P Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui "sõbranna" oleks suhtlemise lõpetanud 20
> a tagasi, eks ikka oleks natuke kahju olnud
> , aga mingit tragöödiat sellest küll teinud
> ei oleks.
>
> Minu suhte ja sündimata la
> pse hävitamine on mu jaoks tragöödia ja sed
> a talle andestada ei suuda.

Tegi sulle vägisi koduse abordi või??

P, sinu kiituseks peab ütlema, et selle lõputu saaga jutustamise käigus oled julgemalt ennast väljendama hakanud ... mingi progress vähemalt! :-DD

juss
Vägisi jääb mulje, et oled õnnetu ja kibestunud inimene, kes tahab musta valgeks rääkimisega mind endast välja viia.

Kahjuks mäletan ja tean väga hästi, kuidas asi oli.
Pole mõtet oma isikliku elu sappi siin välja elada.

Sa ju tõsiselt kaifid seda, kui saad kõik risti vastupidi pöörata, saad sellest naudingu nagu "sõbrannagi".

Ta pööras samuti kõik risti vastupidi ja kaifis seda.

Kas sa tunned mind ? Ei tunne ju.
Muide vanuseni kuni 33a ma üldse ei mõelnud oma tuleviku peale.
Olin 31a ja kujutasin ette, et olen veel nii noor, selliseid üksijäämise mõtteid ma üldse ei mõlgutanud, kogu aeg mõtlesin, mul aega küll, kuhugi ei ole kiiret.

69
"Sõbranna" mõjutas mind jutuga.
Vahel mõtlen, kuidas tal minu üle selline VÕIM oli, kas mul oli NEEDUS peal.

Kr.
Natuke häiriv oli küll, kui siia ilmus tegelane, kes teadlikult hakkas risti vastupidist jutt rääkima.
Ma küll ei mõista, mis naudingu ta sellest saab, aga kaifis seda täiega.

Mulle on see väga valus teema ja sellised risti vastupidised spetsiaalselt haiget tegevad mõnulevad tegelased kisuvad vanad haavad lahti.

Jussike, miks sa sellist jonnijoru ajad, paha tuju või ?

Ma olin nagunii ÜKSINDA, olen sellest küllalt eespool kirjutanud.
Enamus aja olingi üksinda, vahepeal olid pikad perioodid, kus me üldse ei kohtunud.
Väga palju käisin pubides-ööklubides ÜKSINDA.

"Sõbranna" kutsus mind kaasa, kui tal isu oli ööklubisse minna, aga enne peigmeest juhtus seda nii harva.
Olin harjunud, et üksinda käisin. Ja kaasa "sõbrannat" kutsuda ma ei üritanudki, teadsin, ta ei tule minu kutsumise peale.

Küll ma 20-ndates unistasin PÄRIS sõbrannast, aga ma ei leidnud sellist mitte kusagilt.

See sinu jutt üksinda jäämisest on naljakas.
MA OLINGI ÜKSINDA, ega need mõned pubis-klubis käimised ei olnud mingi suhtlemine.

Rohkem oli pubis käimist siis, kui olime noored, "sõbranna" väga soovis peigmeest leida.
Ma loll algul ei saanud aru, miks ta pidevalt nii närvi läks, et näe jälle ei õnnestunud.
Olin jube naiivne nooremana.

Hiljem jäid ööklubides käimised tal harvaks, seega ka meie kohtumised harvaks. Muud põhjust tal minuga kokku saada ei olnud.

Kui aga mul tekkis peigmees, kolis "sõbranna" järsku mu poole suurt sõbrannat mängima.
Ise oli viimased 3a lausa tihti kadunud.

P, sa küsi müstikafoorumist omale abi seltsimees "aitajalt".
Tema teeb tsikibriki ära ja eluke hakkab sul veerema nagu hernes...:)
Täiskuu ka väljas..

Normaalne inimene saaks aru, et 12 aasta taguseid asju ei saa täna muuta ja et (vähemalt tema arust) pahatahtliku inimese arvamus siis, 12 aastat tagasi või nüüd, ei oma absoluutselt mitte mingit tähtsust. Aga kui inimene ei saa aru, et ta laseb mingil iidamast asjal mürgitada oma oleviku ja ka tuleviku, siis kes saab talle seda soigumist keelata. On küll vastik juba lugeda ja ainult tänan õnne, et ise selliste nimestega, kui P, päriselt kokku ei pea puutuma, aga praeguseks on sõbrannast ikka juba julmalt kahju. Oleks ta ette näinud, et aastakümneid keegi armunud tädi ta ust käib kraapimas, ta poleks vast teemaalgataja lähedal tundigi veetnud.

Kas see siis normaalne on või? Jahud muudkui selle küsimuse ümber. Aga miks sa nii kindel oled, et kogu su elu jooksul sinuga suhelnud ainuke naine üldse normaalne sai olla? Totakas kohusetundest suhtleja, orjalik käsutäitja ongi pugeja, keda sai ära kasutada ja peale kasutamist ära visata.
Demonstratiivne ja avalik irvitamine uue sõbrannaga isegi ei peletanud sind eemale, ikka käisid ta pool edasi. Mis see sõbranna, kes sust lahti tahtis saada, oleks pidanud siis veel tegema, et sa mõistnud oleks, et sind enam ei vajata? Kunagi olid talle orjaks ja parema puudusel kaaslaseks, kelle seltskonda kuidagi taluda. Kui aeg muutus, muutusid sina üleliigseks tegelaseks, kes end ikka ja jälle meelde tuletas, helistades 600 krooniste arvete eest (kuus). Ise kirjutasid sellest.
Tõsiselt huvitab, kuidas oleks pidanud sõbranna siis su meelest käituma, kui ta sinuga enam mingit tegemist ei tahtnud teha. Orjalik pugeja oli oma rolli täitnud, kusjuures vabatahtlikult, milleks teda enam vaja.
Miks sind talle varem vaja oli? Pagan seda teab. Vb selleks, et enda alaväärsuskompleksist jagu saada, vb olid talle kogu aeg mõnitamise objektiks, ilma et sina sest aru oleks saanud ja ta tundis su mõnitamisest rahuldust.
Nii ebanormaalne, kui su sõbranna ka oli (kusjuures teame tast vaid läbi sinu kirjelduste), ei küüni ta oma ebanormaalsuses sinu oma lähedalegi. Vaid ebanormaalne ja endale halba sooviv inimene hoiab halbadest mälestustest kümne küünega kinni. Normaalsed inimesed lasevad neist lahti.

jätke ükskord see nilbe lesbitsemine

hea, et vähemalt sõbranna sai P sugusest kleepekast lahti ja elab nüüd normaalset elu. P aga nutab tegelikult taga seda, et pole suutnud enam endale leida teist samasugust "doonorit".

Teemas on teatav areng toimunud. See jõhker juss suutis P. vähemalt stamptekstidest välja tuua. Ikka vist ei ole delfil mingi masin neid vastuseid genereerimas?

ang
Ma ei käinud tal ju ometi ukse taga, soovisin SELGITUST telefonis, miks tal oli mind lahku ajada, kui mind enam üldse tunda ei tahtnud. Seda küsisin ka siis, kui lahkuminekust oli juba 2a möödas.

Saan aru, kui on huvitatud minuga koosolemisest ja siis ei talu, et mul keegi on.

Kindlasti oleks ta ka siis minuga pubis meest otsimas käinud ja mind lahku ajanud, kui oleks teadnud, et ma maksan kätte.
Ega siis teda üldse ei huvitanud tagajärg, peamine oli mind lahku ajada.

Isegi kui "sõbranna" oleks olnud 100% kindel, et maksan talle julmalt kätte, SIIS OLEKS TA EDASI MU POOL PASSINUD JA MIND MÕJUTANUD LAHKU MINEMA. Miski teda ei peatanud, viha oli nii suur, et kuidas minusugune nõmedik sai kena kuti, aga tema ei saanud.

See hilisem helistamine on nii väike asi, ta ju naeris selle peale ja siis uue sõbrannaga lõbustasid ennast minu üle ilkumisega. See oli neile naljakas.

Aga kui minu asemel oleks olnud keegi, kes oleks tõesti kätte maksnud, mina ei teinud ju midagi. Mõni teine minu asemel seda nii jätnud ei oleks, aga ma olen hädapätakas.
Jäin alati kaotajaks.

Krõõt
Loe eespoolt. Enne peigmeest olingi ÜKSINDA. Mis kleepekast sa räägid, kui meil õiget suhtlemist EI OLE KUNAGI OLNUDKI.
"Sõbranna" otsis minuga kontakti ainult siis, kui tal oli vaja kaaslast kuhugi minekuks.

Mina teda ei julgenud mitte kunagi välja kutsuda, sest teadsin, et ta ei tule.
Ta tuli ainult siis, kui tal isu tekkis pubisse minna meest otsima ja üksinda minnes kartis, et teda peetakse veidrikuks.

Oi kui palju kordi käisin ÜKSINDA väljas enne peigmeest. Olin siis 29, kui pubis üks kutt ütles "mis sa seletad, sul ei ole mingit sõbrannat, sa kogu aeg üksinda".
Siis oli mul küll piinlik, et mu üksinda käimine nii silma torkas.

Suur sõbranna mängimine hakkas siis, kui mul suhe tekkis.
Miks ma ei tohi küsida, MIKS ta seda tegi ??????? Tean, et midagi muuta ei saa, aga tahan teada põhjust.

Sa oled ISE ju sada korda vastanud sellele miks-küsimusele. Kade oli, tige oli, et sul oli keegi ja tal ei olnud. Ilmselt oli ka välimuse pärast kade.

no selge siis
See sõbrannaga minu üle irvitamine oli telefonis, kuulsin kuidas omavahel itsitsid, et lollakas helistab. Siis vaheldumisi ilkusid telefonis. Uus sõbranna ei ole mind näinudki.

Küsimus oli, miks ta minu pool praktiliselt elas 2 aastat ja kiitsis, kui tähtsad me sõbrannadena oleme, kui tegelikult mind üldse ei vajanud ??????????????

P
Tahad teada, miks ma sõbranna kadedust normaalseks pean? Ei pea ühtki kadedust normaalseks ja see, mida sina räägid, ei pruugi olla tõde, see on vaid sinu nägemus sinu mätta otsast.
Tahan teada sinu sõbranna arvamust, mitte sinu kinni kiilunud mõtet ja siis ütlen oma erapooletu arvamuse.
Anna sõbranna aadress või telefon, ma külastan teda või helistan, äkki ta on minu naaber hoopis ja äkki ma tunnen teda ja võib olla me töötame koos ja kes teab, äkki mina olengi tema uus sõbranna Tallinna?!

Nii võib oletada vaid kõigega ja see, mida sina räägid siin juba 35 lk, no taevas hoidku, on vaid sinu jutt, mitte mingi tõde.

Pealegi, miks sa nimetad teda oma sõbrannaks?!

Ta pole iial seda olnudki, ise oled seda eespoolt öelnud ja nüüd, lugedes su juttu tema kohta, siis seda enam saab kinnitust see, et sa olid jube silmakirjalik, just see, kelle kohta öeldakse, et "vaga vesi, sügav põhi" ja veel, et "ka luuavarrest võib pauk tulla".

Vaata, see etapp sinu elus oli selline ja nagu sa ütled, sa polnudki valmis pereks ja mingiks suureks suhteks, samamoodi ka lapsesaamiseks. Mis viga siis oli sellisele kahtlejale öelda, et jäta see mees, tee aborti ja las elu läheb lõbusalt edasi.
Ja lõbus ta sul oli, igal juhul, kui sa vaid mööda ööklubisid töllasid, küll üksi, küll sõbrannaga.
Mehi jahtimas???
Hoo-hoo-hoo.
Äkki tegelesid???, kes teab, millega seal mehi lantides

Su lugu on ülimalt poolik, vaid sinu kinnikiilunud sundmõte ja enesehaletsus ja nüüd juba ka kättemaksujutt...

Tead, tükati on tõega tunne, et oled alles puberteetik, eriti su väljendusi ja reaktsioone lugedes, samas tahaks sind kinnisesse haiglasse ravile panna...

Samas oled üsnagi teadlik inimpsüühika vallas, niiet paras manipulaator-psühhopaat. Sa üldse teisi ei arvesta ega taha kuulata ja see sobib psühhopaatilisele inimesele igati.

no selge siis
Väga asjalik ja mõtlemapanev vastus.

no selge siis
Me ei olnudki sõbrannad, seepärast panin jutumärkidesse. Samuti on nii lihtsam öelda kui näiteks kunagine naistuttav.

Jah, kui peigmehega kohtusime, siis ma ei olnudki kooseluks valmis, kuigi olin 31. Ise arvan, asi oli selles, et mul ei olnud kooselu olnud ja olin üksinda harjunud.

Ööklubis käimise eesmärk oli INIMESTE KESKEL OLLA, kodus üksinda oli igav. Mingit muud mõtet mul ei olnud.
Mis lantija mina olin, ma ei osanudki seda kunsti, pubis minuga haruharva mõni paar sõna vahetas. Aga meie pubides ei tule keegi sinuga rääkima.

Tavaliselt istusin pubides ÜKSINDA ja ei olnud kellegagi rääkida.
Väga oleksin tahtnud juttu puhuda, seltskonnas olla, aga mul ei olnud seda seltskonda kusagilt võtta.

Pubides üksinda istudes tekkis ILLUSIOON, et ma ei olegi üksinda, inimeste keskel ikkagi.

Ei ütleks, et mul üksinda väljas lõbus oleks olnud, see oli HARJUMUS, ELUSTIIL lihtsalt. Sest igav oli kodus üksinda konutada.
Väljas nägin vähemalt inimesi.

Alles nüüd märkasin su viimast lauset.

Milleks see lause vajalik oli ? Kui ma oleksin olnud manipulaator, siis oleks mul olnud kari sõbrannasid, aga mul EI OLE MITTE ÜHTEGI. Ei ole kunagi olnud, sest me suhe ei olnud sõbrannatamine.

Olen ma sulle midagi kurja teinud, et hakkasid niimoodi nähvama ? Milleks, ei taipa.

Minu häda oli selles, et ma ei tundnud inimesi üldse, eriti naisi.
Ma rumal tihti mõtlesin, et "sõbranna" mõtleb, tunneb täpselt samuti nagu mina. Olin ülimalt naiivne ja inimeste tundmises lausa invaliid.

Mulle siiani ei mahu pähe, kuidas keegi sai nii absurdselt käituda.

Kuidas ma siis terve elu olen olnud saamatu ja üksik, mõnes mõttes ei imestanudki, kui "sõbranna" telefonis otse ütles "sa oled nii saamatu hädavares, et sind on hale vaadata".

Viimane lause on päeva komm.
Said ühele saamatule, eluvõõrale, ajudeta totakale tallaalusele nohikule pirni panna.

Kahjuks ei jaga ma inimpsüühikast mitte midagi, sest ma üldse aru ei saa, miks sellist absurdi kirjutasid. Milleks ? Mida see sulle pakkus ?
Löö mind või maha, MA EI SAA ARU.

P
Loe korralikult kogu jutt läbi ja nii, et sa asjast ka aru saaksid ja alles siis ütle, kui tahad öelda...

Selleks kirjutasingi nii, et sa märkama hakkaksid, kuivõrd sa oled oma kinnismõttes kinni, ei taha ega suuda vastu võtta teiste soovitusi ja teiste arusaamasid asjast, ikka lased oma joru edasi.

Nüüd siis vähemalt "ärkasid" üles ja see on hea.
Lisaks veel see, et sa üldse ei kannata, kui keegi sulle midagi vastu ütleb ja sinuga ühel meelel ei ole.
Näiteks, sina oled otsustanud, et sõbranna on su elu pekki keeranud ja kõik need, kes asja teisiti näevad, need ei saa aru, need on sinu vastu ja kirjutavad absurdi...

Kaua sa ennast haletsed?
Oleks ammugi aeg tunnistada, et ikka sina ISE olid see, kes oma elu pekki keeras või lubas seda teha kõrvalisel tegelasel sind mõjutades.
Kui sa oleksid väga tahtnud SIIS oma peret ja last, siis tõega, ei oleks mitte keegi sind suutnud sundida tegema asju, mida sa praegu kahetsed.

Tegelikult aga, kas su elu siiski on pekkis?

Sina arvad seda, aga äkki see ongi asjade parim lahendus olnud sinu jaoks siiani ja alles praegu, kui sa oled arenenud veidigi edasi, hakkavad su elus juhtuma paremad asjad.
Muidugi pole need enam need, mis olid minevikus, aga nad ei peagi olema, sest elu kulgeb ikka edasi, mitte tagasi. Ainult, et need võivad olla paljuski paremad just sinu enda jaoks. Sul ju poole elu veel ees.

Kui sa enam last ei saagi, siis ju nii pidi olema, ära punnita oma saatusele vastu, lepi parem ja ole tänulik, et sul on üldse võimalus elada ja kogeda veel paljusid häid asju siin ilmas.

Kas sa tõesti ise juba aru ei saa, et see sõbranna ümber kaeblemine on nõme. N Õ M E.
Ja sama nõme on see, kui sa räägid mingist kättemaksust veel, et teised oleksid sõbrannale kindlalt kätte maksnud jne ja sina näe pole seda veel teinud. Aga sinu mõte sellest pole sugugi parem otsesest kättemaksust.

Ja mille eest sa talle kätte maksaksid üldse? Selle eest, et sa ise lasid tal enda kodus toimetada, tulla ja olla. Sina ISE ju olid see, kes tal lasi seal olla. Mõtle ka väheke, kui räägid.

Parim, mida sa saaksid praegu teha, on jätta minevik sinna, kus ta on, andestada endale see urgitsemine nii endas kui sõbrannas ja tema uues sõbrannas.
Mida see annab sulle? Midagi ei anna, piinab vaid ja tekitab iha kätte maksta ja vihata.

Mõtle parem, kui sa niimoodi jätkad, ja sellest ei tahagi vabaneda, siis veel mõni aastake ja sa oledki psühhopaat, tõeline haige psühhopaat valmis, kes ei ela ise ega lase ka teistel elada.

Parem saa paremaks inimeseks iseenda jaoks eelkõige ja küll siis teisedki su ümber hakkavad seda märkama ja hakkavad tahtma sinu seltsi.
Muidu sa tõesti peletad kõiki endast eemale.

Kas sul mõni huvi on, millega tahaksid tegelda?

Minu peamine viga oligi see, et uskusin, et "sõbranna" mõtleb, tunneb samuti nagu mina.
Mul ei olnud kogemusi naistega ju.

Kui pubisse läksime, siis uskusin, et läheme MÕLEMAD SINNA IGAVUSEST. Jupp aega ei taibanud, miks ta närvitseb suvaliste meeste pärast, et midagi jälle ei tulnud välja. Mõtlesin, et mida välja ?

Üks asi on hämmastav ikkagi. Tal ju samuti sõbrannasid ei olnud, aga KUST TEMAS OLI SELLINE ELUTARKUS, KAVALUS ? Teadis täpselt, mida ja kellega rääkida.
Kus selline oskus, kui ei ole kogemusi ? Oli see kaasa sündinud ?

Momendil igatsen kõige rohkem suhelda.

P, mine tõesti ja saa ravi! Sinu mõttemaailm ja asjadest arusaamine ei ole tervele psüühikale omased! Või siis oledki selline lapse mõistusega ... midagi peab lahti olema, kui sa oma elu jooksul oled suhelnud ainult ühe (!) inimesega - nö sõbrannaga ... see ei ole ju normaalne!

Sa tegid aborti ja rikkusid oma elu ära, sellepärast et "ma uskusin, et "sõbranna" mõtleb, tunneb samuti nagu mina".
Mida see tähendab?

Kulla tädi P, kui sa ka pubides-ööklubides töllerdamise asemel raamatuid lugeda ja häid filme vaadata ei suvatsenud, siis kas sa koolis kirjanduse tundides ka ei käinud? Seal ju lahatakse mõttemaailmu tüütuseni.
Nii ülimalt eluvõõras ja äpu olid, aga julgesid üksi ööklubides käia???
See nõuab naisinimeselt ikka päris suurt enesekindlsut.
Mulle tundub, et siin hädaladab kaubandusliku välimuse kaotanud prost.

oot
Ma ei teagi, kuidas tal nii suur võim oli mind mõjutada või oli see needus ?

Mõtlemist ja tundmist pidasin silmas natuke teistes olukordades. Näiteks väljas käimisel, arvasin, tal sama eesmärk, tegelikult ei olnud.
Ma olin tänulik, et vahel minuga väljas käib.
Uskusin, et on samuti tänulik, muidu oleks ju üksinda käinud meest otsimas.

Siis arvasin, et ta samuti ei tunne naisi nagu minagi. Tegelikult teadis küll, mida kellegagi rääkida, aga ilmselt väga meheliku välimuse ja oleku pärast naised ei võtnud teda omaks. Eks tal olid samuti kompleksid, need ka mõjutasid.

te käisite vist ikka naisi, mitte mehi otsimas?

Ants
Mitte mingit enesekindlust ei ole vaja üksinda ööklubisse minnes. Ja loomulikult oli mul PIINLIK üksinda käia, aga mis mul muud üle jäi, kedagi ei olnud kaasa võtta.
Kui sa arvad, et ma end ebamugavalt ja totakalt ei tundnud, siis eksid.

Lihtsalt läksin ja surusin ebamugavustunde alla. Muidugi tundsin, kõik näevad, jälle üksinda, vastik oli, aga mis ma muuta sain.

Naised ei lähe hoopis muudel põhjustel üksinda ööklubisse. Peamine põhjus on, et nii paistab välja HALEDA LUUSERINA.
Ja üksinda on üldse igav ja ebameeldiv olla.
Mul oli sama.

Copy:
Siis arvasin, et ta samuti ei tunne naisi nagu minagi. Tegelikult teadis küll, mida kellegagi rääkida, aga ilmselt väga meheliku välimuse ja oleku pärast naised ei võtnud teda omaks.

Milleks see naiste tundmine/mittetundmine oluline oli???
Ikka lesbindus see värk?

Mis vägi sind sinna ööklubisse siis minema sundis kui seal piinlik olla oli?? Miks selle asemel kasvõi kinno ei võinud minna?

Ants
Mina lootsin igalt poolt naistuttavaid leida, aga ei leidnud.
"Sõbranna" otsis endale meest, kuna meheliku välimuse tõttu oli raskusi.

69
Kinos olen ka küllalt üksinda käinud, peamiselt Nõukogude ajal.

Üksinda kodus õhtud otsa oleks võinud hulluks minna, internetti siis ei olnud.
Oli valida kahe halva vahel, valisin vähem halvema, olin vähemalt inimeste keskel.