ang
Ei olnud nii.
Kuna "sõbranna" minuga suhtles, siis ma tundsin, et olen talle SUHTLEMISE EEST VÕLGU.
Kui mul suhe tekkis, siis algul jah harjumusest ei suutnud "sõbrannaga" suhtlemist jätta.

Aga hiljem see muutus koormavaks ja mind häiris, et peigmehega koos olla ei saa.

Aga mingi enesehävitamismehhanism oli käivitunud ja pidama ei saanud.

P, SA OLED TÄNAMATU NAINE!!!

kity
Täpsemalt kirjutasin kell 18.17 ja 18.25 kommides.
Aga lisan veel. Minu telefonikõned tema pereelu küll ei seganud. Ma ei ole miljonär, et jaksan maksta 10 000 eeguseid( 600 euri) telefonikõnesid KUUS. Umbes nii palju oleks tõenäoselt arve, kui pikalt rääkida.

Pereelu ei oleks tal takistanud vahel mulle helistamast, kui ta oleks tahtnud. Aga tal lihtsalt ei olnud mind vaja.

Kuna tal ikkagi sõbrannadega suhtlemise vajadus oli edasi, siis otsis ta endale UUE sõbranna. Kui nn. sõbrannadega suhtlemine on pidur on, siis kuidas see uus sõbranna pidur ei olnud ????????????????

Mina EI OLEKS IIAL TALLE MITTE MIDAGI MEELDE TULETANUD, kui ta ei oleks mind tõrjuma ja mõnitama hakanud.
Tõrjuma ja mõnitama hakkas ta mind ENNE telefonikõnesid, ENNE seda, kui ma nendest asjadest juttu tegin.

Nii et sa eksid, et mõnitama hakkas tänu telefonikõnedele. Täiesti vastupidi oli. Ma hakkasin helistama, sest olin mõnitamisest shokis.

Toon näite. Olin lahku läinud ja olin "sõbrannal" teises linnas külas. Ta oli haige, oksendas ämbrisse ja hakkas võika häälega naerma, et KALLAB MULLE ÄMBRI PÄHE. Täiesti heast peast.
See oligi 1.pauk. Järsku taipasin, kui halvustav suhtumine tal minusse on. Enam ei olnud tal vaja head nägu teha, sest olin PEIGMEHEST LAHUS.

kity poolt
Mille eest tänama pean ? Selle eest, et mu elu ja mu sündimata lapse elu hävitas ?
Või selle eest, et minu süütunnete üle irvitas ?

Kas sa oma emale ka seda lugu rääkisid ja mis tema arvas ka?

TÄNAMATU NAINE! kity kirjutab sulle pika ja nõuandva vastuse ja sina küsid: "Purjus oled või?"!!!!!!!!!!

Palun kordust, ma ei saanud ikka aru, et kuidas ja mis selle sõbrannaga tegelikult ikka oli.

Mina ka ei saa sündmuste järjekorrast aru, ilmselt olen purjus. Nii et paluks pikemalt ja kronoloogiliselt.

Lõpuks ometi tuli ka võtmesõna P sulest: enesehävitamismehhanism

nii, kui sulle ei meeldi sõna "kade", et sinu kohta ütlen, siis olgu, sa oled egoist, väga suur egoist, silmakirjalik egoist, kes ei tahtnud, et sõbranna sind peikaga koos olles segab, aga kuna tahtsid head nägu teha ja endast silmakirjalikult head muljet jätta, siis sa leppisid olukorraga ja lasid sõbrannal aga tulla.
Muidugi ta tuli, kui sa talle selgelt ei öelnud, et "täna sa ei tule ja nii ongi"
Tal oli lõbus teiega.

Ta tundis samamoodi vastakaid tundeid, ta ei teadnud, kas tal meestega asjaks kunagi lähebki, ta ei tahtnud sinust ka päriselt lahti öelda, sest ikkagi parem sinuga, kui täiesti üksi ja sina olid nagu olid, väliselt hea, aga sees tahtsid temast vabaneda, kartsid, et mine tea, äkki hakkabki su meest endale tahtma. Sa olid armukade, samas võltsilt leplik ja naeratav. Olid silmakirjalik, kahe otsaga, kes ei osanud seista ei enda, oma lapse, oma mehe ega oma elu eest. Sa tahtsid olla hea, aga tegelikult tegid sa halba, nii endale kui teistele.
Sõbranna tundis selle ära ja sellepärast ta sind enam näha ei tahtnudki ja ei tahagi.

Sina üksi usud, et oled hea, et sul olid süütunded jne..ja teised on sulle õnnetule vaid elus liiga teinud.
Vale.

Ükski päriselt hea inimene ei hala aastate viisi ja ei süüdista teisi oma vigades ja äpardustes.
Sa siingi ei suuda austavalt suhtuda neisse, kes sulle head soovivad.
Sa kas ei vasta mõnele küsimusele üldse, hakkad susserdama või hoopis ründama.

Päriselt hea inimene nii ei tee, ta ei oskagi nii, sest heas inimeses on tänutunne, on austus, on lugupidamine. Sinus aga räägib kõige ehtsam egoist, väga silmakirjalik egoist veel pealegi, kelle mõte keerleb vaid süüdistuste külvamises ja süüdlaste otsimises ja halas, kuidas sinu ema ja isa ja vend on lambad ja sina õnnetu pidid nende seltsis kasvama ja siis veel sõbranna, kes su elu lõplikult tuksi keeras.
Ainult sina ise ei vastuta mitte millegi eest, ei tahagi vastutada, sest nii pagana mugav on ulguda, kuidas terve maailm on su elu ära rikkunud.

Mõtle sellele ja kuula, mida sulle soovitatakse ja tea, sinu elus pole tegelikult mitte midagi hullu olnudki ja ei olegi, võrreldes paljude teiste inimeste kannatusterohke ja õnnetute saatustega. Ometi ei süüdista nad kedagi, nad tõusevad püsti, ja lähevad edasi, on tänulikud elu eest, mida nad saavad elada.
Rohkem polegi sulle öelda.

kity poolt
Väga ebaõiglane ja ÜLE LAIPADE MINEVAT JA ELUSID HÄVITAVAT "sõbrannat" kaitsev komm tal.

kle P
Ema kasvatusest see lugu alguse saigi, kui mind pani teiste tüdrukute ees süüdi tundma.
Ei tahtnud ema traumeerida, midagi muuta ei saa.
Eks ema vanas eas sai isegi aru, et poleks pidanud.

jorss
Meid sidusid minu süütunded.

kity
See on küll uudis, et enda soovide MAHASURUMINE ja "sõbranna" meele järgi olemine on egoism.
Kui ma oleks egoist olnud, siis oleks "sõbrannaga" igasduguse suhtlemise suhte algul lõpetanud.

"Sõbranna" ise irvitab, et olen hale pugeja.

Asi ei ole muljes. Mul olid süütunded, et "sõbranna" on üksinda ja õnnetu, aga mina ei ole.
Tundsin, et olen "sõbrannale" suhtlemise eest võlgu ja mul ei ole õigust teda maha jätta.

Appi, armukade ma küll ei olnud. Mehele "sõbranna" üldse ei meeldinud, ta oli juba mehest palju pikem, väga pikk naine, suure kondiga.
Sa kujutad asju ette, mida üldse ei ole olnud.

Ma just nimelt ajasin seda meest teiste naiste juurde, sest uskusin, et teised naised on teda palju rohkem väärt.
Kui peigmees oleks mõne teise naisega maganud, siis mind ei oleks üldse häirinud. Miks ? Sest ma tundsin, et ei ole seda meest väärt.

Kaitsed nii hoolega seda elude hävitajat ja üle laipade minejat.
Milles mind süüdistad ? Et ei suuda oma perelu hävitajale ja lapse tapjale aitäh öelda ??????????

KUI "SÕBRANNA" NII HEA ON, MIKS TA SIIS NÕUDIS, ET PEREELU LÕHUKSIN JA SÜNDIMATA LAPSE HÄVITAKSIN ?
Ükski hea inimene ei käsi teisel oma pere hävitada.

Olid süütunded, sest ma ei suutnud õnnetut "sõbrannat" hüljata.

kity
"Sõbranna" teadis isegi, et tal ei ole mu peigmehe juures mitte mingit lootust.
Väga mehelik naine ja naisena ta enamus meestele huvi ei pakkunud, väga mehe moodi on.

Midagi taolist ei tulnud mulle pähegi, sa lihtsalt mõtled oma elust situatsioone ja arvad, et kõik on sarnased.

Kõik inimesed ei ole armukadedad ja kõik mehed ei taha kõiki naisi.
Ära vaata asju oma mätta otsast.

appikene küll, no kaua võib üht ja sama korrutada??

No P üritab selgeks teha (aga keegi ei saa aru), et tema ja ta sõbranna on unikaalsed nähtused, kelletaolisi maailmas rohkem ei leidu. Muu hulgas tähendab see seda, et P ise ei pea oma tegude eest üldse vastutama.

Kui sa seda meest natukegi armastanud oleksid, siis ei oleks sõbranna sind midagi tegema saanud panna.

Lugesin ja püüdsin kaasa mõelda ning aru saada, mis sunnib inimest (P) pidevalt siin peaga vastu seina jooksma ning korrutama ikka üht ja sama. Kui laiemas plaanis mõelda, siis tuli mulle pähe kuskilt loetud jutt inimeste hirmudest.

Suurimaks inimkonna hirmudest pidavat olema hirm, et konkreetset üksikisikut ei armastata. Inimesed on selle hirmu tõttu valmis end alandama ja sageli käituma absurdselt, sest hirm tõukab takka. Kuid siiski on olemas veel üks hirm, mis olevat sellest hullemgi ja selleks on hirm, et sul pole mitte kedagi enam armastada. Kui ma nüüd siin loetu üle järele mõtlen, siis võiks ju mingeid paralleele tõmmata.

Siinne murekurtja kaotas suures hirmus, et sõbranna teda äkki ei armasta kui ta mehele läheb ja lapse saab, pea. Ta ohverdas nii ühe kui teise lootuses, et sõbranna jääb igavesti temaga ning ta teenib nii oma armastuse ära ja saab vastu samapalju kui ta ise panustas. Aga läks teisiti. Ta jäi ilma kõigest, keda väärtustas. Ühel hetkel polnud tal enam mitte kellelegi oma armastust anda või jagada.

Ta uppus süütunnetesse, aga süütundel on omadus ajapikku kasvada ning muutuda vihaks. Viha väljundiks on ka kellegi süüdistamine oma hädades.

Kui teemataja suudaks endale oma elus tehtud viga ausalt tunnistada ja endale andestada see saatuslik hetk, mil ta eksis, on tal ka võimalus saavutada edaspidi hingerahu.

Paraku on inimesed sageli nõrgad ja ei tee seda ning ei suuda isegi millestki sellisest mõelda. Seega on siin kirjutamine ja heade nõuannete andmine talle antud hetkeks muutunud mõttetuks.

Samas on jäänud tal ju suurepärane võimalus vähemalt siin kellegagi suhelda, sest ikka leidub sõna sekka ütlejaid ja see leevendab tema igapäevast üksindust ja suhtlemistvajadust.

Mul on siiralt kahju, et nii noor inimene ise leiab, et tal edaspidi ei saa tänu tema elus juhtunule mingit pereelu olemagi. Sa P, lõikad ju ise endal ära võimaluse selleks. Oma sõnade ja mõtete ning tegudega. Toimib see kõik sinu enda vastu nagu üks korralik needus. Kahju.:(

Sõbralik mööduja
"Sõbranna" ei ole minust iial hoolinud, teadsin seda väga ammu.
Tundsin seda ammu, et sisimas ta mind ei salli, peab nõmedaks, aga ma olin TÄNULIK, ET MINUGA SUHTLES.

Kui mul suhe tekkis, tundsin, et seda ei tohi olla, sest pean "sõbrannale" tänulik edasi olema. Sest "sõbranna" sisendas mulle, kui vajalik talle olen "SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM".

Ühesõnaga kui mul suhe tekkis, tundsin, et olen "sõbranna" reetnud.

Olin siis 33 ja enam rasedaks jääda ei õnnestunud. Sul on vist õigus. Ei jäänud sellepärast, et ei uskunud enam, et jään.
Olin paanikas mõttest, et armastatud mees läks ja mul ei ole isegi mitte tema last...

P

Mis pagana süütunded sul olid ikkagi sõbranna ees?
Niisama lambist ei teki süütundeid ja ära hakka jälle pihta, et ema oli süüdi.
Vat siin võiks tõesti süütunnet tunda, et oma ema süüdistad, samas tead, et ta ka vaikne ja teiste tallata oli.
Üldse, kui sa teadvustad, et su ema ja isa ja vend kõik sellised on, siis no pole loogiline, et sina nii suurte süütunnetega ellu astusid.
Tavaliselt, kui kodus mingi asi ülemäära vale on, siis laps tavaliselt pingutab just vastupidi.

Sa ilmselt jätad midagi olulist rääkimata, seepärast su jutt tundubki vildakas. Midagi ei klapi, midagi on puudu.
Räägi lisaks sõbrannavälistest asjadest ka, muidu jätad endast tõesti halva inimese mulje. Kahjuks on nii.
Anna andeks, kui sinust valesti aru saan, aga sinu pika teema põhjal just niimoodi paistab, sest sa räägidki vaid ühest tahust ja unustad, et kõik on omavahel seotud, üks asi tingib teise ja teine kolmanda.

Ütle veel, miks sulle on nii vaja, et kogu kommentaarium kiidaks sulle takka ja kisaks ühise koorina, et sõbranna on elude lõhkuja, sinu lapse tapja, sinu hülgaja ja kes teab veel kes...Miks?

Mulle tundub su lugu nagu kahe armastaja lahkuminek ja sõbranna, see reetur, leidis uue kallima ja sina oled pettunud kättemaksja ja karistaja, kes tuleb teda siin avalikult maha tegema ja endale õigustust otsima.

Sa ütled siin eespool, et sulle ei meeldi minu kommentaar, mis kaitseb sinu sõbrannat?!
Ma ei kaitse, aga ma ei salli ühepoolsust.
Kogu teema on vaid läbi sinu silmade. Aga tahaks tõesti kuulda, mida ütleb sinu sõbranna kogu selle asja kohta.
Vat alles siis, kui mõlemad pooled on rääkinud, alles siis saaks anda oma hinnangu.

Praegu ma teadlikult asun rünnatavat mingil moel õigustama, sest pole harvad need juhud, kus keegi kellegi maatasa teeb, lihtsalt kas isiklikust vihast, solvumisest või ükskõik mille pärast.

Sõnaga võib inimest vangi saata, õigeks mõista, tappa ja ellu jätta.
Niiet, kuni meie siin pole kuulnud sinu sõbranna versiooni, ei saa me ka ausalt olukorda hinnata.

kity
Ma pidasin ennast nõmedaks ja uskusin, et ükski naine minuga suhelda ei taha.
Aga "sõbrannaga" olime VÕRDSED, kuna ta oli mehe moodi, siis temaga julgesin suhelda.

Süütunded olid sellepärast, et ma tundsin, et olen talle nüüd võlgu, et minuga üldse suhtleb.

Selles on sul õigus, tunnengi süütundeid, et ema sisse tõin. Ei tahtnud teda sisse tuua, aga selgitasin, kust see alguse sai.
Algul mainisingi umbmääraselt, et mulle selgitati, et ema mitte puudutada.

Sest ema ei soovinud mulle halba, niimoodi ta endaarust kaitses mind. Et äkki ma ütlen kellelegi midagi, mis talle ei meeldi ja siis tuleb õnnetus. Selle hirmuga sundis ta mind vait olema ja teistest eemale hoidma.

Ma aga tundsin, et olen lollakas, et teistega rääkida ei tohi. Ja siis hakkasingi süüdi tundama, kuidas minusugune lollakas väärkikate tüdrukute õhku hingab.

Tegelikult soovis mulle head, aga välja kukkus...

Sellisena olin "sõbrannale" lihtne saak. Sest tundsin nagu kohustust ta meele järgi olla.
Et mul ei ole nagu õigust ise otsuseid teha.
"Sõbranna" arvas tõsimeeli, et mingi totakas olen.

Sulle oleks vaja energiakoodi muutmist.
Praegu oled blokeerinud ise oma olemise ja minemise, muudkui keerutad ringiratast ja ringist välja ei saa...

Mina ka lapsena tohtisin rääkida, kui kana pissib ja ega teisi segada ka ei tohtinud. Ei ole kordagi tundnud, et oleksin kellelegi võlgu suhtlemise eest.
Kas äkki su kodus oli asju, mida ema kartis, et küla peal välja lobised?

Ehk on nii, et P-l on oma lolluse pärast nii piinlik, et lihtsalt poogib vanematele ja sõbrannale jumal teab mida külge. Need ei saa ju end kaitsta ka.

///
Ei olnud. Mu ema oli korralikkuse etalon, käis kahe koha peal tööl, pesi iga päev põrandaid, käsitsi pesi pesu. Kogu aeg pidi tööd tegema, endale armu ei andnud.

Ilmselt hirmud sõja ja küüditamise ajast. Kuna vanaemal-vanaisal olid loomad, siis ema ei saanud ülikoolis südamelähedast eriala õppida ja saadeti Kohtla-Järve kanti tööle nagu asumisele.

Järelikult mõni naine kaebas, et vanaemal lehmad- sead, kust muidu hirm tekkis just naiste ees.
Mind siis püüdis selliste kannatuste eest kaitsta.
Et äkki tuleb uus sõda.

aga
Ei teagi, äkki oleksin teistsuguse kasvatuse puhul ka "sõbrannale" allunud, aga ei usu hästi.

Võid muuta oma tulevikku, tuues mineviku olevikku. Minevik ja olevik eksisteerivad ainult sinu peas. Ent olevikuhetk on väljaspool aega, see on Igavik. Indias kasutatakse selle kohta parema termini puudumisel sõna karma. Kuid seda kontseptsiooni on tegelikult harva õigesti lahti seletatud. Pole nii, et see, mida sa minevikus tegid, mõjutab tulevikku. See, mida teed olevikus, lunastab mineviku ja muudab seega tulevikku.

P, loe viimast lauset ja püüa sellest aru saada. Püüa vähemalt.

tol ajal pestigi käsitsi pesu. Meil samamoodi ja lapsi kasvatati ka nii, et laps vanemate juttu ei sega, on vait ja viisakas ja küla peal ei tolgenda ega sega teiste elamistesse end.
Praegusaja lapsed räägivad siis, kui nemad tahavad, käivad naabrite juures, kui ise tahavad ja teevad, mida tahavad, isegi siis, kui neid keelata.

Loomulikult kardeti, sest vene aeg panigi kartma. Iga vale sõna eest võis elust ilma jääda ja koputajaid oli ka vaata et ühe inimese kohta lausa mitu.
Praegu on nii, et igaüks räägib, mida sülg suhu toob ja vahel on lausa piinlik, kui madalaks võivad inimesed muutuda.
Ma arvan, et sul oli armastuse puudus lapsepõlves, ema rügas kahe koha peal, kodus toimetas ja rügas lisaks ja millal tal sinu jaoks lihtsalt aega oli öelda, et ta sind armastab. Tundekülm oli su lapsepõlv, ma arvan, sest paljudel lastel on armastusepuudus ja hilisemas elus hulga emotsioonide seedimist.

/////
Häda tuli sellest, et mul ei lubatud teiste tüdrukutega suhelda, et äkki ütlen mõne vale sõna ja tüdruk solvub ja hakkab mulle kätte maksma.
Noh, näiteks ei nooguta takka, et küll sa Heidi oled ikka on ilus ja tark ja sellele järgneb kättemaks.

Ema ja tädi omavahel ka rääkisid, kui fantastiliselt tublid ja väärt tüdrukud kõik on.
Ja mina pean neid austama ja eemale hoidma.

Ema pidevalt toonitas, et ei tohi ümbritsevate tüdrukutega midagi rääkida, see on minu huvides.
Ja mina tegin sellest järelduse, et olengi DEBIILIK, et sellepärast on minu huvides, et kõik saavad teada, et ma debiilik olen.

Pubekana oli mulle vastik see teiste ees lömitamine, aga kuna ma tõsiselt uskusin, et olen totakas, siis aina lömitasin.

kui sa uue sõbranna leiaksid, siis millest sa sellega räägiksid? korrutaksid lõputult selle eelmisega juhtunut, nii nagu siin?

Meeldiv tõdeda, et leidub nii palju heatahtlikke ja kannatlikke naisi, kes oma aega ja energiat on kulutanud võhivõõra inimese aitamiseks. Imekspandavalt vähe on lugeda kannatuse kaotanute pettumusavaldusi ja igati õigustatud pahandamist.
P on üks tänamatu ja egoistlik naine, kes sülitab kõigi heade nõuannete peale, kes oma lõputut ja ammu "haisema" läinud lugu tahab võimalikult rohkematele kaela valada. Mis põhjustel ta seda teeb, ega sellest ei saagi aru. Võimalik, et ta ongi energiavampiir, võimalik ka, et tal on ajukeemia paigast ära. Igal juhul normaalne inimene sel moel ei käitu.
Jääb vaid kaasa tunda neile, kes P-ga tegelikus elus kokku puutuvad. Siit on õnneks võimalus kergesti eemalduda. Eemaldudes ei ähvarda meid telefonikõnedega ahistamine ega ka miski muu.
Lausa valus on lugeda, kuidas südamest tulnud kirjade peale P reageerib. See on täielik lugupidamatus kirjutajate vastu, lausa näkku irvitamine. Kas ta sellest ise aru saab või mitte, ei oska arvata. Nii või teisiti on lootusetu arvata, et P muutuks. Ta on oma lugu nii palju korrutanud, seda kinnistanud ja veel ja veel kinnistanud, et sellest lahti saada polegi enam võimalik. Elagu siis edasi oma loos ja minevikus, ega kedagi vägisi õnnelikuks teha ei saa.
Tuleb tunnistada lööduks saamist, mitte kellelgi pole õnnestunud midagigi paremuse poole liikuma lükata. Uued üritajad võivad ju proovida, kuid pettuma peavad nemadki.
Lilian