"Kõigepealt tunnistagu, et kade oli. Mitte nii, nagu tema käitub, räägib musta valgeks ja pöörab kõik vastupidi, aga oma süüd ei tunnista iial."


Täiskasvanud inimesena sa peaksid teadma, et inimloomusele on omane oma vea mittetunnistamine, lepi sellega! Lase ükskord lahti endas see kibestumus ja mine eluga edasi!

"Mind ta tegelikult ju ei sallinud algusest peale, olin ta silmis nõme ja hale kuju."

Ise vabatahtlikult suhtlesid temaga, ära nüüd virise.
Ise jätsid mehe vabatahtlikult, ise tegid vaatahtlikult abordi. Nüüd ela selle teadmisega, et oma elu keerasid tuksi ikka ise ja ainult ise. Millalgi pead sa oma näpuganäitamise küll ema, küll sõbranna poole, ära lõpetama ja peeglisse vaatama. Karm saab olema, aga ega enne midagi paremuse poole muutu kah.

Juhan Liiv tuleb meelde:

Kes meeldida tahab, peab roomama.
Jah üteldes ei peab mõtlema.
Mis teine tahab, peab tegema.
Peab ahelaid kandma ja tänama.

Tahtsid meeldida, miks just naisele, miks just sellele naisele, miks seni ikka vaid see naine su meeles on, see on juba sinu probleem.

ahhoi, me teame nüüd, kes sa oled ja kui sa nüüd ära ei lõpeta, siis saad alles näha, mis tegelik õudukas tähendab.
tõsiselt mõtleme muide, me teame nüüd, kes sa tegelikult oled ja me leiame su üles.

No milleks see ähvardus nüüd hea oli? Las aga jahub, ongi huvitavam. Äkki kunagi jõuab ka kuskile :)

ang
Ma ei oleks mingil juhul peigmeest ära saatnud, kui "sõbranna" ei oleks hakanud minu pool käima.

Kui ma "sõbranna" ära oleksin saatnud, siis oleksid mul meeletud süümepiinad tekkinud.
Ma ei suutnud talle "ei" öelda, see käis mul üle jõu.

Päris haiget tegi, kui "sõbranna" hiljem pigutatult ükskõikse tooniga ütles, et tal ei oleks olnud sellest midagi, kui ma ei oleks teda sisse lasnud. Et tal oli ükspuha.

See on sulaselge vale. Muidu ei oleks ta ööde ja päevade kaupa tervelt 2 aastat mulle pikki loenguid pidanud, et kui tähtsad me ikka sõbrannadena oleme ja selle mehega ma kokku jääda ei tohi.

Selline pingutamine, et meid lahku ajada ja hiljem rõhutatult ükskõikselt öelda, et tal oli ükspuha. kas suhtleme või ei. Ei olnud ju !!!!!!! Muidu ei oleks nii kaua nii palju vaeva näinud, et meid lahku ajada.

Või et oli ükspuha, aga ise ei väsinud iial korrutamast, et SÕBRANNA KÕIGE TÄHTSAM.

Päriselt usun, et teist nii osavat vassijat tervel maakeral teist ei ole !!!!!!!!!!!

P, sa oled valetaja!

Kas siia saagasse on sõbranna ise tekkinud või?

H.T.
Mis mõte sellel oleks, sellest aru ei saa.

Ei saa ka aru "sõbrannast", kes kõike halba hiljem salgab.
Kõige rohkem hämmastas see RÕHUTATULT ÜKSKÕIKNE toon, et tal poleks sellest midagi olnud, oleks rahus edasi elanud.

No ei saanud ta rahus elada, kui mul suhe oli. Ikka pidi minu poole tulema, et suhtest asja ei saaks.

Mu meelest kohutavalt andekas teeskleja ja vassija, teist sellist tõesti maailmas ei ole.

Eelistasid peigmehele oma sõbrannat, sinu valik oli ju! Aga miks sa siis vingud nüüd siin, lihtsalt vingumise pärast?

Päriselt usun, et teist nii osavat vassijat tervel maakeral teist ei ole !!!!!!!!!!!


P-le: Ja nii lolli naist ka tervel maakeral teist ei ole!

See ei ole enam normaalne! :) Hüpnoosil on õigus, ta tõmbab teid energiast tühjaks ja kleebib teid osavalt enda külge. Varsti hakkate te ka unes P-d nägema.:) Vaielda ju vahest võib, aga et grammafon nii pikalt leierdab, on lausa uskumatu.

muig
Sest see häirib mind siiani väga. "Sõbranna" halvustavad või manipuleerivad laused on pähe kulunud ja kummitavad peas siiani. Piinav on.

Pidi ikka võimas ja väärt naine olema see sõbranna, et teda nii kaua meeles peetakse :)

OK, aga kas sul on endal soov sellest üldse kunagi välja ka tulla või? Kavatsed kõrge vanuseni seda leierdada ja ennast haletseda, kuidas sulle kunagi nooruses liiga tehti?

K
Kardan tõesti, et ei saa sellest üle.
Sest pereelu ju mul enam ei teki.
Eks "sõbranna" oleks ju tegelikult minuga edasi suhelnud, kui ta suurt armastust ei oleks leidnud.

Mina olin talle vajalik ainult siis, kui tal oli elus pahasti ja kellegi peale oli vaja toetuda. Ühesõnaga musta töö tegija kõlbas talle ainult siis, kui ta ise oli õnnetu.

P, no kui kaua sa siin veel viitsid seda tatipalli veeretada?

irwadi irv
Mu elu on hävinud tänu "sõbrannale". Olen nüüd õnnetu, üksildane ja hüljatud.
Ja kõike seda "sõbranna" abiga, kes mind enam tundagi ei taha.

Siis otsi omale mees ja hakka elama, 45 aastaselt ei ole ju hilja alustada ... lapse asemel võtad lemmiklooma ja be happy!

P, krt, mida sa halad siin, ise oled juba ammugi suur inimene ja nutad nagu titt.

Sa ise oled ju KADE sõbranna peale, kel on laps ja oma elu.
Mis sõbranna kadedusest sa jahud siin veel, selgelt on ju näha, et sina oled just kade ja ei suuda kuidagi leppida, et sõbrannal on oma elu ja hästi kõik.

No olgu, tegid nooremana lolluse, tegid aborti ja saatsid mehe teise naise juurde, lasid end ära rääkida sõbrannal, aga nüüd on sellest niipalju aega möödas ja ma ei saa aru, mida sa loodad oma hädaldamisega muuta.
Midagi ei saagi muuituda, kui sa ise endale sellist energeetikat lood siin ja oma peas pidevalt. Sul ei saagi mitte midagi paremaks minnagi, kui sa vaid ühe asja ümber jahud.

Ütle nüüd endale, et mina, P /või, mis su nimi on/ ei mõtle enam möödunule, ei hädalda, ei kadetse, ei unda möödunu kallal, mis möödas, see läinud ja las läheb rahus, mina astun praegusest hetkest uuele teele ja sellest saab minu edasise elu esimene ja uus samm. Mu elu muutub, sest jätan kogu möödunu maha ja ei mõtle sellele enam, ei süüdista ei ennast ega mitte kedagi teist.
Ma armastan ennast just sellisena nagu olen ja armastan kõiki teisi inimesi enda kõrval ja kaugemal, armastan elu ja elamist ja olen iga päev tänulik, et mul on võimalus olla just siin ja selline, kes ma olen. See on minu imeline võimalus, see on kingitus ja ma olen õnnelik ning rahul...ja tänulik kõigile inimestele, kes on olnud mu kõrval siiani ja kes tulevad mu juurde edaspidi.

Ole tänulik, ka halvale, sest pole halba ilma heata ja kindlasti see, mis sulle on siiani tundunud halb ja ülekohtune, on olnud just sinule vajalik ja teadlikult su ellu määratud selleks, et sa sellest õpiksid oma vaimse arengu jaoks.
Soovin sulle õnnelikku edasist ja rahu südamesse ja usu, sul hakkab palju parem.

P, kas sa ei oska lugeda või sa ei saanud küsimusest aru?
kordan küsimust: KUI kaua sa sa siin veel viitsid seda tatipalli veeretada?

kity
"Sõbranna" siis lihtsalt heast südamest korrutas mulle JÄTA SEE MEES MAHA. Üldse ei olnud kade, lihtsalt hea inimene oli, ei tahtnud lihtsalt headusest, et mul suhe oleks.

Ja headusest kolis mu juurde, et peigmees ei saaks minuga olla.

Probleem on ju selles, et "sõbranna" peale sellist "heategevust" minuga enam suhelda ei taha.
Kui ta minuga oleks edasi suhelnud, siis MA EI OLEKS IIAL TALLE ÖELNUD, ET MIND LAHKU AJAS. Ma ilmselt oleksin selle maha surunud, ei oleks selle peale mõelnud.

Miks ma ta mehest kirjutan ? Sellepärast, et selle mehe pärast ta mind enam tunda ei tahagi.

kity
"Sõbranna" just minu suhtest ammutas sellise enesekindluse, et minna endale meest otsima.

Kui mul seda suhet olnud ei oleks, ei oleks "sõbrannal" ka seda meest. Sest ta oli eelnevalt 16 aastat endale meest otsinud tulutult.

Minu suhe andis "sõbrannale" usku ja jõudu, et kui mina juba kellegi sain, siis tema PEAB ka saama.

Me lahkuminek oli "sõbrannale" väga suur RÕÕMUPÄEV. Tema töö oli tehtud, mind lahku aetud, abort tehtud ja nüüd võis rõõmuga Tallinna kolida PÄEVAPEALT meest otsima.

Sa ei kujuta ette, kuidas "sõbranna" rõõmustas, kui me lahku läksime. Ta lusa hüppas rõõmust, MINU NÄHES, isegi ei varjanud seda.

Ütle, kas sa ise oled Jeesus Kristus ? Kas sa ise hävitaksid oma elus kõik ja jääksid IHUÜKSINDA ja tunneksid rõõmu, et sinu elu on läbi, aga su vaenlane õitseb ja mõnitab ka veel.

Ei ole ju nii. Miks sa mulle heidad ette asju, milleks sa ise iial võimeline ei ole, tõenäoselt ükski inimene ei ole võimeline.

Miks ma ta mehest kirjutan ? Sellepärast, et selle mehe pärast ta mind enam tunda ei tahagi.


Sel juhul 1:1 - sina ei tahtnud oma sõbranna pärast enam oma peigmeest tunda!

Lihtsalt hämmastav, kuidas inimesele meeldib oma elu mürgitada.

"Probleem on ju selles, et "sõbranna" peale sellist "heategevust" minuga enam suhelda ei taha."

Et siis sinu elu ei rikkunud mitte mehe minemaajamine ja abort, vaid sõbranna minemaminek. Sinu ideaalse elu ettekujutus oli - sina ja sõbranna igavesti koos.

Aseksuaalne lesbilisus on täiesti eksisteeriv nähtus.

P, sa ei suuda leppida, et elu edasi läks.
Sa oled paaniliselt kade sõbranna peale, justnimelt kade, et ta julges oma elu elama hakata, et ta julges SIND jätta. Kui vastik sõbranna, et julges SIND jätta.., leida mees, saada laps jne. Saad sa aru?

See, mida sõbranna kunagi ammu korrutas, ei loe täna enam midagi. Ehk ta siis mõtles ise ka, et sinuga kauaks kokku jääb ja ei tahtnud jah, et mingi mees su temalt ära võtab jne. Täna me ei tea, ei sina, ei mina, mida su sõbranna tol ajal päriselt mõtles. Onju?
Aga saa palun sellest aru, et elu ei jää kunagi paigale.
Elu kulgeb omasoodu ja inimene koos eluga ongi pidevas muutumises, liikumises, kulgemises.
See peabki nii olema.

Kui su sõbranna siis, kui ta sulle korrutas neid sõnu, mõtleski, et milleks sulle mingi mees, et jah, parem jäätegi teie kahekesi kokku jne...siis tema tol ajal ise ka ei teadnud ju, et tema ellu tuleb mees, tuleb laps ja teie kaks eemaldute. Ta ei uskunud seda, ei teadnud seda, kuigi salamisi iseendas ta seda ju loota võis. Ainult meie ei tea seda ja kas ta isegi teab, sest mõned asjad toimuvad alateadlikult.

Nii, ja siis olid sina meheta, lapseta, aga sõbranna liikus pere suunas ja vat just siis algas see koht, mis sind piinab, aga tegelikult sina ise oledki selle ise enda jaoks loonud. Sa ei suutnud leppida, et sõbranna pere lõi ja sina üksi jäid ja nii sa asusid nõudma selgitusi, et miks ta seda tegi ja sind hülgas, kuidas ta võis...? Oli nii?

Pole üldse ime, et sõbranna sulle halvasti ütlema hakkas ja rohkemgi veel, ta hakkas sind põlastama, lausa vihkama, sest tema tahtis elada oma elu, tahtis eluga koos edasi liikuda, aga sina olid pidur ja tirisid teda aina tagasi ja nõudsid seletust.
Sina ei suutnud leppida sõbranna pereeluga.
Seisid jalad harkis, vihast lilla ja nõudsid seletust, et kuidas ta julges mehe leida ja lapse saada..ja sind jätta, sind, kes sa olid valmis kõigeks, peaasi, et ta jääks...

Vaata, sel hetkel ja ajal, mis ikka palju aastaid tagasi toimus, oleksid sina samamoodi pidanud eluga edasi liikuma ja usu, sul oleks praegu oma elu olemas.
Aga kogu see jutt täna ei loe midagi, sest midagi see ei muuda enam ja aega tagasi ei saa.
Ainus, mida täna teha saad, on minna edasi ja jätta minevikku kogu möödunu, ainult nii leiad rahu ja õnne.

Paljud elus pettunud inimesed pöörduvad jumala juurde, paljusid see aitab ja paljud neist leiavad oma elule mõtte just sealt, saavad tuge ja innustust õnnelikud olla.

Kõige enesevaenulikum on jääda mingisse hetkesse kinni ja keerutada ja keerutada, kuni viimanegi selge aruraas kaob.

Pea meeles, et sinu parim sõbranna oled sa ise.

Anna endale andeks, et sa seda siiani pole märganud. Armasta ennast ja oma elu, seda imelist ja erilist võimalust ja usu oma edasistesse võimalustesse ning sul hakkab parem.

kity
Ma ei olnud siis noor. Lahku läksin, olin 33. Paras vanus juba.

Ülekohtune on mind praegu süüdistada kadeduses.
Mina olin see, kes tundis üksiku ja õnnetu "sõbranna" ees süümepiinu, et mul on suhe, aga tal vaesekesel ei ole.

Ma isegi ei suutnud peigmehega koosolemist nautida. Pidevalt oli meeles, et "sõbranna" õnnetukene on üksinda.

Ja kuna "sõbrannal" ei olnud suhet, siis tundsin, et mul ka ei tohi olla. Pealegi "sõbranna" töötles mind kogu aeg, et jäta mees maha.

Saad aru, tundsin "sõbranna" ees kohustusi.
Kui tema oli õnnetu, pidin mina ka õnnetu olema.

Täelik shokk oli, kui hiljem selgus, et "sõbranna" mu hoolivuse ja süütunnete üle irvitas ja tal oli täiesti ükspuha, kui mina üksik olin.

Sa toonitad sõna kadedus, aga kes keelas "sõbrannal" oma elu elama hakata ja minu elu rahule jätta, kui mul suhe oli.
Mina ei keelanud ?

Miks ta siis oma elu elama ei hakanud, kui mul suhe oli ? Ma ei seganud teda.

see tekst hakkab siin tõesti haigeks minema.

kity
Sa paned täiega segast, purjus oled ?
Ma ei ole iial "sõbrannale" ta mehest ega lapsest mitte ühtegi sõna rääkinud.

Tema oli ju see, kes korrutas mulle "SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA".
Tema oli see, kes elas minu kodus ja VALVAS, et ma peigmehega koos olla ei saaks.
Ja pidas pikki loenguid, et ma ei tohi selle mehega lapsi saada.

Minu viga oli, et tundsin "sõbranna" ees süümepiinu, kui ta õnnetu oli.
Täelik shokk oli, kui ta naeris HILJEM mu süüpiinade üle, et pugeja.

Kogu häda oli selles, et mind lapsena pandi teiste tüdrukute ees süüdi tundma.
Nii ma tundsingi end naiste ees süüdi.