Kohtla-Järve kandis enam ei ela.
Võib-olla on mõni mu ära tundnud, aga naistega ma ju suhelnud ei ole.
Peale selle ühe reeturi kunagi.

Naised ei teagi, et igavlen ja seda "sõbranna" ja suhte lugu. Ma ju ei suhtle naistega.
See mure ongi, et ei saa naistega kontakti.
See oli algselt põhjus, miks teema tegin.

"Sõbranna" reeturlikkusest ja pahatahtlikkusest teemat tehes plaanis rääkida ei olnud, automaatselt läks nii.

Väga tähtis on tõesti teada kus sa ENAM ei ela. Ehk oleks meile ausam vastata kus ELAD, no nii umbeski. Palju koolis oled käinud, mida õppinud? Millisel ala töötad? Kas mingeid huvisid, hobisid ka on? Ehk oskame siis sulle mingit ringi/kursust soovitada, sellist kus naised koos käivad. Kui sul nende vastu ikka nii tugevad tõmbused on. Aseksuaalne lesbi?

69
Kahjuks õpitud erialal töötanud ei ole. Olen teinud lihttööd poes müüja, med.asutuses paberimajandusega, koristajana ka, praegu maakler, aga plaanin kohta vahetada, sest tihti tuleb külmetada.

Momendil erilisi hobisid ei olegi. Loen ajalehti-ajakirju, vaatan telekat, netis.
Olen lugenud ka psühholoogilisi raamatuid.
Nooremana oli huvisid rohkem.

Mul on suhtlemisvaegus olnud praktiliselt terve elu. Meestega suhtlemine ei asenda omasoolisega suhtlemist.
Lesbi küll ei ole.

Millest sa naistega räägiksid, miljon+ korda jutustaksid oma ex sõbrannast, nii nagu meile siin?

69
Rääkida võib igasugustest asjadest. Kohe kindlasti seda reeturit ei maini.
Oleneb, kuidas suhtlus kujuneb, võib-olla hiljem mainin ka.

Aga see on puhtalt unistus. Reaalis sellist naist ei kohta, kellega sõbranna-suhted tekivad.
Hakkasin mõtlema, kui näiteks mõni naine kusuks mind enda poole, see tundub UTOOPIA.

Kunagi oli üks ebaõnnestunud tutvus naisega, mis oleks halvasti lõppenud. Teadsin seda naist enne nägupidi, tal oli kunagi ühe meestuttava partner.
Teadsin ka, et on hullumajas arvel.
Aga see mind ei heidutanud, läksin ta juurde koju, ajas kummalist juttu, kargas selja tagant mind kägistama, et näed, kuidas mingi must teda vägistada tahtis.
Täitsa kõvasti kägistas, sundisin end rahulikuks ja taipasin teda meelitada, et üks kena kutt tahab temaga tutvuda ja ma toon ta siia.
Mõjus, lasi mu lahti, et mis kell me tuleme.

Pärast mõtlesin, et olen vist ikka vigane või needuse küüsis, et normaalseid naisi ei saa.
Usun, see oli erandjuhus ja päris ohtlikke vaimuhaigeid on vähe.

See jant hakkab juba muinasjutuks siin muutuma, nüüd on keegi teine hull ka mängu toodud! :-D

Kle, ükski hetero-naine ei kasuta väljendit "normaalseid naisi ei saa"!!

naljanurk
See juhtum oli oma 15a tagasi, tuli lihtsalt meelde.
Lihtsalt väljendasin nii, aga lesbi kalduvusi mul ei ole.

Võin päris ausalt öelda, et ma jah sind enda poole külla ei kutsuks. Kui sa näitused ja muuseumid esimest korda teemasse tõid, siis tuli väike mõte, et millaski võiks ju. Aga ei, ei või. Ei julgeks ma ei oma nime öelda ega telefoninumbrit anda.

See jutt on JAMA. Pubekas või teismeline küll omaealistega ema jutu pärast suhtlemata ei jäta.

Reaalse inimese äratundmiseks peaks piisama sellestki, et ükski naine temaga suhelda ei taha. See on ju nii haruldane olukord. Kas keegi teab teist sellist naist? Mina küll ei tea. On neid, kellega suhtlemine ei klapi, sest arusaamad elust ja üldse on nii erinevad, mis ei tähenda aga, et nendega natukesegi suhtlemise eest põgeneks või neile suisa halvasti ütleks.
Praegu meenus ammune juhtum rohkem kui paari aastakümne tagusest ajast. Kohtasin kohalikus bussijaamas kunagist koolikaaslast, kes praktiliselt kohe hakkas mind kaasa kutsuma (lausa lunima) kuskile Tallinna ööklubisse. Et seal pidavat mehi saadaval olema. Rääkis ka autodele hääletamistest ning autojuhtidega seksimisest. Hämmastuses ta avameelitsemisest keeldusin ettepanekust, põhjendades, et mees ja lapsed ootavad mind, mis oli ka tõsi. Piinlik oleks taolise avameelsuse peale olnud ütelda, et mulle selline lantimine ei sobi ega meeldi absoluutselt. Naine jätkas oma keelitamisjuttu, et küll mees lastega isegi hakkama saab ja kui ma temaga kaasa ei lähe, siis kahetsen, sest nii tore on võõraste meestega ... Mitte et ta mind kuidagi vägisi kaasa oleks saanud tirida, kuid selleteemalise vestluse lõpetamiseks pidin korduvalt nii tõeseid kui ka väljamõeldud ettekäändeid kasutama, sealhulgas ka "mul pole aega" ütlemist. See lause pahandab ka P-d, korduvalt on ta imestanud, kuidas peret omavatel naistel siis üldse aega pole.
Hilisemal ajal seda naist eemalt nähes tõesti hoidsin tast eemale. Ka kuulsin, et ta on psüühiliselt haige, ta läks täitsa segi ja sai ka ravi. Ei teagi, mis tast tänaseks on saanud. Tema ei saa siiski P olla, vanus ja palju muudki on hoopis teistsugune.
P aga reisib iseseisvalt, viimati käis Marokos, kus teda riietuse pärast hurjutati ning kus talle vägisi liialt kõrget vanust pakuti, mis P sügavalt pahandas ja solvas. Ka see teema venis pikaks kordamiste jadaks.
Kas siis tõesti keegi ei tunne ära Ida-Virumaalt pärinevat üksildast ja juletut tüdrukut, kel raamatupidajast ema (nüüdseks vist 4 aastat surnud) ja samas kandis elav tädi (sõbranna tundis ju tedagi), vanapoisist vend ja samast kandist pärinev meheliku välimusega ajutine ja ainuke sõbranna?
Tagasi esitatud küsimuse juurde. Kas kellegi tutvuskonnas on naist, kellega mitte ükski teine naine suhelda ei taha, kellega vaid hädapäraseid tööalaseid jutte räägitakse? Asi pole selles, et P isik peaks tuvastamist leidma, vaid selles, et sellise inimese tegelik olemasolu on kahtlustäratav. Kui keegi teab naist, kellest teised naised eemale hoiavad, saaks arutada põhjuste üle, mis selliselt käituma panevad. Praegu teame vaid P esitatud versiooni ja otse loomulikult inimene ise ei taipa, miks temaga suhelda ei taheta. Kui ta pole aastakümnete jooksul neile põhjustele jälile saanud ja end teistele naistele vastuvõetavamaks muutnud, siis järelikult ta ei näe seda, mis teiste jaoks temas võõristust tekitav on.
Vähe usutav, et P oskaks teiste kogemustest õppida, kuid vähemasti meil ülejäänutel oleks huvitavam. Teemast rohke osavõtt näitab, et mõistatuslik olukord huvitab inimesi. Kas selline naine saab tõesti olemas olla, ja kui saab, miks teda ära ei tunta? Kas P esitatud nägemus oma elust erineb nii tugevalt ta tuttavate nägemusest? Arvata, et ükski ta tuttav pole juhtunud ta kirjutisi lugema, pole usutav. Kui P on omale taolise elusaatuse välja mõelnud, siis miks just sellise? Jne.
Mõistatused vajavad lahendusi, inimloomus on juba selline. Vahel ei saa hing enne rahu, kui ristsõnamõistatuses viimne täht kirja saab. Pole ju tähtis üldse, kuid ikka otsitakse vastuseid ja tuhnitakse teatmeteostes. Mõni teine ei saa sellest aru ("Mis sa vaevad end olematu probleemiga?"). P on mõistatus ja ikka pöörduakse selle juurde tagasi. Tahaks ju mingit lahendit saada, kas pole?

Kuule P, et sinu elu nii kahtlaselt lünklik ja tühi on, kas on põhjuseks see, et oled pikalt mõnes kinnimajas viibinud(hullumaja, vangla)?

juss
Kust ma neid sõbrannasid võtan, kui neid kuskilt võtta ei ole ?

Uut vastastikust armumist ka viimased 12a. tekkinud ei ole, ma ei saa seda ometi kuntslikult tekitada.

Kui oleksin leidnud uue armastuse või sõbrannasid, siis oleksin liba - "sõbrannast" ammu üle saanud.

Minul on ka üks kustumatult kummaline kogemus endise koolikaaslasega. Nüüdseks juba 20+ aastat tagasi astus Tartu bussijaamas mulle juurde võõras naine ja hakkas rämedalt mind sõimama, et miks mina teda ei tereta. Kui lõpuks julgesin küsida, et kes ta on, siis selgus, et oleme kunagi koos koolis käinud, tema minust veel mitu klassi eespool. Ma siis vabandasin ja vabandasin, et ei tundnud ära. Alles pärast kui olin rahunenud taipasin, et miks ta minult teretamist nõudis, miks ta ise teretada ei võiks kui see nii oluline on. Aga see veidrik on nüüdseks palju vanem ja ta oli siis Võnnus ÕPETAJA:

mõttekoht
Saan aru, kui paljulapselisel või väikeste laste emadel aega ei ole, seda olen kirjutanud.
Kui on väiksesed lapsed või algklassilapsed, selge see, et naistel aega ei ole.

Imestasin, kuidas lastetul või ühe lapsega või juba suurte lastega ( alates nii 14-15a ) üldse aega ei ole.
Kui olin noor, siis üksikud ILMA LASTETA naised ka ütlesid, et neil aega ei ole.

Tee endale nüüd selgeks, millest sa pole 12a jooksul üle saanud - sündimata lapse ja peigmehe kaotusest? Või oma sõbranna kaotusest? Tundub, et see viimane on kõige olulisem! Sa vist ise ei saagi aru, kui tähtis see inimene sulle ikka veel on, kuigi alandas sind ja tegi palju haiget!

Sellest ei suuda ka aru saada, kuidas sul ei õnnestu mõne oma naiskliendiga isiklikku tutvust sõlmida, kuigi töötad maaklerina!

Sõbrannaga mõttetutel teemadel jahumise asemel teen vabal ajal lisatööd, loen, õpin prantsuse keelt, teen käsitööd või trenni või - mis kõige meeldivam - filosofeerin oma teismelisega. Mul on väga tark ja huvitav laps :) Sageli targem kui mina ja märksa huvitavam kui mõni minuealine, kes viriseks raha, meeste, kaalunumbri jne teemal.

Sõbrannatamine jääb ikka pubekaikka, edasi tuleb suhtlemine vastassooga. Millest ma peaksin teise naisega jutustama? Hakkaksin enda elu temale lahkama ja tema elu kaasa elama? Milleks? Mul on iseendaga tunduvalt huvitavam kui suvalise tädiga. Ikka õige on ütlus, et igaval inimiesel on igav. Minul ei ole kunagi igav, oleks ainult aega rohkem.

mai
Ei ole jama. Kui sulle ikka lapsest peale räägitakse, et teiste tüdrukutega suhelda ei tohi, minnakse hüsteeriasse, suhtlemist füüsiliselt takistatakse, siis sa ikka ei saa suhelda.

Kui teismelisena üritad kellegagi rääkida, aga sellele järgneb kodus paaniline hüsteeria, siis sa ikka ei saa suhelda. Et ma ikka ei tohi teistega rääkida, ükski tüdruk ei taha mind, kas mulle ei öeldud, et kasi minema või kuidas ma julgesin naabritüdrukuid tülitama minna.
Kartsin seda hüsteeriat nagu tuld. Hirm oli, et mind lüüakse hüsteeriahoos maha, kui veel kellegagi räägin.

Sa ei kujuta seda ette.

Kadi
Ei teki ühegi naisega lähedamat kontakti, hoiavad minuga ranget distantsi.

nüüd tuleb välja, et ema oli hüsteerik, st haige inimene.

Kas sa, P, pole taibanud, et aega leitakse, kui on soov seda leida. Järelikult pole sa piisavalt huvitav või meeldiv, et sinuga tühiseks lobisemiseks tahetaks aega leida. Miks peaksid imestama kellegi vähese aja üle. Jaana kirjutas väga õigesti, et vaid igaval inimesel on igav. Igav inimene otsib meelelahutust väljastpoolt ennast. Miks peaks inimesed, kel igav pole, sind su meelelahutuseks lõbustama? Kõigepealt tee oma elu ise huvitavaks ja seejärel hakkavad ka teised su elu ja sind huvitavaks pidama. Mitte keegi ei hakka aega leidma igavleva inimese lõbustamiseks.
Ilmas on niipalju huvitat, kuidas üldse saab igav olla! Tõesti, tõesti, oleks vaid aega rohkem.

mai
Mida sa taipasid, miks teretamist nõudis ? Mind huvitab, kui tunnen, et inimene võis olla minuga sarnane.

seda et
Suhelda mul ei lastud, aga teiste inimestega oli ta väga rahulik, väga vaoshoitud ja vagur.
Kunagi mulle öeldi, küll sul on rahulik ja vaikne ema, aga minu suhtlemine tekitas temas hirmu ja paanikat.

Tal tekkis hirm, et äkki ütlen midagi valesti ja tüdrukud solvuvad ja siis juhtub kättemaksuks õnnetus. Tegelikult ema soovis mulle head ja endaarust kaitses mind.

ei taibanudki, miks ta mind ründas. Meie ühisest kooliajast oli juba 15 aastat möödas ja vahepeal me kohtunud ei olnud. Aga sellest rünnakust jäi nii paha tunne, et kui teda veel oleksin näinud, siis oleksin kindlasti VÄGA kaugele hoidunud. Õnneks rohkem me ei ole kohtunud, aga võib-olla ma teda jälle ei märganud ja ära ei tundnud. Ma olen sageli oma mõtetes ja nägude mälu on ka kehv.

mõttekoht
Noorena 18+ olid mul igasugu ideed, mida kõike teiste tüdrukutega ette võtta, aga ei tekkinud mitte mingit kontakti mitte kellegagi.
Kui siis, korraks vaid väga põgusalt.

Omaette fantaseerisin, mida kõike teistega põnevat teha, aga ÜKSINDA, pidevalt üksinda olla on igal 18+ neiul igav.

Nüüd olen juba harjunud, aga päris noorena oli üksi kogu aeg igav ja piinav olla.
Olen 100% kindel, et peaaegu kõik noored vajavad seltskonda.
Kui oled noor ja kogu aeg ihuüksi, on ikka teistel ka igav.

Noorena huvitasid paljud asjad, aga kõike üksinda teha oli igav. Ei usu, et teistel pidevas üksinduses igav ei oleks olnud.

Vanemas eas olen üksinda olemisega harjunud, aga igav on ikkagi.

Suhtlemine ei pea olema tühi lobisemine. Saab muret kurta, teise muret kuulata, nõu anda, nõu saada, asju arutada.
On ikka väga raske küll, kui on mure, aga mitte kellegagi rääkida ei ole.

Võtame siis natuke kokku seda asja - sinu ema oli silmakirjalik ja hüsteerik ... võõraste inimestega variser, aga kodus näitas oma tõelist palet.

Sinu kunagine naistuttav oli hull ...

Sinu nö "sõbranna" kuulus ka sinna "hullude" kategooriasse ...

Sina ise - khm-khm!!

Aga väga vähe oleme me kuulnud sinu "peigmehest"!

Väga kahju, aga sinu "maailmast" meie keegi aru ei saa ega saagi saama!

Kadi
Kuna olin endast nii halval arvamusel, siis algul tükk aega ei suutnud uskuda, kuidas nii arukas ja kena mees mind tahab.
Ilmselt see oli keemia värk.

See mees oli mu elus suur haruldus, kullatükk, ma ei taha oma tuju meenutamisega rikkudagi. Mina ise algul tundsin, et teised naised on teda rohkem väärt. Nii mõtlesin algul, aga kohe oli ka "sõbranna" platsis oma vahelesegamisega.

Ema oli lihtsalt hirmude ja foobiate küüsis, tal olid teiste naiste ees lausa paanilised hirmud, suhtlemise keelamisega üritas mind kaitsta.
Ta ju soovis mulle endaarust head, kui suhelda ei lubanud, siis tihti ütles, et see on sinu huvides.

kust sa selle kuldse peigmehe leidsid, kas tema sugulastega ka kohtusid, kas nende hulgas naisi ei olnud ja nendega ka jutule ei saanud?

Kas te seksides kaitsevahendeid ei kasutanud, kas mehega lapsesaamist planeerisite ka või ups ja jäidki rasedaks?

mai
Tuttavaks sain ühe meestuttava kaudu.
Peigmehel on õde, kes oli mu vastu üllatavalt sõbralik, tunnistan, olin väga üllatunud. Aga me nägime teineteist paar korda ja lühikest aega.

Kuna "sõbranna" oli me vahel, siis ma ju eriti palju peigmehega koos olla ei saanudki.

Aga see oli ikkagi ilusaim aeg mu elus, kuigi vähe koos olime.