Olgu kuidas on aga tegelikult on palju selliseid üksikuid kes samamoodi mõtlevad ja tunnevad. Miks mitte neid veidi lohutada ja torkida. Ehk saadakse sõõm elurõõmu juurde.

aga miks sa siis ulud? leia midagi, mis tõelist huvitab ja tegele sellega ;) poleks ju raske või mis?

Teemaalgatajal on ju elurõõm olemas, ta lihtsalt lollitab siin.

autokoolis, keraamikakursustel, bla-bla-bla.... Mina ka keskealine ja üksik. Sest juhtumisi autokool, kool jms on juba läbi käidud ja keraamikakursus mind ei huvita (sest mulle ei meeldi igasugused isetehtud plätserdused);
tead P, ma tean mida sa tunned, ära muretse ja ära igatse niiväga naiste seltskonda- elu on ussitajateta rahulikum. Ja rahulikum on ka ilma rumalate meesteta. Jah, on teinekord kurb minna üksi teatrisse ja jalutama, aga mulle meeldib, kui ma saan teha seda mida tahan. Lapsed on juba suured, kohe pesast välja lendamas, seega tegelikult mulle näiteks meeldibki üksi olla ja harva tunnen vajadust kellegagi vabal ajal suhelda- tööl saan teha seda piisavalt:)

Oma maakleriametis, kas seal ei tule ka naistega suhelda. Suhtlus on ju ka tööalane vestlus. Kuidas sul üldse õnnestub oma tööd tasuvalt teha, kui kliendid sinuga suhelda ei soovi?
Kui arvad, et suhtlus on see, kui endast räägid, siis eksid. Suhtluses on oluline just teiste kuulamine, tõesti kuulamine, mitte kuulmine. Kuulamine eeldab ka kaasamõtlemist, räägitavate situatsioonide ettekujutamist.
Väga tüütud on sellised vestluspatnerid, kes süüvimata hakkavad kohe mingit enda servapidi seotud lugu või olukorda rääkima ja teise juttu ei vaevugi kuulama.
Suhtlus pole ju vaid südamepuistamine, oma elu kõigi tahkude ära rääkimine. Suhtlus on tööalane, päevakajaliste sündmuste kommenteerimine jm taoline. Isiklikku elu jagatakse ikka nendega, kelles juba kindel ollakse, kellest teatakse, et nad mõistavad ja ei torma kõike teistele edasi kandma.

Tööalane vestlus on hoopis midagi muud. Vabal ajal ei soovi ükski naine minuga suhelda.
Heameelega kuulaks teisi naisi, aga keegi ei soovi mulle ennast avada. See teeb haiget.

Teine naine muutub kohe lähedasemaks, kui ka endast räägib, aga keegi ei räägi ju, vähemalt mulle mitte, ju ma ei ole kellegi arust seda väärt.

Kunagine liba-tuttav naisterahvas tegelikult oma TÕELISI mõtteid mulle ei avaldanud või kui oligi siiras, siis hiljem hakkas tagasi ajama, et tegi nalja. Kui solvav see oli.
Mina oma mõtteid ja asju avaldasin, hiljem pööras ta kõik pahupidi, sest tahtis mulle hingeliselt haiget teha. Ja tegigi.

ang
väga hea kommentaar sul!
võttis kohe suu naerule.

Piilu püsiparooliks on, et ükski naine ei taha temaga rääkida, kuid Piilu pole märganud, et siin vestlevad ja püüavad teda aidata kümned ja kümned naised. ja kõik need naised RÄÄGIVAD Piiluga!
ainult et Piilu ISE ei taha kellegagi rääkida, kedagi kuulata, kellegagi suhelda.
ja see on tõesti õige - ükskõik mis Piilule ütled, on vastuseks "ükski naine ei taha minuga rääkida":))

Reaalis rääkida ei taheta. Ei ole ise ka ammu üritanud, sest see lõpeb krahhiga. Naised ütlevad otse " ei ole aega " või annavad tõrjuva olekuga märku, et olen neile soovimatu kaaslane, viies ratas vankri all.

Olen tänulik, et netis suhelda saan.

P
arvatavasti käitud sa reaalis samamoodi, nagu siingi. ketrad kogu aeg ühte ja sedasama liini. sa sööd ju inimeste närvid seest. loomulikult joostakse su eest ära. siin on meid palju, aga sina üksi. sel juhul on võimalik sulle kuidagi nö vastu seista. aga reaalis on sul vastas vaid üks tavaline inimene ja loomulikult jääb ta sulle alla. põgeneb nii ruttu, kui jalad võtavad, et oma tervist ja närve säästa:))

Kahjuks reaalis ei ketra midagi, sest ei räägi naistega üldse, mitte mingit vestlust ei tekigi.
See ketramise komme on tekkinud nüüd keskeas lõputust üksinda olemisest ja suhtlemisvaegusest.

Naised on minust kogu aeg eemale hoidnud, ka siis kui olin 18. Kusjuures noorena olin eriline möku, ei saanud sõnagi suust ja uskusin, et olen teistest naistest viletsam.
Kui olin kellegagi 2-si, siis veel midagi rääkisin, kuigi kohmetult. Aga seltskonnas olin vait, ei osanudki vestlusse sekkuda.

Aga sõbrannadest olen unistanud eluaeg.

küll sa ketraksid, kui keegi piisavalt kaua suudaks su juures istuda:))
seetõttu sa ei ketragi, et su tuttavad tunnevad sind, ning panevad padavai plehku, kuid sind juba eemalt lähenemas näevad.
su viimane kommentaar. oled sedasma juttu juba mitu korda kirjutanud?
10, 20, 30 korda?
loe oma kommnentaarid läbi. kõik on ühesugused.
ja kes suudaks seda kuulata reaalis?

Ei tunne mind naised üldse. Ma ei ole naistega üldse suhelnudki. V.a.kunagi ammu suhtlesin samasuguse teiste naiste poolt põlatud naistega, kes jälle ennast omakorda minust paremaks pidas. Aga ta elab juba 11a teises riigis.

Kui lõpetasin keskkooli ja läksin edasi õppima, olin täiesti üksi. Mingit juttu teiste naistega ei tekkinudki. Oli see halb aura või mu kohmetu olek ja oskamatus suhelda, aga osad naised suhtusid minusse üleolevalt.
Tagantjärgi imestan, miks minusse mõned nii ülbelt suhtusid. Kusjuures enamusega ei olnud mingit kokkupuudet.

P
noh ja mis ma ütlesin - mis jutt siit JÄLLE tuleb!?
tead, kui sa mind niimoodi päriselus tüütaksid, ma kutsuks sulle politsei ja hangiks lähenemiskeelu:))

aga mina hooldekodusse vabatahtlikuks. Seal on palju neid, kes tahaksid rääkida. Seal suhtlemise puudust ei tekiks

Siin momendil võin tõesti tüütult mõjuda, sest närvid on läbi peale pikki aastaid üksinduses.
Kui inimene on kaua aeg üksinda, võibki lõpuks imelikuks muutuda.

Kuid näiteks 18a ei tüütanud ma kedagi, aga ikka oli naistel minu suhtes tõrjuv hoiak, mul ei tekkinud naistega mingit kontakti.
Peale keskkooli ühikas toakaaslastega ma üldse ei rääkinudki, peale tere - head aega, sest tõrjuv hoiak oli neil kohe.
Üks toakaaslane oli mu suhtes lausa vaenulik, praegu mõtlen, mis seda põhjustas.

Ma ise noorena kartsin naisi, ei osanud nendega rääkida, mökitasin ja usun, see mõjus tobedalt. Kas tõesti see tekitas naistes mu vastu tõrke? Igal juhul naised ei ole mind kunagi omaks võtnud.

Kui eriala vahetasin, elasin teises ühikas. Toakaaslasel Mordva neiul tekkis kohe mu vastu tõrge, mis jäigi kestma. Kusjuures nägi ta mind 1.korda ja olime vahetanud ainult tere ja head aega. Elasime toas aasta, me ei suhelnud üldse, hiljem ei öelnud ka tere.
Samuti praegu ei mõista, mis minus oli, et selline antipaatia mu vastu oli.

Ära muretse, sa praegu ka ei oska naistega rääkida. Ega vast üldse kellegagi. Miskised 30 aasta tagused heietused mordvalasest ükikakaaslasest, no anna abi. Kui see sul endiselt hinge sööb, oleks sul viimane aeg psühhiaatri poole pöörduda. Selline minevikus elamine ei ole normaalne ja ausalt öeldes ei kujuta inimest ette, kes seda kuulata tahaks.

No tõesti tüütu hala, ainult huvi naiste vastu, mingid varjatud kalduvused ..

see asi ei lähegi sul üle, kui sa endale ei teadvusta, miks see nii on (või tundub sulle), et sinuga ei taheta suhelda. Keskealisena on inimene üldjuhul võimeline end analüüsima. Mina näiteks tean, miks ma üksi olen- ma lihtsalt ei usalda inimesi; olen oma sõpradelt- sõbrannadelt petta saanud ja ma ei andesta. Ja selleks, et mitte haiget saada, ei lase ma lähedastel suhetel tekkida, enam.

mei
issand, ära soovita hooldekodu. läheb sinna veel vanainimesi piinama:))
P jutust tulebki välja, et inimesed kardavad teda.
aga miks täpselt, sellest ei saa P aru, ega hakkagi aru saama. ta ei suuda oma käitumist ja olekut muuta.
ta ei ole arvatvasti lugenud ühtegi suhtlemisalast raamatut, millest võiks ehk abi olla, kui P oskaks analüüsida. nagu näha, P ei oska analüüsida. ise arvan, et P-l võib olla näiteks mingi autismi või aspergeri vorm. ja siin ma ausalt öeldes lahendust ei näe.
jääbki üle, et P suhtleb siin, kus meil igaühel on võimalus kaduda, kui P ära tüütab. aga P saab vähemalt niigi palju suhelda.

keskealine naine
Asi sai ilmselt alguse sellest, et mul ei lubatud teiste tüdrukutega suhelda, sest see olevat teiste segamine. Selline kasvatus oli.
Nii ma ei julgenudki teistega rääkida, sest kodus oleks pahandus tulnud, et miks läksin Heidit või Leenat tülitama.

Ise arvan, kui oleksin saanud lapsest peale omasoolistega vabalt suhelda, siis oskaksin naistega suhelda ka.

Ikkagi imestan, kuidas naistel hiljem mulle peale vaadates tõrge tekkis. Mingi imelik aura oli vist?

Rebane
Üleüldse käitusid naised minuga kummaliselt. Pidev ajapuuduse jutt, eemale hoidmine.
Muide vastupidi.
Noorena uskusin, et olen mingi alam sort ja kõrgemal tasandil olevad naised ei taha nõmedikuga suhelda.

Vanemana taipasin, et ei ole ma midagi alamklass ja ülejäänud naised taevas lendavad inglid, mida ma noorena uskusin. Alaväärsus oli nii suur noorena.
Seega just nüüd ei saa päriselt aru, miks minust eemale hoitakse. Peamine põhjus on mu meelest pereelu, palju lapsi, lapselapsi ja seetõttu kellelgi ei ole minu jaoks aega.
Muud põhjust ma ei näe.

P
kas sa lugesid mu kommentaari läbi?
sa ei haaku ju teiste inimeste jutuga. sa ketrad nagu katkine grammofoniplaat.
ma ütlesin ju, et loe mõnda suhtlemisalast õpikut.
ja mis sina mulle selle peale vastasid?
seda, mida me siit kõik 500x juba lugenud oleme.

Olen eneseabiõpikuid nii palju lugenud, alaväärsusest lahti saanud, mingi alaväärsustunne on küll jätkuvalt, aga mitte hull.
Ükskõik kuidas ma ka positiivselt ei mõtle ja ei püüa, on naistel ikkagi endiselt mu vastu tõrge ja suhelda ei soovita või ollakse tõesti oma perega nii hõivatud.
Ma ju ei tea naiste elu.

Sul on endiselt tugev alaväärsuskompleks. PS Miks sulle naiste seltskonda ikka niiväga vaja on? Suhtle siis rohkem meestega. Pereinimesed ei taha loomulikult üksildastega suhelda, neil omad tegemised. Pere ja töö kõrval oli mu ainuke soov end aeg-ajalt välja magada. Ja tööl saan suhelda nii palju, et kodus olles ei taha telefonihelinat kuuldagi. Arvan, et ei hoita su' st midagi eemale, lihtsalt igal omad tegemised ja keskeas naljalt sõbrannasid ei teki.

Rebane
Seda mõtlengi, et kas naised keskeas nii hõivatud, ei tea ju naiste asju.
Eemale hoitakse minust küll, noorena üritasin ja pusisin, aga naistega jutule ei saanud.

Samas ei ole enamus naisi paljulapselised, on ka ühe lapsega naisi, aga ikkagi jääb mulje, et neil ei ole üldse aega. Kui on näiteks üks 15-18a laps, siis teda ei pea enam kantseldama või ma ka ei tea naiste värki.
Tundmatu maa.

ei pea jah enam lapsi(ega meest) kantseldama, aga mina näiteks olen üksiolemisega nii harjunud, et ei oskagi enam teisiti; lihtsalt, olen leppinud, et mul ei ole sõbrannasid ja ei tunne enam puudust; lapsena olin samamoodi tõrjutud, arvan, et oma otsekohese ütlemise tõttu- silmakirjalik lipitsemine ei ole minu rida- ja nüüd võtan end sellisena, kes olen, kellele ei meeldi, ärgu suhelgu minuga, mul ükskõik. Tunne elust mõnu, mine teatrisse, kepikõnnile, spasse- spas on tõeliselt mõnus üksi olla.

minul on laps suur. mees on samuti iseseisev. ei pea kedagi kantseldama. aga mul on sõbrannad, on hobid, on tööd ja tegemised. ja ütlen ausalt, et kui tuleb preili P ja hakkab mulle rääkima, kuidas teda on alvääristatud, ahistatud ja tõrjutud, siis ma tõesti teda kuulata ei taha, sest see tekitab halba negatiivset energiat. mul on näiteks minu sõbrannadega koos lõbus. meil on ühised mälestused, me meenutame aegu ja naerame koos, käime koos tantsimas, teatris jne
no ma ei tõesti ei kujuta ette, peaksin hakkama kuulama ühe P lõputut hala. temaga pole ju huvitav.

Mul lapsi pole, on mees ja töö. Tööaja veedan tööd tehes, vaba aja veedan mehega. Ma ei kujuta ette, et ma oma mehega veedetud vaba aja annetaks kellegagi lobisemiseks. Päevast ja maailamaasjadest räägin ju mehega, milleks mingi kohvitav sõbranna?

Ei ole reaalis ühelegi naisele nii kurtnud, ei olegi sellist võimalust olnud. Selleks, et midagi rääkida, peab eelnevalt mingi vestlus tekkima, aga seda lihtsalt naistega ei teki.
Barjäär on vahel.

Sa ei vastanud mu küsimusele, miks sa nüüd teise nime alt kirjutad?

Aga ikkagi, mida täpselt sa suhtlemise all mõtled? Kui sa tööalaselt suhtled igasuguste inimestega ja keegi sinu pakutavatest teenetest ei keeldu (ei pöördu teiste maaklerite poole), siis järelikult pole põhjus mitte su isikus, vaid selles, mida naistega rääkida tahad.
Sul on ehk reaalsusega mittekattuv ettekujutus naistevahelistest suhetest ja jututeemadest. Lähedustunne ei teki kohe, enne ongi kas tööalased või muud igapäevased jutud ja alles tükk aega hiljem hakatakse ka end rohkem avama.
Mul on palju naistuttavaid, kellega suhelda, kuid vabal ajal me küll ei kohtu ega suhtle, siis on tähelepanu all pereliikmed. Sõbrannasid kui selliseid mul polegi, kuid suhtluspartneritest puudust ei tunne.
Selline mulje jääb, et sul on suhtlemise suhtes mingi romantiline või ebareaalne ettekujutus.
Kirjelda, millistel teemadel sa tahaksid vestelda, millest rääkida!