Ajapikku oleks me suhtlemine nagunii harvemaks jäänud, sest peale meheleminekut oleks see toimunud peamiselt telefoni teel.

Aga tal oli vaja minust lahti saada KOHE, kui mehe leidis. Sest ei soovinud minu peale enam ühtegi sekundit raisata, sest tal ei olnud seda enam vaja.

Mees leitud, minu töö tehtud ja nüüd võis mulle jalaga p-sse panna.

Arvasin, et suurest õnnest, et lõpuks leidsis kauaotsitud mehe, pühendabki ainult mehele. Aga üllatuseks hakkas uut sõbrannat otsima. Nii palju kui aru sain, püüdis nüüd hoopis tema sõbrannale kasulik olla ja meeldida.

Minusse suhtus ta hoopis teisiti, ma olin pugeja. Aga nüüd leidis tõelise sõbranna, keda ta austab.

kuidas sa tema eluga nii hästi kursis oled kui te enam ei suhtle ja isegi samas linnas enam ei ela??

kõik see jutt ümber selle sõbranna on selle nädalaga muutunud jube tüütuks ja igavaks. ei paku enam mingit pinget.
ei saa aru, kuidas teemaalgataja võib selle kallal tegeleda aastaid, kui mul on kopa ette visanud juba nädalaga. mida on selle kallal veel heietada? kõik on juba ära nämmutatud, mis vähegi nämmutada annab, mis imevärki see teemategija loodab sellest loost veel välja pigistada, ei tea.

teemaalgataja lihtsalt kaifib oma minevikus marineerimist. eeldusel muidugi, et ta üldse olemas on, mitte delfi vaimusünnitis selleks, et rohkem klikke koguda.

P on nii kade selle teise sõbranna peale, sest mõtleks, tema asemele valiti uus sõbranna ja tema enam ei kõlvanud. no ei saa üle ega ümber kohe kuidagi, kadedus hinges vaevab või surnuks.

nii ongi
Kas "sõbranna ei olnud kade, kui tuli minu koju lausa elama, et ma ei saaks peigmehega koos olla ja sisendas, et ma suhte lõpetaksin.

Miskipärast see kadedus on sulle okey ?
Äkki selgitad, miks "sõbranna" tohtis kade olla ja mu suhte lõhkuda ?
Mind väga huvitab, miks tema kadedust normaalseks pead ?

Kordan veel üle, mitte mingit probleemi ei oleks tekkinud, kui ta ei oleks kadedusest mu suhte ja sündimata lapse hävitanud.

Oeh, ära tüütab see kordamine.

Aga vasta kindlasti mu küsimusele.

69
Mida ma siis "sõbranna" pereelust ja eraelust teadsin, ei mõista? Mitte midagi.
Ta ei rääkinud mulle peale mehele minekut enda asjadest.

Ei tea, kuidas tal suhted mehega jne., ega ta siis mulle ei rääkinud.

Ilmselt pidasid uut "sõbrannat" silmas. Ma ei ole päris idioot, kuulsin, kuidas nad kihistasid, et tobuke helistab.
Samuti andis "sõbranna" talle telefoni, kus siis hakkas mind mõnitama ja nersid jälle 2-si.

Neile tegi nii nalja minu üle irvitamine.
Huvitav, et uus sõbranna ei küsinud, miks nii väärt naine sellise armetu pugejaga suhtles.

Selline teema on kohane teismelisele tüdrukule, mitte 45a naisele. Mine arenema!

kuule P, keera lõpuks plaadile teine külg. 45 aastane naine veeretab siin netis 34 lehekülge ühte ja seda sama möla ja esitab täpselt samu küsimusi mis alguses.
tõesti, mine arene ja kui võimalik, osta omale mõistus.

Krõõt
Üritangi selgusele jõuda.
Ei vaidlegi vastu, et olin naiivne. Aga 30+ naisel koos sõbrannaga teismelise moodi kihistada ei ole ka normaalne.

Mu meelest on ikka väga lapsik hakata teist mõnitama nagu teismeline koolilaps. Mind pani imestama, kuidas nii vana naine käitub nagu 10a mässumeelne laps, kes kiusab endast nõrgemat ja tõestab, kui äge tibi ta on.

Selline käitumine peaks jääma ikka lapsepõlve.

No üldse ei edene see lugu. Kuidas see sõbranna sõbranna siis täpsemalt telefonis sind mõnitas? Ka mingi poolearuline või?

näh
Ütles teravusi, halvustas ja naeris, et ma hale pugeja.
Ütles, ei ole minuga iial suhelda tahtnud.
Tegelikult kui ei oleks tahtnud, ei oleks suhelnudki.
Siis saatis sõnumi SA OLED RÕVE VANAMUTT.
See oli mu 40.juubelil.

Kui ma veel ütlesin, et võtsin teda küll kahel käel ära ja saatsin peigmeest minema, siis muutus eriti õelaks.
Et ta üldse ei tahtnud mu poole tulla ja ma peaks talle aitäh ütlema hoopis.
Mille eest ? Et mu suhte rikkus. Seda kõike oli valus kuulata.

sa ei taha selgusele jõuda. paljud on püüdnud sulle nõu anda ja sinuga kaasa mõelda, aga nad on loobunud kuna sa ei kuula mitte kedagi peale iseenda. sa isegi ei viitsi kaasa mõelda. sinu ving ja hala pole sendi eest ka muutunud, täpselt sama nagu kõikides sinu tehtud vinguteemades.
sulle meeldib oma minevikus elada ja isegi kui keegi sunniks sind oma mõtteviisi muutma, muutuksid sa sellest veel hädisemaks. praegu klammerdud sa mõtte külge, et keegi on sinu elu pekki keeranud. kui sa viitsiksid siin teemas kirjutanud inimestega kaasa mõelda, siis kaotaksid jalgealuse. siis jõuaks sulle kohale, et ainus pekki keeraja olid-oled sa ise.

Sinu saaga lõppes kui olid 33 ja 40. sünnipäevaks said sõnumi. Seega sa olid seda sõbrannat 7 aastat oma tähelepanuavaldustega terroriseernud? Täna õnne, et sinusuguselel psühhopaadile veel lõppu peale ei ole tehtud. Vaene sõbranna kellele selline tüütus kaelas.

Enne 40 mitu aastat väga harva helistasin.
Kui sain 40, olin nii masenduses, saatsin "sõbrannale" sõnumi, et jube on nii vanaks saada.
40 ja üksik olingi ju tänu "sõbrannale".

Vastuseks tuli sõnum SA OLED RÕVE VANAMUTT. Ma ei saa siiani aru, MIKS tal nii vaja nähvata oli, ta ise ju sama vana.

Hakkas käituma nagu teismeline tüdruk, kes alles AVASTAB oma "mina" ja kombib piire kedagi mõnitades või endale allutades.
Kuidas keskealine naine nii lapsikult käitub ?

juss
"Sõbranna" leidis mehe, kui oli 34.
Peale minu peigmehest lahkuminekut oli tal ikkagi minu abi vaja mehe otsingutel.
Tal oli ikkagi imelik üksinda minna pubisse-ööklubisse meest otsima, kartis, et jätab veidriku mulje.

Ikkagi huvitab, miks minu kodus minu terroriseerime normaalne oli ? See nagu ei olnudki midagi. Elas mu pool vahel 2 nädalat jutti ja komposteeris oma loengutega mu ajusid.
Ja veel minu kulul, sest söögi ostsin mina, aga see selleks.

Enamus minu kõned olid ikkagi minu poolt sõbralikud vestlused, rääkisin oma elust, oma mõtetest. Ilmselt "sõbranna" tihti mind üldse ei kuulanudki, kihistas naeru oma uue sõbrannaga.
Väga tihti oli tal sõbranna kõrval.

Tihti ütles mulle halvasti, aga ma tavaliselt ei teinud välja, sest teadsin, et vastu ütlemine ei vii mitte kuhugi, see on talle nagu hane selga vesi.

Kui arvad, et minu kõned oma elust oli terror, siis oleks võinud minuga suhtlemise ära lõpetada juba 25 (!) aastat tagasi.
Mina ju ei sundinud teda endaga suhtlema.
Miks ta siis üldse minuga suhtlema hakkas, ma ei sundinud, tal endal oli vaja kaaslast mehe otsingutel.

juss
Kuule, see tüütus loputas minu ajusid minu kodus 2 aastat. Seda minu kodus elamist ja pikki loenguid, kui tähtsad me sõbrannadena oleme, pead sa miskipärast normaalseks.

Milleks ta siis haakus nn. tüütuse külge nagu vereimeja. Enne minust lahti ei lasnud, kui veri oli välja imetud.
Selline tüütamine ja ajuloputus on aga miskipärast sulle okey.

Õpi nägema seost põhjuse ja tagajärje vahel.

Haakuja olid ikka sina. Ise kirjutasid, et teie suure sõpruse ajal ka helistasid AINULT sina, sõbranna ei helistanud kordagi sinule. Ju sa ta enda poole elama ka kutsusid. Kuidas sa said sõbrannat meeste lantimises enam aidata kui ta kohe pärast sinu kuti minema ajamist ära tallinnasse kolis.
Sa keerutad ja valetad meile.

juss
Sa ei saa mitte midagi aru. Ma helistasin enne peigmeest talle KOHUSETUNDEST, kui tal oli pisikeses kohas oma ema juures. Kartsin, et tal on seal igav. Küsisin, kuidas tal läheb jne.
See oli mu meelest nagu kohustus helistada, sellest olen eelnevalt ka kirjutanud.
Muidugi oli hea ka suhelda, aga see ei olnud helistamise peapõhjus.

Ma ju mäletan väga hästi, MIKS ma tundsin kohustust helistada. Et oleme sõbrannad ja see on sõbranna kohus.
Sellesse, et tema ei helistanud niisama, ma ei süüvinud.

Mulle oleks meeldinud ikka näost näkku rääkida, mitte telefonis.

No, tere talv, kutsusin jah ise, sest ma tahtsingi, et ta mu elu hävitab. Huvitav, miks ta siis enne peigmeest mu pool kordagi ei ööbinud ?
Või miks mul tuli kange tahtmine just "sõbrannat"
siis enda poole kutsuda, kui mul suhe tekkis.
Varem "sõbranna" minu juures praktiliselt ei olnudki, tuli korraks läbi ja läksime koos pubisse-ööklubisse.

Käisin nädalavahetusel Tallinnas, meil bussid liiguvad. Või arvad, et mind bussi peale ei lubata ?

juss
Sa ei saa süütunnetest mitte midagi aru.
Ja ega see polegi imelik, sest inimene tihti ei saa asjadest aru, mida pole omal nahal tundnud.

Mulle ei oleks olnud mingi katastroof, kui "sõbranna" oleks öelnud 20a tagasi, et enam ei suhtle, sest enne peigmeest me nagunii tihti ei kohtunud.
Olin sellega väga harjunud, et käin ÜKSINDA pubides, ega "sõbranna" nagunii ei oleks tulnud, kui mina oleks kutsunud.

Me kohtumised olid üsna harvad enne mu peigmeest, "sõbranna" helistas või tuli ainult siis, kui tal oli isu minna endale meest otsima.
Minuga ta nagunii ei arvestanud, olin ikkagi ka 15-20a praktiliselt ÜKSINDA.

Sa olid ju nagu kleepuv tatt, mis kuradi kohusetundest sa jahud? Sõprus on vastastikune, sinul see nii ei olnud. Kas sa tallinnas sõbranna pool ööd ei olnud kunagi, kas sellega neid ööbimisarveid tasa ei saanud?

aborti tegid sa oma vabal valikul, ju lootsid eluaeg muretult pidu panna, aga sõbranna sai täiskasvanuks ja trall lõppes.

juss
Kes küll minu kodus 2 aastat kleepuv tatt oli ? Ei tea, kes see küll oli ?

Sa ju lausa õelutsed. Ma ei ole midagi rääkinud ööarvetest. Ütlesin, et söögi ostsin mina. Kui ma oleks tema pool tema sööki söönud, siis oleksin kohe pidanud kinni maksma.

Miks sa õelutsed ?
Kas mina läksin kellegi koju ja jahusin nädalate kaupa, kui tähtis on sõbranna ja jäta mees maha ?

Sa ju naudid õelutsemist, aga ma ei saa aru, miks.
Ma väsin juba korrutamast, "sõbrannal" oli palju võimalusi minuga ammu suhtlemine lõpetada.

Miks ta siis kleepuvast tatist 2 aastat kümne küünega kinni hoidis ? Samuti kõik väljas käimised olid "SÕBRANNA" ALGATUSEL.
Tema helistas mulle ja kutsus pubisse-ööklubisse.

Kogu meie tutvuse aja olid kõik käimised "sõbranna" algatusel, tema oli dikteerija.

alles ise kirjutasid:
Ma helistasin enne peigmeest talle KOHUSETUNDEST, kui tal oli pisikeses kohas oma ema juures. Kartsin, et tal on seal igav. Küsisin, kuidas tal läheb jne.

juss
Täpselt nii.

lasid sõbrannal 2 AASTAT enda kulul elada ja tema pool oleks iga suutäie eest pidanud maksma?
Ega ostetud sõprus paremini saagi lõppeda.

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> juss
> Täpselt nii.

Kui see ei ole kleepumine, mis see siis on???

Kui "sõbranna" oleks suhtlemise lõpetanud 20a tagasi, eks ikka oleks natuke kahju olnud, aga mingit tragöödiat sellest küll teinud ei oleks.

Minu suhte ja sündimata lapse hävitamine on mu jaoks tragöödia ja seda talle andestada ei suuda.

juss
Appi, appi. Kohusetunne ja kleepumine on kaks ise asja.

Selgitan siis teisiti. Mina elasin linnas, kus on rohkem võimalusi. "Sõbranna" oli aga vahepeal pisikese kohas.
Ma tundsin ennast SÜÜDI, et ma linnas olen, tema aga väikses igavas kohas.

kui sul lantimiskaaslane oleks 20 aastat tagasi kadunud, siis sa ei oleks seda sugutäkku üldse leidnudki.

P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> juss
> Appi, appi. Kohusetunne ja kleepumine
> on kaks ise asja.
>
> Selgitan siis teisi
> ti. Mina elasin linnas, kus on rohkem võim
> alusi. "Sõbranna" oli aga vahepeal pisikese
> kohas.
> Ma tundsin ennast SÜÜDI, et ma li
> nnas olen, tema aga väikses igavas kohas.

Jäta see totter süütunde loba, sa ei usu seda ise kah! Ilmselt kartsid, et sõbranna kellegi leiab ja sa üksi jääd. Nagu lõpuks juhtuski.