suhtumine samamoodi, ei tähenda see, et nii oleks igavesti pidanud jäämagi. Ta tuli sellest välja ja läks eluga edasi.
P:"Kuidas saab vihata inimest, kes on sinuga samas seisus? Me oleks just kokku hoidma pidanud, sest meil olid sarnased mured - teised ei võtnud meid omaks." See on P nägemus ja siiras usk. Aga sõbranna ei pruukinud seda samamoodi näha. Tal võis enda vastu siiski mingi lugupidamine olla, tal võis enda vastu lugupidamine tekkida. Pealegi, suhelda edasi sõbrannaga, kes ainuüksi oma lähedalolekuga pidevalt elu halvemat aega meelde tuletaks, pole just meeldiv asi.
Sõbranna P-ga tihedama läbikäimise põhjus ei pruukinud aga üldse olla selles, mida P arvab (teised naised ei tahtnud, pidi leppima P seltskonnaga). Võibolla olid tal algusest peale sadistlikud huvid? Inimestes on sadismi, sageli on see seotud isiklike üleelamistega - ohvriks olemisega. Mitte kõik, kuid osa ohvreid muutub hiljem ise samasugusteks pahatahtlikeks tüüpideks. Õieti pole hetkel oluline, mis põhjustel keegi sadistlikult, türanlikult käitub, miks füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustab, selliseid inimesi lihtsalt on olemas. Juhul kui see sõbranna algusest peale oma sadistlikke kavatsusi sõbrannamaski taha peitis, pole ta hilisemate tegude üle põhjust imestada. Võibolla tekkis tas endaski tülgastus kogu halva pärast, mis ta põhjustas. Võibolla ta ei arvanud, et see nii lihtsalt õnnestub, et see üldse nii läheb, et P ta ütlemiste järgi tõesti tegutsebki. Võibolla tahab ta unustada seda ajajärku oma elus. Võibolla ...
Mis vahet seal on, mis oli.
P sõnul oleks ta selle raha eest, mis sõbrannale helistamistele kulus, saanud mitu välismaa reisi teha. Isegi, kui see on ülepakutud järeldus, pidi neid kõnesid ikka tohutult palju olema. Ja kõik vaid selleks, et teada saada sõbranna motiive. Ja ikkagi, mis vahet seal on, millised need motiivid olid. Tulemus oli üks, P sai šoki, et sõbranna reetlikkuse tõttu oma elu hävitanud oli. Vahet pole ka selles, milline sõbranna roll just täpselt oli, piisab kui P seda nii näeb ja usub.
Ja nüüd jõuamegi asja tuumani, selleni, et P peab ise asjast üle saama, jõuame kõigi nende heade soovitusteni, nõuanneteni, mida talle aastate jooksul on pakutud ja mida ta kangekaelselt eiranud on. Kas P juhtumis on midagi ainulaadset? Ta sai kasvatuse, mis pani ta end teiste tüdrukutega võrreldes väärituna tundma ja see lõi hea pinnase hiljem toimunule. Raske taak, tõepoolest. Aga kas nende lapsepõlv, keda on lapsena väärkoheldud, kes on pidanud taluma vaimset ja/või füüsilist vägivalda, keda on seksuaalselt ärakasutatud jne, kas nende taak pole hull või hullemgi? Kas need naised, kes kena mehega abiellunult leiavad end äkitsi täielikult allasurutuna, kes pannakse enda vääritusesse uskuma, keda pekstakse, vaimselt piinakse, kas nende elu pole hull või hullemgi? Kogu kaastundele nende vastu ja mõistmisele vaatamata ei suhtuta hästi nendesse, kes jäävadki ohvrirolli ja seda pikaks ajaks. Hästi aga suhtutakse neisse, kes enda päästmiseks ise ka tegutsevad, kes rasketest oludest välja ronivad, kes vastutuse oma elu eest enda peale võtavad.
Teisi süüdistada on alati lihtsam, me oleme seda kõik teinud. Teiste süüdistamine võib ollagi vägagi põhjendatud, kuid sisuliselt tähendab see seda, et me õigustame enda tegematajätmisi niimoodi. Me ei suuda leida endas jõudu ise midagi muuta ja siis on mugavam leida süüdlased selles väljastpoolt ennast. Aga kui kaua nii saab? Kibestunud, teistes pettunud inimesed on tegelikult pettunud eelkõige iseendas. Ka P ei pea endast lugu, pole õppinud 25 täiskasvanuna elatud aasta jooksul endast lugu pidama. Raudse järjekindlusega õigustab ta ENDA tegematajätmisi nii vanemate kui reetusrliku sõbranna süüdistamisega. Ta petab nii ka iseennast, arvates, et kui ta sõbranna tegelikele motiividele jälile saab, siis justkui kõik muutub iseenesest. Süüdi on ka saamatud psühhiaatrid, psühholoogid, mõistmatud foorumlased, eluteel kohatud naised, kolleegid. Ta süüdistab ka ennast. Aga mis kasu sest süüdistamisest ja kannatamisest sünnib? Ei mingit.
Ainuke, mis süüdistamistega kaasnevalt võiks kasu tuua, on põhjustele jälile saamine. Kui põhjused, mis elu on untsu keeranud, teada saada, on võimalik neid muuta, neist üle olla. Me kõik januneme edulugude üle. Kaalulangetajad, alkoholismiküüsist pääsenud, kehvadele kodustele oludele vaatamata midagi saavutanud inimesed, pea püsti ja selja sirgu löönud inimesed jne, nende lugudest teada saada on nii kosutav. Need lood annavad ka endale energiat midagi saavutada. Vastupidi eluheidikute lood mõjuvad masendavalt.
Miks me siis ikka P saaga vastu huvi tunneme? Tema ei anna meile positiivset tagasisidet. Mõtlen, et ühest küljest on see suurepärane õppetund näitlikustamaks, kui vale viis elamiseks on tühi süüdistamine. Teisest küljest pesitseb meis piskune lootusekiir, et ehk siiski tuleb sellele seebikale ka parem lõpp. Ja kui ei tule, siis on see hoiatavaks eeskujuks, kuidas inimene ise oma elu untsu on keeranud ja ikka edasi keerab. Rasketel hetkedel peaks see meelde tulema ja sundima peidetud energiatagavarad kasutusele võtma, sest taoline enesehaletsuslik marineerumine süüdistusmarinaadis on seisund, milles vabatahtlikult keegi olla ei tahaks.
Inimestel tuleb taluda saatuselööke, mille ees nad on võimetud. Ma ei arva, et katastroofid, milles kedagi süüdistada ei saa, on kergemini talutavad võrreldes kellegi pahatahtlikkusest juhtunuga. Kohutavaid inimsaatusi on ilmas, olgu põhjused millised tahes. Paratamatult hakkame eemale hoidma inimestest, kes oma murekoormasse upuvad. Meil on neist kohutavalt kahju, kuid elu läheb edasi. Kui oma lapse(d) kaotanud ema juhtunut aina uuesti üle elab ja oma leina ja ainult seda ümbritsevatele jagada tahab, ei suuda ümbritsevad seda ühel hetkel enam vastu võtta. Asi pole ükskõiksuses või kaastunde puuduses, asi on muus.
P lugu on võrratult leebem variant kohutavast elusaatusest. Tema ja ainult tema võimuses on olukorda muuta. Kui ta seda ei tee, on see tema valik. Ainult et foorumlasi aina uute seebikaosadega, milles miskit uut pole, kostitada pole tõesti enam võimalik, ilma et ta kõigi teemaga tuttavate foorumlaste pahameelt enda peale ei tõmbaks.

PS Mis puutub võimalusse, et P tegelaskuju on kellegi vaimusünnitis, siis peab sel väljamõtlejal ikka äärmiselt mage elu olema, et millelegi taolisele oma energiat nii pikalt kulutab.

See lugemine oli nüüd küll väga hea. Endalegi. Ehk lõpeb see jama siin ka ära.

Väljamõeldud lugu sellepärast, et inimene on oma rolli nii sisse elanud, et sellega kaotanud reaalsuse tunde.

Johannes
Poiste ees mul süütundeid ei olnud, ilmselt sellepärast, et poiste süütundeid mulle ei sisendatud.

Jäigi tunne, et naised on kuidagi õigemad ja väärtuslikumad inimesed ja nende ees peab ennast süüdi tundma.

Tuttavad läbi elu mul ongi olnud mehed.
Naistega ei ole üheski töökohas sõbrannaks saanud. Naised on ka rohkem kriitilisemad.

Noorena olin Vene pioneerilaagris köögis tööl.
Vabal ajal tegin põletiga puidust plaatidesse jooniseid, sihuke hobi oli, plaadid võtsin kodust kaasa.
Koleeg Vene tüdruk siis klätsis, et kas mul muud teha ei ole. Ja mul jälle süütunded ja kinnitus, et ma naistele ei meeldi.

Lilian Seep
Seda muret mul ei oleks ju tekkinud, SEE OLI JU SÕBRANNA TEKITATUD.
Kui mul oli hästi, see "sõbrannale" ei meeldinud. Hea oli vaja ära rikkuda.
Kui hea oli ära rikutud tema poole, siis mind enam tunda ei tahtnud ja järsku olin hale ja pugeja.

Kui aga oli vaja minu pereelu hävitada, siis küll ei öelnud, et vilets või pugeja olen.

Mul oli hea meel, et sain naisterahvaga rääkida, läbi käia, suur asi minu jaoks.
Aga suhte ajal mulle "sõbranna" nii hädavajalik ei olnud, aga südametunnistus ei lubanud teda kõrvale jätta.

Lilian Seep
Sa siis järelikult ei usu, et süütunded on olemas.
Arvan, sellised süütunded on ülivähestel inimestel, ma tean veel kahte, mu ema ja vend.

Kõik saab alguse kodunt, sellest olen aru saanud. Kui sulle miljoneid kordi midagi korrutatakse, jäädki uskuma. Ma näiteks tõesti uskusin, et olengi sündimisest saadik vigane ja süüdlane ja kõik teised tüdrkud head, õiged ja väärtuslikud.
Ja hiljem ma ei osanud ja ei julgenudki nende väärtuslike naistega suhelda.

"Sõbrannaga" julgesin, sest ta on meheliku tahumatu välimuse ja näojoontega, ei meenutanud väärikat naist, keda ma kartsin.

Mida sa kavatsed edaspidi teistmoodi teha, et olukorda muuta?

Lilian Seep
Vabandan, viimane komm oli 15.04-le. Kogemata kirjutasin automaatselt valesti.
Aga väga hea kirjutis sinu poolt.

Aga tõesti ootan "sõbrannalt" vastuseid, mis siis, et midagi enam muuta ei saa.

Mida uut sa praegu kirjutasid? Me kõik teame seda, teame juba ammu. Kui sõbrannal oli vaja su hea elu ära rikkuda, no ju siis oli. Mitte et see õige või hea oleks olnud, kuid oli lihtsalt selline inimene. Oma elu ära rikkuda lasid sa ikka ise ja seda mitte alles hiljuti, vaid juba ammu. Mis peaks sulle korda minema ühe pahatahtliku sõbranna hilisemad sõnad? Palju hullem oli ju varem juhtunud.
Olnut olematuks muuta ei saa mitte keegi, küll saab aga oma tulevast elu ise kujundada. Saad ka sina! On teisigi lastetuid ja üksikuid keskealisi naisi, kel on oma sellisest elusaatusest kahju, kuid nad ei kapselda end minevikku. Elu tuleb elada hetkes ning anda võimalus paremale tulevikule. Tahad sa tõesti kõik oma tulevased eluaastad samamoodi jätkata? Kas selline elu tõesti rahuldab sind? Kui nii, siis mida sa meilt ootad?

R
Enam ei tee nii, et kellegi tahtmistele allun.

Lilian Seep
Mu jaoks natuke muudab, kui "sõbranna" kahetseks või vabandaks. Aga iial ei tee seda.
Lasi oma lapsel mulle telefonis öelda, et ma pean vabandama. Mille eest ?

Miks on ta kahetsus või vabandamine su jaoks nii oluline? Kas seetõttu, et nii halval inimesel lasid end ära petta? Et ta vabandus justkui vabandaks ka sind, teeks kunagise sinu veidi läbinägelikumaks?
Mille eest sina vabandama peaksid? Aga kas su nende pere kõnedega pommitamine, nende elu häirimine ei vääri siis vabandust? Milles on siis sõbranna laps või mees süüdi, et neid nõnda ahistanud oled? Kas sa ikka veel loodad, et sõbranna muutub, sinusse heatahtlikult suhtuma hakkab ning oma vigu tunnistab? Nii, nagu sina kõike kirjeldanud oled, pole selleks küll mingitki võimalust. Sa ise ütled ka, et ta iial ei tee seda. No mida siis veel oodata? Hakka elama, hakka tänases päevas elama!

Sa löö sõbrannalt mees üle! Eks seda ta kartski kui sinu kuupeale saatis. Tee ära!

Lilian Seep
See vabanduse jutt oli lihtsalt minu üle irvitamiseks. Meil oli telefonis jutt, et miks ta mu suhte rikkus ja minu pool pidevalt passis, et mu suhe hävitada, kui nüüd mind enam tundagi ei taha.

"Sõbranna" siis irvitas, et minu poole tuli, sest mina tahtsin, tema ei tahtnud tulla, tahtis hoopis mujal olla. Appi, see on täiesti vale jutt, mina teda ei kutsunud, tuli ise, sest ei kannatanud, et minusugusel totakal ilus suhe on.
Siis ütles, et ma pean vabandama, et ta mu suhte ajal minu juures olema pidi !!!!!!!!!!!!!!! Õudne, see oli ju täiesti absurdne jutt. Ta oli minu pool ainult omal soovil, et ma ei saaks oma peigmehega koos olla.

Kui minuga hilisem suhtlemine ahistamine on, siis miks tuli ja passis mu juures päevade kaupa, tihti ööbis mu pool ja pidas pikki loenguid korrutades "SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, SEST SÕBRANNA OLI ENNE, JÄTA SEE MEES MAHA".

Inimene, kes tunneb, et teisega suhtlemine ahistamine on, ei tule teise juurde koju manipuleerima, et kui tähtsad me sõbrannadena oleme ja mehe pead maha jätma.

Me hilisem suhtlemine oli telefoni teel, AINULT MINA HELISTASIN.

Kui ikka mina ahistaja olen, siis jätnud mind rahule, kui mul suhe tekkis.
Minu kohusetunne "sõbranna" ees ei lubanud teda ära saata. Tuli mu juurde, mul ei olnud südant "ei" öelda.

69
Seda ta vaevalt kartis, lihtsalt mind polnud enam vaja, mees oli tal ju leitud.

sellest me oleme juba ammu aru saanud, et ainult sina helistasid. oled ikka ahistaja ja psühhopaat küll. kaua sa seda ühte ja sama siia kirjutad?

jummel
Ja see ei ole ahistaja ja psühhopaat, kes tuleb minu koju lausa elama ja mind ahistama "SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA".
Mu suhe kestis 2 aastat ja kõik see aeg "sõbranna" väga palju oli minu juures ja selgitas, kui olulised me teineteisele sõbrannadena olema.
See ahistamine on normaalne ?

Kui rasedaks jäin, oli "sõbranna" lausa paanikas ja meelitustega keelitas mind aborti tegema. See ei ole ahistamine ?

Tal oli ideaalne võimalus minuga (ahistajaga) suhtlemine lõpetada, kui mul suhe oli.
Ma isegi ei oleks põdenud.

Ma ise ei suutnud suhtlemist lõpetada, südametunnistus ei lubanud õnnetut ja üksikut "sõbrannat" maha jätta.

Äkki selgitad, miks siis klammerdus ahistaja külge ja korrutas kui tähtsad ja vajalikud me teineteisele sõbrannadena oleme ??????????????????

Vasta kindlasti viimasele küsimusele, see vastus mind väga huvitab.

And here we go again ...

... and again, again, again :-D

jummel 19.03
Ootan endiselt vastust, miks "sõbranna" nn. ahistaja koju lausa elama tuli ja 2 aastat tegi selgitustööd, et SÕBRANNA KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MAHA.
Ta iial ei väsinud sellest jutust, et peigmees tuleb maha jätta ja kui tähtsad me sõbrannadena olema.

Mu meelest küll ei ole normaalne nii selgitada, kui ta peale pikki loenguid minuga enam suhelda ei tahtnudki ja mu helistamine ahistamine oli.

Väga huvitab sinu vastus. Minu mõistus lihtsalt ei võta seda.

Vabandust, JÄTA PEIGMEES MAHA.