igatahes
Mitte midagi ei jäta rääkimata.
Mina suhtusin temasse kõik see aeg väga hästi, umbes nagu ori orjapidajasse.

Ei ole iial talle midagi halvasti öelnud, mul oli nii madal enesehinnang, et mulle ei tulnud see pähegi.
Võib-olla põlastas seda, et ma selline tossike olin ja midagi vastu ei öelnud. Aga miks ta seda mulle siis varem ei öelnud ??????

Ja kuidas ta nii kaua kannatas tossikest, kes teda kummardas, kui see talle vastik oli ?
MA EI TEA.
Igal juhul oli tal ammu võimalus mulle öelda, et olen ta silmis põlastusväärne tossike ?

Ma tõesti ei saa aru, kust selline viha mu vastu ?

Nii hästi ja alandlikult kui mina, ei ole temasse mitte keegi suhtunud.
Ei olnud talle mitte ühtegi halba sõna iial öelnud, sellepärast selline põlgus ja mõnitamine oli nagu välk selgest taevast.

Kui ma oleks talle kasvõi ühe halva sõna kunagi öelnud või inetult käitunud, siis oleks tema praegune minu põlastamine ja mõnitamine arusaadav, aga ma ei ole ju.
Sellepärast ma ei saagi mitte midagi aru.

"Aga kui tema leidis mehe, siis vallandus kohe selline viha ja põlgus mu vastu ? Mille eest ? Kust selline viha ? Hakkas mulle tõestama, kui äge ja populaarne tal oli , tegelikult ei olnud ju !!!!!!!"


..........................................

Sa tead sellele küsimusele vastust ise ka - sõbranna kolis Tallinna ja jättis sind maha! Sinus tekkis metsik viha ja hakkasid teda telefoni teel küsimustega pommitama ja teda ahistama. Sa ei taha ometi öelda, et sõbranna leidis mehe kohe esimesel Tallinna kolimise päeval ... nii - mingil ajal uues linnas tutvus ta mehega, aga sina ahistasid teda jätkuvalt (nagu sa oled ise maininud - lõputud telefonikõned!), ja olid tema külge klammerdunud - ja ikka need küsimused talle "MIKS"! Just sellepärast hakkaski sõbranna sind põlgama ja vihkama ... sa ei jäta seda teemat ju 12a hiljem ka rahule!

igatahes
Kunagi küsisin, miks nüüd minusse nii halvustavalt suhtub, mina suhtusin temasse ju väga hästi.
Vastuseks tuli, PUGEMINE ON SINU TÖÖ.

Kui küsisin, miks minu poole pressis, kui mul suhe oli ja mina ju võtsin tema kahel käel vastu, aga tema ei tahtnud oma suhte tekkides mind tundagi.
Vastuseks tuli, ta ei tahtnudki tulla, hoopis mina tahtsin ja tema tuli mu soovidele vastu.

Appi, ta tuli ise, et mind peigmehest lahku ajada. Mina ei kutsunud.

Meil ei olnud mitte mingit tüli, saime siiani hästi läbi.
Tema mulle teravusi küll ütles, aga ma neelasin alla, kannatasin ära. Terve selle aja jooksul ei olnud meil mitte ühtegi tüli, sest mina ei öelnud teravustele mitte midagi vastu ja tüli ei saanudki tekkida.

Seda ütled sina, et sa ei kutsunud ja et teil ei olnud kunagi mingit ütlemist, kust meie teame.

Kadi
Minus ei tekkinud mitte mingit viha.
Kui tema leidis mehe, hakkas mind KOHE mõnitama, see oli ENNE telefonikõnesid.

Ja minu 2-aastane ahistamine, minu kodus elamine on su meelest normaalne. Ta elas ju vahel 2 nädalat jutti mu kodus, väga vähe oli mul võimalusi peigmehega koos olla ?

Kui ta ei tahtnud minuga enam suhelda, miks talle nii tähtis oli mind 2 aastat minu omas kodus ahistada, nõuda suhte lõpetamist ja aborti ???????

See, et 2 aastat minu kodus minu süütunnetega manipuleeris, on miskipärast su meelest normaalne, seda sa pead õigeks.

Selle ahistamise tulemus oli sündimata lapse ja mu suhte hävitamine. Muskipärast leiad, et seda ta tohtis teha.

Muide aasta aega rääkisin telefonis väga viisakalt, ei suutnud seda valusat teemat üldse puudutada, aga tema jutt oli tõrjuv, kuigi ise hahus mu kodus 2 aastat SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA.

Sa ise vist ei saa üldse aru, KUI närvidele sa kõikidele inimestele nii siin kui reaalis käid! Kas sa pole märganud, et oled juba kõik inimesed foorumis välja vihastanud? Aga sa ei hooli sellest, heietades jätkuvalt edasi - sellise käitumisega sa ju kaastunnet ei saa! Tegelikult tuleb su sõbrannale hoopis kaasa tunda!

igatahes
Ma ei olnud võimeline talle midagi vastu ütlema.

Ja kui ma näiteks oleks olnud võimeline talle vastu ütlema, siis ma oleks olnud võimeline talle ka ütlema, mul on pereelu, jäta mind rahule.
Aga ma ei olnud selleks võimeline. Mul ei olnud südant talle "ei" öelda.

Mu vend täpselt samasugune. Ta ei oska siiani "ei" öelda. Ja ma ei ole mitte iial kuulnud, et mu vend kellelegi midagi halvasti ütleks.
Mu ema samuti ei olnud kellelegi midagi halvasti, ikka hästi alandlik oli teiste ees.

Kadi
Miks ta siis mu külge haakus need 2 aastat ja pikki loenguid pidas SÕBRANNA KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA.

Muide ära alahinda "sõbrannat". Ta on väga tark, väga osav naine ja hea inimestetundja.
Ta teadis väga hästi, mida teeb.

Jah, olengi närvis, et tänu temale oma elu hävitasin. Usun, sina oleksid samuti närvis sellises olukorras, enamus oleks.
Kui mõtlen, et praegu oleks võinud mul mitu last olla...., aga tänu sõbrannale hävis mu elu....

Mitte "tänu" sõbrannale, vaid "tänu" sinule endale, äärmisel juhul "tänu" su vanematele.

"Ma ei olnud võimeline talle midagi vastu ütlema.

Ja kui ma näiteks oleks olnud võimeline talle vastu ütlema, siis ma oleks olnud võimeline talle ka ütlema, mul on pereelu, jäta mind rahule.
Aga ma ei olnud selleks võimeline. Mul ei olnud südant talle "ei" öelda."

....................................

Sel juhul tuleb sul selle iseloomujoonega leppida ja olla edasi "peksukott"! On näha, et sa ei soovigi ju midagi muuta ...

Kadi
Aga ma muutusingi ju, kui aru sain, milline idioot olin.

See kirjutamine siin juba näitab, et olen muutunud. Nooremana ei olnud ma sellistest asjadest võimeline isegi rääkima.

saa ükskord aru, kõik mis sinu elus on juhtunud, on olnud SINU enda vabad valikud. sa vahid ainult üle õla tagasi minevikku, tuleviku välistad ja selle nimel mitte midagi teha ei viitsi. sa oled nagu stagnant. vana teeb küll haiget, aga on oma. uue nimel tuleks ju pingutada, aga hästi ei viitsi. mugavam on vinguda ja kerjata internetis tähelepanu.

vasta nüüd ükskord sellele küsimusele:
MIKS SA SIIN SEDA TEEMAT KETRAD AASTAST AASTASSE?

Telefonis kuulsin, kuidas itsitas uue sõbrannaga, et tobuke helistas ihihii.

Ise imestasin, kuidas uus sõbranna ei küsinud, et mis ta siis ise parem on, kui sellise haleda totakaga nii kaua suhtles ??????????

Aga minu helistamine ajal oli väga tihti kuulda, kuidas nad uue sõbrannaga naeru kihistasid, et on ikka jobu.

Kusjuures uus sõbranna mind ei tundnud üldse.
Aga "sõbranna" püüdis tema ees ägedat tegijat mängida. Imelik, et uues sõbrannas ei tekkinud vastuolu, miks ikkagi nii väärt tegija nii haleda kujuga suhtles ??????????

Krõõt
Sest ma ei ole selgusele jõudnud, miks inimene nii absurdselt käitus.

Ja SIIT loodad selguse saada? Variante on sulle pakutud mitmeid. Tõelise vastuse saad kas enda seest või sõbrannalt.

omg
"Sõbranna" ei ütle tõeset vastust, ta räägib ju musta valgeks.

Samuti oli imelik, kui ta uus sõbranna mind mõnitama hakkas ja kohe mõnuga. Ta ei ole mind näinudki, aga jutt oli selline, nagu meil oleks kana kitkuda.

Neile tegi minu üle ilkumine nalja. Mulle tegi aga väga haiget ja see pakkus neile lõbu.

nüüd tekkis näidendisse uus tegelane nimega "uus sõbranna" kes asus koos vana sõbrannaga peategelast mõnitama.

peategelane P, kas sa oled inernetisõltlane?

teater
Mis see internet siia puutub ?
Sel ajal, kui see kõik toimus, ei olnud mul mingit internetti.

Vähemalt saan sellest rääkida, muidu hoian enda sees ja see piinab mind.
Mõtlen nagunii pidevalt, miks ja kuidas mind niimoodi meelitada-keelitada sai, kui sisimas mind põlgas ?

Ma ei lähe inimese juurde, keda ma ei salli ja põlgan, rääkima SÕBRANNA KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA.

Appi, ma ei mõista seda.

KURAT RAISK NAINE!!!

Kas sa tahadki terve oma ülejäänud elu niimoodi jaurates mööda saata?
Tundub nii igatahes.

Ütled, et suhtusid sõbrannasse hästi ehk nagu ori orjapidajasse! Need asjad ei ole sünonüümid. Sa ei hoolinud temast kunagi ju päriselt, vaid olid tema sõbranna hirmust ja haletsusest! Kuidas kuradi pärast oleks siis tema pidanud vastu hoolima.

Võibolla ta oligi samasugune napakas nagu sina ja see, et ta sundis sind mehest lahku minema ja aborti tegema oli lihtsalt tema viis kuidas saada mingeid tõendeid sellest, et tema on ikka ka kellelegi VÄGA tähtis. Aga siis ta sai ka aru, et sa ei teinud seda kõike hoolimisest, vaid mingite kummaliste süütunnete ja muu pärast. Ja siis ei saanudki sellel talle väärtust olla. Ja ta läks ja leidis kellegi, kes päriselt hoolib.

Aga see kõik on muidugi spekulatsioon, sest ma ei tunne ei sind, ega sõbrannat.

Igatahes on sul hetkel selge valik! Kas võtta kokku kogu oma jõud ja hakata tööle selle nimel, et endale elu hankida.
Või elu lõpuni edasi jaurata. Aga sel juhul tõesti palun tee seda kuskil omaette. Sest kõrvalt vaadata, kuidas inimene oma elu niimoodi tühja laseb on VÄGA PAHA

---
Ma tundsin "sõbranna" ees kohustusi. Noh näiteks, kui ta oli vahel ema juures, siis mul veel suhet ei olnud, siis helistasin talle, et tal igav ei oleks, rääkisin endast, küsisin, kuidas tal läheb.
Tundsin muret, sest olime mu arust nagu ikkagi sõbrannad ja sõbrannad hoolitsevad teineteise ees, nii tundsin sel ajal.

See oli mu jaoks elementaarne, aga muide tema ei helistanud mitte kunagi mulle, et kuidas sul läheb. See juba näitas, et me ei ole sõbrannad.
Muide mu peigmees ütles ka kohe, et teie ei ole mingid sõbrannad, sest tema ju mulle kunagi niimoodi ei helistanud ja huvi ei tundnud.

Aga ma ei pannud peigmehe juttu tähele, sest "sõbranna" ikkagi suhtles minuga.
Ei süvenenudki sellesse, et miks "sõbranna" kunagi niimoodi mulle ei helistanud, vaid ainult siis, kui TAL MINULT MIDAGI VAJA OLI.
Vaja näiteks minna endale meest otsima kuhugi pubisse või ööklubisse.

Mulle oleks väga meeldinud, kui meil oleks olnud TÕELINE sõbrannade suhe, kes tõesti teineteist austavad, teineteisest hoolivad .
Väga oleks meeldinud.

----
Jäta nüüd, tal oli sügavalt ükspuha, kui tähtis ta mulle on. Mina olin tema silmis ÜMMARGUNE NULL, talle meeldis ainult see, et olin kuulekas tallaalune ja tegin tema tahtmist.

Ma oli tema jaoks nii tähtsusetu, et ta isegi tegelikult ei vaevunud mõtlemagi, mida ma temast mõtlen. Teda see üldse ei huvitanud, ma ei olnud ta silmis seda väärt, olin lihtsalt nõme ja hale pugeja.

Tähtis tahtis ta olla VÄÄRT BEIBEDELE.

Kui sa nüüd aru saad, et ta selline hoolimatu tõbras oli, siis mis kuradi pärast sa teda unustada ei saa? Miks ta sulle nii oluline on? Ära hakka jälle peale, et vajad vastuseid!

Copy:
Muide aasta aega rääkisin telefonis väga viisakalt, ei suutnud seda valusat teemat üldse puudutada, aga tema jutt oli tõrjuv, kuigi ise hahus mu kodus 2 aastat SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM, JÄTA MEES MAHA.
Aga minu helistamine ajal oli väga tihti kuulda, kuidas nad uue sõbrannaga naeru kihistasid, et on ikka jobu.

Aasta aega tüütasid inimest kes sinu üle irvitas??
Milleks?

Nüüd ma saan aru !!! Sadist ja masohhist said kokku, mõnda aega olid mõlemad rahuldatud. Siis läks üks minema ja teine ei saa senimaani üle sellest.
P, kindlasti on Tartus veel mõni kole ja kuri naine, keda ümmardada.

Sõbranna jaoks oli P täielikult ükskõik, ümmargune null. Vajas ta P-d vaid seltskonna mõttes meeste lantimiseks, sest beibed teda oma sekka ei tahtnud.
No kuidas oleks ta rasedat P-d edasi kasutada saanud või abielunaist P isikus? Ei kuidagi. Ongi vastus käes ta motiividele. Ja kui hiljem talle muu elu tekkis, polnud P-d enam vaja. Mis siin nii pikalt jahuda, väga arusaadav ju kõik.

täiesti segane peab olema ikka inimene kes pidevalt helistab ilma, et talle kordagi vastu helistataks. Sõbranna oli vast tööta ja rahatu kui selle totaka P juures elas?

Siin veidike tagasi sa ise ütled, et tegid enne abordi, kui oma peikaga sellest rääkinud olid, sest peika oli üldse harva su juures, et põhiliselt oli sõbranna.

Räägime siis nüüd ausalt, sa said käima peale, peika oli sul ka vaid VAHEL harva voodis asjatamas ja tegelikult polnudki üldse kindel see, kas teist kunagi olekski saanud perekonda.

Kui asjad oleksid olnud ikka nii sulle kui ka peikale olulised ja tulevikule orienteeritud, siis EI OLEKS sina ka surma ähvardusel aborti teinud ja ei oleks lollitanud selle peikaga, et ää-ää-mää-mää, mine tolle tibi juurde ja mine tolle tibi juurde.

Lihtsalt sa praegu oled üksi jäänud ja elu kaob käest ja nüüd takkajärgi on sul endast nii hale, nii pagana hale ja nii sa siis mõtledki tagasi neile aegadele ja kujutad ette, et sellest mehest oleks võinud saada su mees ja teil oleksid olnud lapsed ja pere.

Seda mõtled sa praegu ja seda ei mõelnud sa siis.

Sa poleks muidu läinud aborti tegema ilma seda kalli inimesega arutamata.
Ei oleks, seda võin küll 100% öelda.

Sul oli lihtsalt vahel tore, kui kutt sind pani ja siis oli pärast lõbus seda kalli sõbrannaga koos arutada ja naerda.

Selline olukord panigi sõbranna rääkima, et oooooh, mis kutt, jäta ta maha, meil koos niiiiii pagana tore, landime mehi edasi ja see titt ka...issand, milleks teda veel vaja on, tee aborti, kuhu sa lähed lapsega, see pole ju üldse lõbus enam, istud kodus, pesed lapse peput, tissitad teda ja elu on läbi. Ei saa enam ööklubisse minna, ei saa enam mehi jahtida ja mida üldse selle titemammaga edasi teha. Midagi.
Parem ikka sõbrannaga koos, nii tore ju.
Sulle tundus ka, et sõbrannaga ikka kihvtim.

Mis aga edasi juhtus?!
Sina tegid abordi ära ja kukkusid ehk pärast halama, et issand, miks ma seda tegin, et sõbranna, sina oled selles süüdi jne jne jne.

Nii sõbranna Tallinna põgeneski, sinu ja sinu süüdistuste eest.
Miks sõbranna sulle ütles, et pugemine on sinu töö??!!
Sellepärast, et sa kukkusid teda oma elu rikkumises süüdistama, kui mitte ehk kohe otseselt, siis mingitmoodi oli seda tunda ja näha ja siis ta andiski sulle teada, kui loll sa tegelikult olid, et tema jutu peale oma lapse tapsid ja kõik muu sinna juurde...et sa lihtsalt tahtsid sõbranna meele järgi olla, st pugesid talle ja hävitasid oma lapse ja kõik head võimalused ühes sellega...milline juhm ja nõme inimene sa oled, et nii tegid...
Kujutan seda pilti hästi ette.

Nüüdseks aga on asi ammu tehtud, tosin aastat juba möödas sellest, no mida sa ikka jahud siin veel.

Ela edasi, sest elama sa nagunii pead, kui just nööri ei taha kaela panna, aga ela ja ära vahi üleõla tagasi, mine edasi.... Seda, mis läinud, sa nagunii enam ei muuda ja tagasi ei saa. See on kindel nagu aamen kirikus.
Mis sitasti, see uuesti.
Aega sul selleks küllalt veel.

Sellised siis minu mõtted seda teemat lugedes, kus paljud kohad on VÄGA vastukäivad, ainult, et teema on pikk ja niisama kergelt seda lugedes, ei märkagi, kuidas ühes kohas on kirjas nii ja teises teisiti.

Mina lugesin kogu loo läbi, lihtsalt huvist, leida kohti, kus sa endale vastu räägid, ja neid oli lausa mitmeid siin.
Kui see pole nüüd väljamõeldud lugu, siis ikkagi, midagi siin läheb kohati täiega rappa ja seepärast sa hoiadki kinni paarist lausest, kuidas sõbranna sisendas sulle, et sõbranna on kõige tähtsam, jäta mees???? maha, tee aborti. Need laused hoiavad sind kindlalt "teel", muidu kes teab, kuhu su jutt juba jõudnud oleks.
Mis mees ta sulle üldse oli, kui vahel vaid su voodis käis.

Ah, ma ei viitsi rohkem, nagunii hakkad jahuma, kui hea sina oled ja kuidas sõbranna, igavene mõrd, on süüdi selles, et su elu praegu selline on ja sul pole ei meest ega last jne jne...
Sinuga siin vaielda on sama, mis vasikaga võidu joosta, sina juba alla ei anna....

Küsin veel, kas sa vahel mõnd nukku teki sisse ei mässi ja talle unelaulu ei laula ka?! Võiksid, see oleks nagu teraapia.....jah.

vasta P
Peigmees tegi kooseluettepaneku, kui olime pool aastat tuttavad, mina aga venitasin. Esiteks olin pidevalt sõbrannaga koos. Teiseks ma ei olnud sel hetkel päris koos elama valmis ka.

Olin ikkagi siis 31, kui tutvusime ja ei olnud mitte ühegi mehega koos elanud, ei kujutanud päris kooselu kohe ette. Ajapikku harjusin selle mõttega, aga "sõbranna" vahelesegamise tõttu ei tulnud midagi välja.

Peigmees oli mulle oluline ja sisimas ei tahtnud teda mingil juhul kaotada, aga tundsin, et ei tohi "sõbrannat" hüljata.
Sisimas tundsin, et pean edasi lükkama "sõbranna" meeleheaks, aga mul ei olnud mingit soovi suhet päriselt lõhkuda.

Ei olnudki mees, peigmees ikka.

Nii ta oli, et "sõbrannaga" olin enamus aja koos ja peigmehega kohtusin harva.
Ja välja midagi mõelda ei ole mingit põhjust, mis mõttega, ei taipa.

Appi, kirjutasin mitu korda, et ma ei süüdistanud teda algul üldse.
Tallinna läks ta endale meest otsima, sest siit ei leidnud. Siis käisin vahel tal seal külas, kuni leidis mehe.
Sellest peale minuga suhelda enam ei tahtnud.

Oli olnud tervelt aasta (!) mehega koos, kui ma ääriveeri sellest teemast juttu tegin. Tervelt aasta helistasin niisama.

Aga mehe leidis ta siis, kui oli aasta Tallinnas olnud, sel ajal ma talle eriti ei helistanud, sest käisin nagunnii vahel külas.

Nii et abordist ja lahkuminekust oli möödas 2 aastat, kui ma sellest juttu tegin.

Kordan veel, et ma ei oleks "sõbrannale" iial mitte midagi ette heitnud, kui ta ei oleks hakanud mind tõrjuma ja mõnitama.

Ja seda hirmu ei oleks olnud, et pidevalt helistaks, ma ei ole nii rikas.

jep
Ta oli töötu jah siis. Helistasin ka varem nii, enne peigmeest, et küsida kuidas läheb jne., aga ta ei helistanud mulle nii mitte kunagi.