Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Halb kogemus
Keskealise üksiku naise elu on põrgu
 
järjekord 11. november 2013, kl 20.12
katsu asjade toimumise järjekorrast aru saada. algul olid ja pugeja ja tegid kõi, mis sõbranna ütles. siis leidis sõbranna omale elu ja snust sai ahistaja. ma pakun, et kui sõbranna oleks ette näinud, milline psühhopaat sinust tuleb, poleks ta iial oma aega sinule raisanud. ju ta lihtsalt ei kujutanud ette, kui sügav sinu haiglaslik armumine oli.
 
Lilian S. 11. november 2013, kl 21.22
Tuginedes sinu sõnadele ja arusaamisele, käitus sõbranna sinuga väga alatult. Miks ta seda tegi? Aga ta ehk ongi äärmiselt alatu ning hoolimatu inimene, kes tundis sadistlikku rõõmu teise inimese suhte ja eluõnne hävitamisest. Miks sina selle teadmisega leppida ei taha? Mida sa veel loodad? Pidevalt kirjeldad, kuidas ta sinuga manipuleeris ja kavalusega enda tahtmise järgi tegutsema pani.
Ootad endiselt vastust, miks ta sinu kui nn ahistaja koju lausa elama tuli. Esiteks, ahistajaks muutusid sa hiljem ja seda eelkõige ta lapse ning mehe suhtes. Teiseks, millist vastust sa õieti ootad? Miks sa ei suuda leppida, et sõbranna ainuke eesmärk oligi mitte lasta sul normaalset pereelu kogeda. Ta tahtiski sulle haiget teha ja tegigi, tahtiski sind alandada ja alandaski, tahtiski sind solvata ja solvaski. Miks ta seda tahtis? Võimalikke vastusevariante on hulgim, alates sellest et ta loomult ongi pahatahtlik (sadistlik, õel, kade, ...) kuni selleni, et temasse oli lapsepõlvest peale süstitud viha teie pere vastu, kuna tema ema pidi kunagi aborti tegema, sest sinu isa jättis ta ema maha. Kust paganast peaksime meie ta motiive teadma? Me võime ju välja mõelda nii loogilisi kui ka absurdseid põhjuseid, kuid tegelikke põhjuseid sa ju ikkagi teada ei saaks. Ja mis vahet seal on, miks ta sinuga nii käitus? Lihtsalt käitus ja kogu lugu.
Empaatiline inimene suudab mõista igasuguseid tegutsemisajendeid ja mittetegutsemist. Toonitan, et mõistmine ei tähenda õigustust ja veelgi enam ei tähenda see heakskiitu. Mõista saab perverte, kelles on tungid ning puudub kaastunne. Mõista saab naist, kes oma türanlikust mehest eemalduda ei suuda, mõista saab juletuid, loomult saamatuid jne. Mõista saaks isegi su liba-sõbrannat, kui me tast rohkem teada saaks ja seda mitte sinult, vaid kelleltki kolmandalt. Mida aga ei mina ega arvatavalt keegi teemaosalistest mõista ei suuda, on sinu pregune käitumine. Sõbranna hävitas su suhte, su lapse, su õnne. Sa lasid tal seda teha, kuid on mõistetavaid asjaolusid - arvestades su tausta ja saadud kasvatust, lasub kogu vastutus toimunu eest ikkagi vaid sõbrannal. Aga praegu, 11 ja rohkem aastat hiljem, miks lased sel sõbrannal oma elu rikkuda/hävitada ikka veel? Kusjuures praegu see sõbranna ei manipuleeri sinuga, ei pane sind kavalusega tegutsema, suisa vastupidi, ta hoiab sust võimalikult eemale. Miks ometi ikka veel sa seda halba inimest enda jaoks nii tähtsaks pead ja tal oma elu hävitada lased?
Inimesed on õnnelikud, kui halbadest suhetest välja saavad ja alustavad uut elu, sina aga nutad seda halba suhet taga. Miks?
 
P 12. november 2013, kl 01.24
järjekord
"Sõbranna" siis ei olnud pugeja, kui korrutas mulle lõpmatult, et "sõbranna kõige tähtsam, sest sõbranna oli enne" ?????????
Mu arust see oli tõeline ahistamine ja pugemine, küll ta meelitas mind, kui tähtsad me teineteise jaoks oleme ja et mulle ei olegi meest vaja.

Ühesõnaga, mänipuleeris mu süütunnetega, pani mind enda ees süüdi tundma.

Ma ei leia, et olin tegelikult pugeja. Pugeja on see, kes teeb head nägu, et kasu saada.
Aga mina suhtusin temasse siiralt hästi.

Ma lihtsalt ei suutnud ennast üksikuna tundvale naisterahvale selga keerata. Sest ta toonitas pidevalt, et tal on mind vaja.

Tee mulle selgeks, miks tal vaja oli sellist iba rääkida, kui mind TEGELIKULT EI VAJANUD ?
Ma ei lähe kellelegi jama ajama, et sa oled mulle kõige tähtsam, kui see keegi on mulle ümmargune null.

Kui minuga hilisem TELEFONIS rääkimine on ahistamine, SIIS MIKS MU KÜLGE MU SUHTE AJAL HAAKUS ?
Kui ta leidis mehe, siis minuga ei soovinud ta enam mingit kontakti hoobilt.

Väga kummaline. See, et ta mu suhte armastatud inimesega rikkus, mõjutas aborti tegema ja siis kui kasutu kaltsu minema viskas, see miskipärast on su meelest normaalne.

Ma oleksin võinud ka oma suhte ajal talle selja keerata, aga mul lihtsalt ei olnud südant õnnetu, üksik naisterahvas üksinda jätta.
"Sõbranna" oli siis tõesti väga õnnetu, et tal peigmeest ei ole.

Mind huvitab, miks sa minu eraellu tungimist ja suhte rikkumist õigeks pead.

Lilian S.
Tema mehe poolt ei olnud suurt armastust, elama hakati lapse pärast. Ja laps oli enamus aja vanaema juures.
Mis hull mehe segamine see on, kui ma vahel telefonis rääkisime, kõne oli ju tasuline ja ma ei ole nii rikas, et lõputult rääkida.
Jutt oli ainult telefonis, külas olin ainult ühe korra suhte algul, kust mind öösel välja visata tahtis.

Kokku saime ka paar korda linnas, kus ta elab, Tallinnas. Minu juuresolekul helistas ta oma uuele sõbrannale ja rääkis temaga 40 min, vaatasin kella huvi pärast.
Usun, et uue sõbrannaga peabki ta vahel pikki telefonikõnesid, ei usu, et see ainuke kord oli, kui nii pikalt rääkis.

Ma ei läinud ju ta koju ja ei mõjutanud mehest lahku minema. Nagu tema minuga käitus. Kui rase oli, siis ei öelnud, et tee aborti, nagu mulle ütles.

Miks pean ikka veel ta mehe ees süümepiinu tundma, kui tema minu suhte hävitamise üle irvitab.
Olen "sõbranna" ees nii palju süütundeid ja kohustusi tundnud, enam küll ei tunne.
 
P 12. november 2013, kl 01.36
Lilian S.
"Sõbranna" hävitaski mu elu. See, et ta nüüd eemale hoiab, ei muuda mitte midagi, sest halba ta enam nagunii teha ei saakski.

Sest peale aborti ma enam rasedaks ei jäänud, võib-olla oli põhjus ka stressis, närveerisin hullult ja alati olin nii pettunud, kui jälle selgus, et ei olegi rase.
Ja teine asi, ega mul ei olnud enam eriti võimalust üritada ka, sest suhet enam ei tekkinud ja paar sõpra oli, aga mitte midagi tõsist.

Kui oleks uus suhe tekkinud, siis võib-olla oleks õnnestunud, aga ei tekkinud kahjuks.

Seega oleks võinud vabalt edasi suhelda, sest kõik oli juba hävitatud LÕPLIKULT. Pean silmas suhet ja võimalust lapsi saada.

Oleks ma olnud 25, siis oleks olnud rohkem võimalusi, aga lahku minnes olin juba 33.
 
püha jumal 12. november 2013, kl 01.40
45-33=12 aastat ja ikka päevast päeva ketrad seda teemat?
 
P 12. november 2013, kl 02.45
püha jumal
Sest olen täpselt samas olukorras, kui siis, kui lahku läksin.
Ei tekkinud enam uut suhet, ei olnud võimalust lapsi saada.

Võib-olla ma peale aborti enam ei oleks jäänudki, aga hiljem nii lihtsalt ei rasestu ka kui 20-ndates.

Kui oleksin loonud pere, siis oleksin selle koleda loo kergemini unustanud.
Algusaastatel "sõbranna" käitumise pärast lausa ulgusin. Jalutasin üksinda teistest eemal ja ulgusin nagu segane.

Mõtlesin, et kuidas oma ometi selle naisterahva mõjutusel kõik hävitasin.
 
P to järjekord 12. november 2013, kl 02.59
järjekord

Kahjuks eksid rängalt.
"Sõbrannale" oli nii tähtis, et minusugune tobuke ei saaks meeldivat meest ja lapsi.
Igal juhul pidi ta mu suhte hävitama.

TEDA ÜLDSE EI HUVITANUD, MIS SELLELE JÄRGNEB. Peaasi, et minu suhe ja sündimata laps saaks hävitatud.
Ja seda ta tegi kõiksugu meetodeid kasutades.


Isegi, kui ta oleks kartnud, et maksan talle kätte oma elu hävitamise, siis SEE TEDA EI OLEKS TAKISTANUD. Ikkagi oleks mind edasi töödelnud, et SÕBRANNA KÕIGE TÄHTSAM.
 
õudus 12. november 2013, kl 06.55
Hea on, et sa last ei saanud. ei kujuta ette, kui hullusti vaeseke kannatama peaks sellise emaga. õudne hakkab ette kujutades juba.
 
huvitav nähtus 12. november 2013, kl 09.59
Nii õnnetu inimene peaks ju igati kaastunnet äratama, aga ei ärata kohe üldse. Selles mõttes hea teema, isegi kui liba, et näitab, kuidas mitte lapsi kasvatada.
 
Lilian Seep 12. november 2013, kl 10.27
1.Miks sa kordad aina uuesti seda, mida me ammu teame?
2.Miks sa õigustad oma hilisemaid kontaktiotsinguid?
3.Miks sa arvad, et iga võimalik selgitus, mis ei kattu sinu ettekujutusega, tuleb igal juhul ümber lükata?
4.Miks sa pead selle naise pahatahtlikul eesmärgil sõbrannamängimist sulle pugemiseks?
5.Miks sa pead oma orjalikku käitumist sõbranna suhtes siiani õigeks?
6.Miks sa aru ei saa, et inimesed on erinevad?
7.Miks sa arvad, et sõbranna pidi täpselt samuti mõtlema nagu sina?(" Ma ei lähe kellelegi jama ajama, et sa oled mulle kõige tähtsam, kui see keegi on mulle ümmargune null.")
8.Miks sa arvad, et sinu siiras ja kaastundlik suhtumine sõbrannasse oleks pidanud tema sinusse samamoodi suhtuma panema?
9.Miks sa arvad, et su eraellu sekkumist ja suhte rikkumist õigeks peetakse?
10.Miks sa ei mõtle, et teistsugused tõlgendused (sinu versioonist erinevad) võivad olla siirasteks ja heatahtlikeks, kohati kannatamatuteks katseteks sind su kinnismõtetest välja aidata tulla?
11.Miks sa arvustad sõbranna ja ta mehe koos elama hakkamise motiive? Kas see pole siis iga oma asi?
12.Miks sa kadestad oma paha eks-sõbranna uut sõbrannat, mõõtes lausa temaga telefoni-vestlusele kulunud aega?
13.Miks sa arvad, et oleksite vabalt edasi võinud suhelda, sest tema oli oma eesmärgi - su elus kõik hea hävitada - täitnud? Kas sul endal siis mingit tõrget nii pahatahtliku inimese vastu ei tekkinud?
14.Miks ikkagi sõbrannat enda kõrvale tahtsid (näib, et tahad ikka veel), kui tead, et teda üldse ei huvita enam su elu?

MIKS SA IKKA VEEL EI NÄE, ET JUHTUNU OLI ÕPPETUND SU JAOKS?
Õppetund oli ränk, kuid nii ongi - mida "viletsam õpilane", seda rängem ja võimsam õppetund peab olema, et inimene sellest lõpuks ometi aru saaks.
Ühelgi inimesel pole õigust end väärtusetuna tunda. Inimene pole end ise loonud. Igal inimesel on kohustus suhtuda endasse - Jumala, Kõiksuse loomingusse (kui sa teisiti usud, siis kasvõi ema-isa loomingusse)lugupidamisega ning on kohustus end igakülgselt arendada.
Jah, su kasvatus pani sind teistesse naisolevustesse alt üles vaatama ja end madaldama. Aga, ränga õppetunni said sa ju 30+ aastaselt. Kuni sinnani, rohkem kui kümne aasta jooksul oli sul võimalus õppida endast lugu pidama. Kas sa õppisid? Ei, sa olid vabatahtlik ori sõbrannale, keda sa isegi mitte ei hinnanud, kellesse lugupidavalt ei suhtunud. Tegelikult peaksid sõbrannale tänulik olema, et ta sind õpetama tuli. See, et ta oma missioonist inimtasandil teadlik ei olnud, pole üldse oluline. Ta tuli su ellu, et õpetada sind nägema, kui vale on enda madaldamine, kui vale on orjalik kuuletumine, kui vale on endasse austuseta suhtumine. Ta üritas, lausa mitu aastat üritas, kuid vajalikku tulemust ei saavutanud.
Millist õppetundi sulle veel vaja on? Iseendasse lugupidav suhtumine on aluseks, et teistessegi lugupidavalt suhtuda. Kõiki inimesi tõesti ei saa austavalt kohelda, ilmas on ka palju taunitavat. Kuid IGAS inimeses on siiski ka kasvõi väike osa positiivset. Kellelgi pole kohustust läbi käia nendega, kes meile ei meeldi. Mida enam me mittemeeldivaga kokku puutume, seda enam vajame me ise muutumist. Kõiksus saadab me eluteele neid, kellelt õppida. Paraku nii on, et oleme sageli kehvad õpilased ning ei oska alati positiivselt ja rahulikult edastatud õpetustest täit võtta. Vajame "ninapidi" sisse torkamist ehk siis negatiivseid kogemusi. Kui näeme teises taunitavat, on see ju näitlik õppetund ise mitte samasugune olla või selliseks muutuda.
Kõigel on tõesti põhjus ja meie ülesanne on otsida vastust küsimusele - miks? Samal teemal võiks pikalt edasi heietada, kuid on sadu ja enam raamatuid, kus sellest paremini on kirjutatud. Tillukese osa miks`e panin sinu jaoks kirja, kuid miks`e on lõputult ja igale inimesele kasulikum on need ise leida.
 
Keskealine üksik naine 12. november 2013, kl 14.19
No põrgu see elu nüüd just ei ole aga ega paradiisiga ka võrrelda ei anna:)
 
P 12. november 2013, kl 14.43
Lilian Seep
Ei olnud õppetund, sest enne suhte lõppu jõudsin ISE selgusele, et "sõbrannale" allumine on idiootsus, mõneks ajaks vahetasin isegi tel nr, aga oli juba HILJA, suhe oli täiesti rikutud.
Siis helistasin "sõbrannale" uuesti ja tal oli väga hea meel. Tunnistas, kui löödud oli, et me vahepeal ei suhelnud. Isegi ühe tema meessõbra ema oli öelnud, kuhu su sõbranna järsku jäi, muidu olite koos nagu sukk ja saabas.
Seda rääkis mulle "sõbranna" ise.

Pugejaks nimetas HILJEM hoopis tema mind. Saatis mulle sõnumi "PUGEMINE ON SINU TÖÖ". Oi, kui valus oli seda lugeda.
Kui ma peigmeest ära saatsin, miks siis ei öelnud, et mis sa poed ja oma suhet lõhud ?

Pugeja on see, kes poeb kellelegi omakasu eesmärgil. Nii et tema enda käitumine on palju rohkem pugemise moodi. Meelitas ja keelitas mind suhtest loobuma, lausa elas minu juures.
Mina ei pugenud, suhtusin temasse SIIRALT hästi, ma tundsin süütundeid "sõbranna" ees.

Selles suhtes see ei olnud mingi õppetund, et ma nägin KOHE, et on kuti pärast kade. Teadsin ammu, et peab mind nõmedaks, keda normaalne mees ei tohi tahta.
Sain aru, et süütunded ja kuti minema ajamine on viimane lollus, aga MA EI SAANUD MIDAGI TEHA. Süütunded on nii tugevad, et teevad su zombiks. Käitud nii nagu kästakse, saad aru, et hävitad ennast, aga sa ei suuda seda mitte teha.

Ainuke asi, mida ma ei teadnud oli see, et ta niiiiiiiiii julm on ja et ta minuga suhtlemise lõplikult ära lõpetab.
Seda ma tõesti ette ei teadnud, lihtsameelne olin selle koha pealt.

Kuidas ma "sõbrannat" ei hinnanud ? Kuna tema mind ja mu välimust mõnitas, kuigi mul ei olnud midagi viga, siis ma mõtlesin, et kuidas nii meheliku ja tohutult suure tahumatu kondiga naine minu välimust mõnitab.
Mul oli tema välimus ükspuha ja siin sa küll eksid, et ma temast lugu ei pidanud.
Pidasin küll lugu, aga minu halvustamisega tekitas ta vahel imelikke tundeid.

Õppetund ei olnud selles mõttes, et ma teadsin kogu aeg, et ta tahabki, et mul halvasti läheb ja süütunded on mõttetus.

Ajasin kutti minema ja tundsin, see on hullumeelsus, mida ma teen, aga ma EI SUUTNUD ENDA HÄVITAMIST PEATADA.
 
P veel 12. november 2013, kl 14.54
Lilian S
See pani mind küll imestama, kui ütlesid, et ma temast lugu ei pidanud.
Pidasin küll, juba ainuüksi selle pärast, et minuga suhtles. Tema välimus oli mulle ükspuha, kuigi tema m inu välimust alavääristas.

Tal oli enda meheliku välimuse pärast kompleks, seetõttu alavääristas mu keha. Koolis öeldi mulle korduvalt, et mul hea figuur. Ja tavaliselt mitte otse mulle, vaid omavahel räägiti.
Olin siis sale ja seda nägin isegi, et noorena hea figuur oli. "Sõbranna" hakkas kohe mõnitama, et mul kole keha.
Ta ütles seda sellepärast, et ennast paremini tunda ja mind panna uskuma, et ma temast viletsam.

Mul oli ükspuha, on tal mehelik välimus või ei.
Aga tal oli vaja mind pidevalt panna halvasti tundma.
Ma neelasin selle alla, sest teisalt uskusin "sõbranna" sõnu, kes oli mulle IIDOL.

Miks ma aastaid "sõbrannat" IIDOLIKS pidasin ?
Ainuke põhjus, et ta ikkagi suhtles minuga.
 
põrgust välja 12. november 2013, kl 14.58
otsi endale tegevust: kindlasti suguvõsas lapsi, kes tänulikud oleks sinuga suhtlemisé eest, hakka neile heaks ja mõistvaks "tädiks".Otsi enda ümber inimesi, kes austavad sind ja sinu valikuid.
see lõpmatu minevikus tuhnimine ei aita sind ju tuleviku elu elada. aeg on teine, sa ise oled keegi teine ja needsamad inimesed on nüüdseks teistsugused...
 
palat 5 12. november 2013, kl 15.03
kuule, P, millises palatis sa tegelt oled, ma tuleks külla, kui lubatasse. Ma siin endaomas ei saa niipalju arvutis nokkida, siis sinuga koos oleks nalja nabani.Tšauki.
ps.
äkki meist saaksid sõbrannad, ma ka armastan naisi ja teised peavad mind veidike omamooduliseks. Mehed on ainult selleks siin ilmas, et seemendada, nagu isakalad, kes emase laialilaotatud seemnele niisa peale lasevad.. Oh, sinuga oleksi nii pagana mõnus suhelda, sa oled teistest nii erinev..
Sauki siis, kullake.
 
Pveel 3-s kord 12. november 2013, kl 15.06
Lilian S
Said valesti aru. Sa kirjutasid, et "sõbrannaga" telefonis rääkimine on tema mehe ja lapse segamine. Ma siis küsisin, et kui ta uue sõbrannaga peab pikki kõnesid, kas see siis ei ole ta mehe ja lapse tülitamine ?

Miks ma temaga edasi suhelda tahan ? Sest ta ju hävitas minu elu. Ma ikkagi ei suuda lõpmatult EMA TERESA olla, lõpuks tuleb piir ette.
 
P 12. november 2013, kl 15.09
põrgust välja
Ega "sõbranna" sisemine olemus ei muutu.
Ma olin tema jaoks MUSTA TÖÖ TEGIJA. Minu tuge ja abi oli tal vaja siis, kui ta oli üksik ja õnnetu.
 
halloo 12. november 2013, kl 15.11
"Miks ma temaga edasi suhelda tahan ? Sest ta ju hävitas minu elu." - kus siin loogika on?

Kui inimene ei taha enam sinuga suhelda, siis jäta ta rahule.
 
P 12. november 2013, kl 15.17
halloo
Ega ma talle enam ei helistagi, niigi suured telefoniarved olid tema pärast.

Aga miks siis tema mind rahule ei jätnud, kui mul suhe oli ? Mind häiris, et ta lõhub mu pereelu, ega mulle ei meeldinud, et ta tuli jälle minu poole, ma pidin peigmeest ära ajama.

Mina aga võtsin ta kahel käel vastu, süda ja südametunnistus ei lubanud üksikut ja õnnetut "sõbrannat" hüljata.

Miks tema mind rahule ei jätnud ja mu elu hävitas ? Vasta palun.
 
aga 12. november 2013, kl 15.29
Millal need sinu ahistamise kõned sõbrannale lõppesid?
Tuleb nagu välja, et need kestsid veel aastaid pärast sinu suhte purunemist?! Sel juhul ongi ju sõbrannal põhjust sinusse nagu pidalitõbisesse suhtuda! Sa oled "puugi" tüüpi ja ei oska kunagi midagi õigel ajal lõpetada ...

Kas sa andsid nõusoleku teise tartlasega kohtumiseks, kes siin väga kenalt seda sulle välja pakkus?
 
halloo 12. november 2013, kl 15.34
"Aga miks siis tema mind rahule ei jätnud, kui mul suhe oli ?"
"Miks tema mind rahule ei jätnud ja mu elu hävitas ?"

Vastan: su sõbranna oli kade. Sa tead ju seda, oled siin isegi nii öelnud. Miks sa kogu aeg korrutad neid küsimusi?
 
aga 12. november 2013, kl 15.35
Sellest on ka raske aru saada, miks sa peigmehe alati välja ajasid, kui sõbranna külla tuli! Need olid mõlemad sinu külalised ja sinu kohus oleks olnud meeldiva atmosfääri loomine. Kas mees oli samasugune ilma selgroota inimene nagu sinagi, kes oli "lükata-tõmmata"?
 
P 12. november 2013, kl 15.54
aga
"Sõbranna" jäi mu poole tihti ööseks, selge see, et me ei saanud 3-si ööbida. Pealegi peigmehele "sõbranna" üldse ei meeldinud ja "sõbranna" ise üldse ei talunud peigmehe lähedust, sest kutt meeldis talle väga.

aga
Miks "sõbranna" ise siis selle puugi külge haakus ? Kui ma puuk olen, oli tal mu suhte ajal ideaalne võimalus suhtlemine lõpetada, ma ei oleks põdenud ka.
Tegi puugile tervelt 2 aastat ajuloputust "SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA".

Võtku vastutus oma sõnade ja tegude eest.
Aga ta teadis, et võib minuga KÕIKE teha ja sellest ei juhtu talle mitte midagi, sest mida ma ikka teha saan. Jas ei saagi.

Huvitav, kuida see puuk ei ole, kes mu kodus 2 aastat tihti lausa elas ? Mulle see ei meeldinud, aga mul ei olnud südant teda ära saata.

Kuidas minu koju ja minu külge haaknud "sõbranna" puuk ei olnud ????????????????
VASTA PALUN SELLELE.
Mina ei olnud võimeline teda ära saatma, kohusetundest lasin minu pool olla.
 
ahhaa 12. november 2013, kl 16.10
Hakkab looma - võtku vastutus oma sõnade ja tegude eest.
Kuidas sa siis seda ette kujutaksid? Mis ta tegema peab?
 
ang 12. november 2013, kl 16.12
Pole enam midagi öelda. Tegu konkreetse näitega, mis saab, kui inimene ravile ei lähe. Olevik ja minevik peas kui segapuder, ei saada aru, miks sõbranna ette ei osanud näha, et Pillest klammerduv armuvalus jälitaja saab, kui ta suhte tekkides maha jätta.

Sõbranna võis ju kunagi aastate eest üksindusehirmus üritada Pillet vaid endale hoida, mis kindlasti oli (kui see lugu ikka nii oli) isekas, aga sellist karistust, nagu siinne hingele käiv uni, pole ta küll ära teeninud.

"Ma siis küsisin, et kui ta uue sõbrannaga peab pikki kõnesid, kas see siis ei ole ta mehe ja lapse tülitamine."

Ju siis ei ole. Normaalsete inimestega räägitakse vahel meelsasti.

Mine arsti juurde! Ma arvan, et kui sa samas vaimus jätkad, muutud sa mingil hetkel ohtlikuks.
 
ang 12. november 2013, kl 16.14
"Võtku vastutus oma sõnade ja tegude eest."

Sa näita eeskuju. Peika tõstsid välja ja ajasid ära sina, aborti tegid sina. Võta vastutus.
 
hüpnoos 12. november 2013, kl 16.15
palun ärge lugege seda teemat enam ja ärge minge sellega kaasa, sest see on nagu narkoos, nagu hüpnoos ja pärast olete kõik samasugused nagu P ja tema loodud tegelaskuju "sõbranna"
See, P, korrutab siin samasuguse järjekindlusega üht ja sama, nagu ta väidab seda kunagi talle sisendatud sõnu SÕBRANNAD KUULUVAD KOKKU, JÄTA MEES MAHA, TEE ABORTI jne... teinud sõbrannat

Nüüd sisendab tema siin laiale ringile oma meetodil süütundeid, hala ja paneb inimesi üksteises vigu otsima ja tegelikult sisendab ta, varjamisi, milline saast peitub igas üksikus olendis ja et keegi ei väärigi õnne...et ori ei vääri midagi, sest ta peab olema madalam murust..

Võib paista teistmoodi, aga salamisi on tulemus just selline, pange tähele....

Palun lõpetage selle teema lugemine, kommenteerimine, kui te ei soovi enda ellu halba energiat tõmmata.

Muide, praegu käib meie riigis just samasuguse skeemi järgi loodud poliitika ja enamus inimesi ikka loodab, usub ja laseb endale liiga teha. Ja seda tehakse aina suurema mõnu ja naudinguga, sest mida loeb üks väike sitasitikas.

Väga sarnane pisiprobleem meie rahva ja riigi hetke-probleemiga, kas pole?!
 
@hüpnoos 12. november 2013, kl 16.19
Ei tea, mulle vandenõuteooriad eriti peale ei lähe ja see P story on vägagi kosutav. Varem ma ikka arvasin, et mu ema oli liiga range minuga, nüüd näen, kui normaalseks ta mu kasvatas, enesehinnanguga ja hakkamasaamisega on kõik korras.
 
irw2 12. november 2013, kl 16.51
Loogiline ju! Ega ühiselamutuppa üle paari inimese korraga ööseks ei mahugi! :-D
 
P 12. november 2013, kl 16.51
ahaa
Kõigepealt tunnistagu, et kade oli. Mitte nii, nagu tema käitub, räägib musta valgeks ja pöörab kõik vastupidi, aga oma süüd ei tunnista iial.

ang
Kui ma ebanormaalne olin, MIKS siis mu külge haakus ja mu juures kodus ööd ja päevad oli, kui mul suhe oli ?
Mind ta tegelikult ju ei sallinud algusest peale, olin ta silmis nõme ja hale kuju.
Mis ta siis ise parem oli, kui aastaid paremat sõbrannat ei leidnud ?

hüpnoos
Korrutan mõnda lauset sellepärast, et see häirib mind kohutavalt. Tahaks endast välja karjuda.
Selle teema postitustele ei saa vastata, sest teema on moderaatori poolt lukustatud.