Naine45 olen ka siin jah.

üksikule
Sul on palju lapsi ? Siis on arusaadav, kui tähelepanu läheb lastele.
Olen alati tahtnud teiste naistega lähedane olla ja seda, et keegi mulle ennast avaks, aga siiani seda pole juhtunud.
Rääkida sooviks igasugustest asjadest, et vestluskaaslane räägiks ka oma muredest - rõõmudest. Selles häda ongi, et naistel on minu suhtes tõrge, endast ja oma mõtetest ei räägita.

See barjäär on kohe tuntav, naised ennast ja oma olemust ei ava.
Tööl on rangelt tööalane suhtlemine. Ei julgegi midagi töövälist rääkida, kindlasti saadakse pahaseks, tõmbutakse eemale.

Ei ole ju, kirjutad ju P nime alt.

ei tea kus maailmas elad. Reaalelus küll sellist jama pole. Tööl ka naised pidevalt vabal hetkel räägivad oma elust, igaühele küll mitte kõike, aga muidu küll. Ikka endal vaja muutuda avatumaks ja mitte pidevalt näha kurja seal, kus seda pole.

Kes kehtestab tööl rangelt tööalase suhtlemise?
Sel suvel tellisime mitmeid töid erinevatelt inimestelt (ehitus) ja nendega tekkisid iseenesest ka töövälised vestlused - kes kust pärit on jne. Suhtlemine seegi, kui tööline räägib, et sel päeval ei saa tulla, sest aitab last ühikasse kolida või on tal endal vaja hambaarsti juurde minna. Iseenesest läheb jutt ka töövälistele teemadele edasi.
Oma töö juures ikka kuuleb, kui keegi on vanavanemaks saanud või teeb kellegi laps eksameid või leiab aset mistahes muu tööväline vestlus. Tööle jõudes on esmane küsida, kuidas uuel ilmakodanikul läheb, kuidas eksam õnnestus jne. Inimestele meeldib, kui nende vastu siirast ja heatahtlikku huvi tuntakse.
Kas nad avavad end? Mingil määral kindlasti. Süvitsi avamist ei tahagi, sest see eeldaks juba väga suurt pühendumist teise inimese elule ja probleemidele. Elu jooksul võib ju aeg-ajalt ka süvitsi minna, kuid kogu aeg seda küll ei tahaks. Paratamatult tähendab enda suurem avamine mingeid probleeme, raskusi ja on hea, kui saad tõesti abiks olla, kui tunned, et teisel on su toest abi või saad ise tuge. Päevast päeva aga tuttavate või kolleegide probleemidega tegelda tähendaks enda elu ja pere unarusse jätmist.
Sinu käitumine, olemine, rääkimisviis reaalses elus on mõistatus. Tõesti ei kujuta ette, miks peaks kellessegi vanulikult suhtuma või kellegi peale pahaseks saama, talle viltu vaatama, kui ta räägiks näiteks, et käis nädalavahetusel seenel ja sai korvitäie riisikaid ja tunneks huvi, kas minagi sel aastal seenel olen käinud.
Tõrjuvaks muutun siis, kui keegi pikalt ja laialt oma terviseprobleeme kirjeldab või kellegi/millegi (mõne avaliku elu tegelase, kaaskolleegi, poliitika jne) suhtes vaenulik on ning kes kangesti kiruda või halada armastab. Tõrjuvaks muutuksin ka siis, kui keegi ootamatult hakkaks mult pärima, kuidas mul mehega klapib ja kas lastel tõesti suuri jamasid pole ehk kui keegi hakkaks mu eraelus urgitsema, ilma et ma selleks põhjust oleks andnud.
Juhtumisi sattusin hobikaaslase soolaleivapeole, kus viibis ka tehinguid vahendanud maakler. Kutsuti ta sinna seetõttu, et ta oli väga abivalmis ja sõbralik olnud ning klient oli talle selle eest väga tänulik. Maakleri jaoks oli see sündmus tööga seotud, kuid suhtlemine toimus ikkagi inimlikul tasandil.
Sa väidad, et reaalses elus sa ei räägi neist asjust, millest siin, ei julgegi rääkida. Aga miks sa siin muudkui kordad üht ja sama? Suhtlemise juures on oluline, et kuulatakse vastastikku. Ja kui kellelgi on probleem, tahetakse aidata. Suhtlemisest rahulolu tekib, kui aitamisest ka kasu on, kasvõi natuke. Sinu puhul aga ei saa keegi oma "rahulolulaksu" kätte, sest oma vastustega näitad sa, et sa pole "kuulanud" (mõttega lugenud) ning kordad oma probleemi aina uuesti, veidi muudetud sõnastuses küll, üle. Siis tekibki tunne, et milleks pakkuda erinevaid lahendusi, milleks tahta aidata, kui inimene ise ei taha oma mullist välja tulla, ei taha muutuda. Kui inimene on takerdunud minevikku ja vaid sellest mõtleb ja seda võimalikult rohkem levitada tahab ning keeldub olevikku tulemast ning minevikku kasvõi jtuteemade valikus seljataha jätmast, siis polegi midagi teha. Hea psühholoog ehk saaks aidata, tema näeks inimest ka päriselt ja oskaks sellestki palju välja lugeda. Ja kui ka ei saaks aidata, oleks sinul vähemalt võimalus suhelda. Vb oled juba psühholoogi juures käinud? Kujutan ette, et nii sinulik oleks väita, et sellest polnud kasu ja ainupõhjus, miks sa rohkem psühholoogi juurde minna ei taha, on tegelikult see, et ta ei lase sul enam minevikust rääkida. Aga sinu meelisteema on ju, kuidas sind kasvatati nii, et vaatasid kõigile alt üles ning kuidas see naine sind ära kasutas ning su hinge parandamatud haavad jättis. Kui sellest enam rääkida/kirjutada/mõelda ei saa, siis polegi millestki muust rääkida. Järelikult polnud psühholoogist kasu. Kasu pole ka erinevatest raamatutest, sest sealgi soovitatakse eluga edasi minna ja mitte minevikus elada.
PS Mu lapsed on iseseisvad ja me ei suhtle iga päev. Minu suhtluspartneriteks on vanemad, kellega nende vanuse tõttu nüüd sagedamini kohtun või kellele helistan, abikaasa ning kolleegid, hobikaaslased, harvemini kaugemad sugulased, naabrid, tuttavad ja juhuslikud inimesed.
Kiri sai pikk. Väga loodan, et sa loed selle ka teist korda üle ja ei tõtta kohe oma probleemi järjekordselt kirjeldama.

Mina avan ennast heameelega, aga kellele... Kedagi ei huvita.
Jah, kunagi avasin ennast valele naisele, tema ennast mulle ei avanud ja hiljem irvitas mu avameelsuse üle ja pööras kõik pahupidi, et mulle haiget teha. Aga see pole praegu teema, enamus inimesi alatud ei ole.

Psühholoogi juures olen käinud, isegi psühhiaatri juures, aga nad midagi ei öelnud. Kuulasid ja ei osanud midagi kosta. Psühholoogi juures käimine jättis paha tunde, nagu oleksin ennast lolliks teinud.
Psühholoog oli kunagise meestuttava voodipartner, lihtsalt käis tal külas vahel. Seal võis armukadedus olla, kuigi selle mehega midagi intiimset ei ole olnud, kumbki pole huvitatud.

Olen valmis teisi kuulama ja ennast avama, heameelega, seda ootangi, aga ei teki sellist võimalust.

Kunagi käisin pubis õhtuti. Seal oli ka üks 5 lapse ema maalt, kes oli tihti linnas, lapsed üksi kodus. Tuli mulle ütlema, et kuidas ma nii tihti pubis käin. Ei hakanud ütlema, et ma vaba inimene ja ei ole kodus 5 last ootamas.

Tõmban ligi naisi, kes tulevad mulle hoopis nähvama, mitte sõbralikult vestlema. Tunnetavad, hammas hakkab peale.

Enne enda avamist tuleb tükk aega niisama suhelda. Ei hakka keegi end sulle avama ja ei taha ka sinu avameelitsemisi keegi kuulata enne, kui pole tekkinud usalduslikku suhet ja teatud lähedustunnet.
Näib, et jätaksid hea meelega tavalise suhtlemise faasi vahele. Mõneti oli suhtlemini seegi, kui Marokos sult vanust küsiti või need muud juhtumid, millest kirjutanud oled. Mingipärast oled selliste suhtlejate suhtes üsnagi kriitiline, et on ebaviisakad ja taktitud jne. Nagu nüüdki, leiad, et naised nähvavad sulle. Aga vb sa reageerid üle, näed nähvamist seal, kus seda pole. Mis ses küsimuses "Kuidas nii tihti pubis saad käia?" siis halba on? Tavaline suhtluse alustamise viis ju. Küsimusele saaks rahulikult vastata ja teiselt miskit sarnast küsida. Kusjuures, vahetevahel justnimelt võhivõõrale avatakse end rohkemgi, sest arvatakse, et eluteed hiljem enam ei ristu. Mulle on nt rongis südant puistatud ja algas vestlus tühjast-tähjast, mingist küsimusest või ilma kohta tehtud tähelepanekust. Kui sõbralikult vastata ja mitte alustamisjutust mingit tagamõtet või nähvamist mitte otsida, on vestlused kerged tulema.

Kurb tegelikult. Kasvõi vaadatuna tolle mordvalannast ühikakaaslase seisukohast. Võõral maal õppimas, isegi pabinas, keelebarjäär jne. Loodab, et satub ühte tuppa hea inimesega, kellega koos koolis ja väljas käia, sõbrustada. Tuleb Piilu. Põrnitseb. Teretab mokaotsast, vissis näoga, sest mõtleb endamisi, et toanaaber nagunii ei taha temaga suhelda. Mordvalanna püüab juttu teha ühest ja teisest, esitab küsimusi. Vastu tuleb Piilu poolt paar silpi ja ainiti altkulmu põrnitsemine. Mordvalanna jääb vait ja hakkab oma asjadega tegelema. Edasine elu ühikatoas möödub vaikuses. Vaikides süüakse, õpitakse, magama minnes ei räägita teineteisele oma elulugu, vaid pööratakse selg. Mordvalanna helistab nuttes koju ja räägib vanematele, kui hirmus on ülikoolis õppida, toanaaber hakkas teda kohe esimesest pilgust vihkama ja ei räägi sõnagi, ainult nähvab tere ja head aega. Kas mordvalanna jäi ikka mõistuse juurde või jättis kooli pooleli? Ilmselt vahetas esimesel võimalusel tuba. Ise küll sellist igapäevast stressi välja ei kannataks.

mnjah
Mordvalannal oli palju venelannadest sõbrannasid, toas oli ta üldse harva, suur sõbrannataja oli, ainult minuga ei kõlvanud rääkida. Mu meelest Mordvas õppisid koolis vene keeles.
Temapoolne tõrge oli kohe tunda ja mina olin see, kes põdesin. Oli ju stagnaaeg ja tundis end siin kui kala vees.

Aili
Vahel tõesti võib ette kujutada, aga seekord mitte. Ütles etteheitvas stiilis, et ikka ei sobi nii palju pubis käia. Mul jäi suu lahti, sest ta ise käis samuti, peale 5 lapse kõrvalt, 3 olid väikesed. Lapsed jäi üksi koju terveks ööks, sest ema öösel koju ei saanud, 50km sõita.
Mina ei läinud märkust tegema, kuidas lapsed ööseks üksi jätab. Aga mulle üksinda elavale inimesele tuli nähvama, et miks sa nii palju pubis käid, imelik nagu. Nii ütleski, kui see pole susimine, mis see siis on.

üksikule
Kui sa oma kasvõi viimast kommentaari loed, siis kumab sealt halvustavat suhtumist nii mordvalannasse kui ka 5 lapse emasse, kes söandas pubis käia. Alati ei pruugi oma põlgust sõnadega väljendadagi, kehakeel räägib enda eest.
Et sa tead, et sel naisel oli 5 last, siis järelikult teie vahel ikka mingi suhtlus alguses toimus. Võimalik, et tunnetades su teatavat hukkamõistu ja olles valmis end avama, oma probleemidest rääkima, oli ta pettunud, et sinust kuulajat ei saanud, vaid hoopis hukkamõistja. Pettunud inimene kaldub nähvama palju kergemini ja pealegi veel sellele, kellest hukkamõistvat õhkub (sõnu pole vajagi , piisab imestavast pilgust).
Kasutad sageli sõna "imelik", paljude inimeste käitumised ja ütlemised on su meelest imelikud. Imelikuks pidamine on ka hukkamõist.
Mõni ootab printsi valgel hobusel ja ei märka enda lähikonnas toredaid tavalisi mehi. Sina näikse ootavat ideaalset sõbrannat ning ei märka tavalisi toredaid naisi. Kõik naised ei ole imelikud ja isegi kõiki sinuga kohtuvaid naisi ei saa imelikuks pidada. Igal on oma head ja vead. Sõbralikule ja heatahtlikule olekule reageeritakse sarnaselt. Harva on teisiti ja siis on põhjus milleski muus.

Aili
Ei olnud mordvalannasse mingeid eelarvamusi. Mina olin see, kes soovis suhelda ja igatses sõbrannasid. Oleksin haaranud igast võimalusest kinni.
Temal olid sõbrannad olemas, minul ei olnud.

Ainuke asi oli see, et kadestasin seda naist nii paljude laste pärast ja tundsin end alaväärse ja üksikuna. Muud ei midagi. Hukka ei mõistnud kedagi, minust ei olnudki mingit ütlejat.
Mõtlesin, kui tore, kui endal oleks nii palju lapsi, leidsin, õnnelik naine on.
Ei mõistnudki, miks õnnelik paljulapseline ema ühe üksiku vastu nii sarkastiline on.
Muide mulle ütles, et imelik nii tihti pubis käia.

A küsind ta käest vastu, miks ta siis käib nii tihti pubis kui see imelik on.

Nagu näha, pole sinu puhul väiksemgi enda muutmine võimalik ja seda põhjustel, et enam paremaks end muuta ei saa. Kui su kehakeel, vestlusmaneer ja vestluskaaslastesse suhtumine on maailma parimad, siis tuleb sul lihtsalt oma saatusega leppida. Oled halbade naiste magnet olnud, oled praegu ja saad tulevikus olema. Miks maailma sõbralikum ja heatahtlikum inimene halbu naisi ligi tõmbab, sellele mina vastata ei oska ja vaevalt et keegi teinegi.
Kõigi oma postitustega tõestad sa just seda, et ei näe endas pisimatki põhjust, et sind tõrjutakse või sulle nähvatakse. Aga siis polegi ju midagi teha.
Võiks ju oma suhtluspüüdlusi lindistada (veel parem -filmida lasta) ning hiljem kuulata/vaadata või näidata neid neutraalsele tundmatule käitumisnõustajale ja seda nii, et ta ei tea, kes talt arvamust soovib.
Aga mis seegi aitaks? Oled ju veendunud, et iseennast muuta pole vaja, muuta tuleks kõiki teisi.

Aili
Arvan, mu viga on selles, et olin selline hädapätakas ja naistele antipaatne, sellepärast nähvati. Naised ei salli hädapätakaid.
Muud seletust ei näe ja susatakse sellele, kes põdema hakkab.

Aga kui sa nii arvad, miks sa siis end muuta ei taha.
Kusjuures hädapatakatele nähvavad siiski vaid madalamad inimesed. Väärikad seda ei tee, see käiks neile au pihta ja selleks pole ju ka mingit vajadust või on?

Aili
Enam selline hädapätakas ei ole, aga naistel on ikkagi mu vastu tõrge. Nähvajad endast tugevamatega on ülimalt viisakad.

Meestel on lihtne sõpru leida, mehed räägivad võõrastega, eriti joobes. Naised on hoopis teistsugused, hoiavad ranget distantsi, endale lähedale ei lase. Kurb tegelikult.

Kaia
See oli nii ootamatu ja solvav, et ei taibanud midagi vastu öelda.

Kõik asjad on sulle ootamatud ja solvavad. Kõik inimesed nähvavad. Naine rongis, kes küsis, miks sa akna kinni panid. Inimesed Marokos, kes sind koju ajasid ja vanust küsisid. Naine pubis. Mordvalane. Kui tundub, et kõik teised inimesed teevad kogu aeg midagi valesti, sis tasub peeglisse vaadata.

Miks te ikka räägite selle hulluga?

Ehk oleme me kõik hullud. Samas, ega täiskasvanud nmesed peagi kolmandatele osapooltele oma tegemisi põhjendama ja selgitama, kuni need tegemised seaduses sätestatud piire ei ületa.

Varsti peaks tal uus teema tulema.

hm
huvitav?
aga kui sina vajad abi näiteks seetõttu, et sul on mingi haigus. ja siis keegi tuleb ja ütleb sellele abistajale, et ah, mis sa jamad selle haigega?
kuidas sa end tunneksid?
vaata, sa pane end P olukorda.
kuidas sa end tunneksid?
kas hullus on sinu meelest põlatavam haigus, kui näiteks radikuliit või peavalu?
me näeme ju kõik, et P-l on probleem. ja kui meil on siin aega ja tahtmist, miks ei võiks me siis P-le seltsiks olla? see on ju iseenest heategevus. P tahab suhelda ja meie suhtleme.
ei tasu nii üelolev olla. kunagi ei tea, millal SINA abi vajad.
ja siis tuleta oma sõnu meelde...

Järelikult minu olekus või auras on midagi sellist, mis teisi naisi eemale peletab. Ennast kõrvalt ei näe ja ei tea, mida teised näevad-mõtlevad.

Mu emal samuti ei olnud sõbrannasid, ainult üks üksildane vanem naine vahel käis meil, nuttis, et tal kuhugi minna ei ole. Kurtis ka, et pole kellegagi rääkida. Hoiti ka eemale, keegi ei tahtnud temaga suhelda. Olin siis laps ja see oli nii kurb. Pisarad tulevad kohe silma, see on tegelikult õnnetus, kui vajad suhtlemist, aga sind tõrjutakse.

Sul võib õigus olla, kuid siiski oletan, et põhjus on pigem suhtumises. Ütled, et meestega sul sarnaseid olukordi ei teki. Nagu aru saan, pole sul probleeme ka tööalases suhtlemises olgu meeste või naistega. Probleemid on vaid isiklikul tasandil naistega suheldes.
Kui nüüd meenutada, mida foorumis kirjutanud oled (su stiil ja mõtteilm on üsnagi eristatavad teistest, vaid vahel on vaid kahtlus ja ei saa päris kindel olla sinu autorluses), siis oled ju naiste suhtes üksjanu vaenulik. Jaa, jaa, kõik me teame, et see paha sõbranna tegi sind kõigi naiste suhtes kahtlustavaks, sa ei pea seda uuesti üle seletama. Oma kirjutistes annad sa naiste kohta pidevalt hinnanguid ja kui neid võrrelda hinnangutega, mida meestele jagad, on vahe suur ja seda naiste kahjuks.
Kui kogu naissoo vastu kahtlustav, eelarvamuslik, ettevaatlik, kriitiline oled, ei saa sa oma tundeid varjata ka päriselus reaalsete naistega suheldes. Sa võid ju ise siiralt uskuda, et südames oled heatahtlik ja lootusrikas, kuid tegelikud tunded on teised. Üks on aga kindel, inimesed tajuvad suurepäraselt, kui neisse hästi ei suhtuta. Kui seda suhtumist ilmestab ka kehakeel ja vürtsi lisab mõni öeldud lause (nt "Imelik, endal sul 5 last ja saad nii palju kodust eemal olla, tavaliselt lastega naised räägivad pidevalt, et neil üldse aega pole."), siis tekibki vastureaktsioon. Kui inimesed tajuvad, et neisse ei suhtuta siira sõbralikkusega või vähemasti neutraalselt, siis tead ju küll - parim kaitse on rünnak.
Kokkuvõttes saad olukorda muuta ainult nii, kui ennast muudad. Muid võimalusi ei ole.

Aili
Vaenulik olen halva kogemuse pärast ühe naisega, see löi mu kauaks rööpast välja. Ja kibestunud, et hoolimata pingutustest ei saa naistega jutule. Ammu küll enam ei püüagi, sest tean ette, mind tõrjutakse ja pärast tükk aega põen.
Nii on alati olnud.

Ei öelnud lastega naisele mitte midagi. Pubis lobises ta paljudega ja sain teada, et käis linnas juba siis, kui lapsed olid päris tillukesed ja üksi kodus. Omaette imestasin, kuidas julges pisikesed omaette jätta, aga ma ei öelnud seda välja.
Imelik tihti pubis käia - seda ütles ta mulle.

Nüüd olen naistes pettunud ja kibestunud, aga ma ei olnud seda noorena. Noorena olid kompleksid ja kartsin, et minuga ei taheta suhelda. Mind kasvatati, et ole sina vait. Nii jäingi uskuma, et teised tüdrukud ajavad tarka juttu, aga ma ei oska nendega rääkida.

elad Tallinnas, P?

Ei ela Tallinnas.

Kus sa siis elad?

Lõuna pool.

Aili
Võib-olla tajutakse hirmu, sest kardan alati, et naised mu ära põlgavad. Nii tavaliselt ongi.
Vahel mõtlen, kui paha on meestel, kes naistelt ainult korve saavad.
Mina olen naine ja ka saan naistelt ainult korve.

Pubis käisin üksinda, sest ei olnud kellegagi minna. Põdesin üksinda käimist ja igav oli. Käisin ikkagi, et inimeste keskel olla.
Kunagi baaridaam ütles: makske kohe ära, siis võite koju minna!!!! Täitsa lõpp, istusin vaikselt üksinda, kedagi ei seganud.
See veel kinnitas, et naised tunnevad mu vastu antipaatiat.

Puhka vahepeal ka. Siin sulle üks võimalus edasi tegutsemiseks: http://www.gestalt.ee/?2

Hakkas nagu looma vaikselt ja nüüd oleme alguspunktis jälle tagasi. Taas õigustused, seletamised, põhjendamised, miks olukord ON selline, kuid ei sõnagi, mõttekest selle kohta, kuidas muutumist alustada.
Nii põikpäiselt enda küljes kinni oleva inimesega saab ka virtuaalselt suheldes kannatus otsa, ammugi siis igapäevaselt reaalis kohtudes.
Kõige enam su öeldust ärritas mind lause:"Ei öelnud lastega naisele mitte midagi. ...", sest see näitas, et sa polnud mõttega lugenud, tõsiselt huvitatud olnud, ootasid vaid järjekordset võimalust taas oma lugulaul ette kanda. Kui sa ikka veel aru ei saa, siis minu mõtet näitlikustav lause "Imelik, sul 5 last ..." polnud sulle sõnade suhu toppimine või oletamine, vaid tõesti pelgalt illustreeriv näide, kuidas pealtnäha süütud sõnad sisaldavad ärritavaid vihjeid.
Ja need su omaette imestamised näitavadki su suhtumist naistesse. Need on otsesed hinnangu andmised, mis siis, et sa neid välja ei ütle. Oma mõtteis oled oma imestamistega inimese paika pannud, ta imestust väärivad teod ja käitumise halvaks tembeldanud ja loomulikult on su suhtumine kaugele tajutav. Ei taha keegi suhelda inimesega, kes oma halvakspanu välja näitab, mis siis et tahtmatult.
Sa võid ju oma käitumist jäädagi pettumishirmuga põhjendama, aga see on vaid osaliselt nii. Põhiline on ikkagi su pidev kõige ja kõigi üle imestamine, kui valesti ikka inimesed käituvad, tegutsevad, elavad.
Olles ise kogenud heakskiidu puudust ema poolt, võiksid ju mõista, kuidas selline asi mõjub. Loomulikult ei taheta suhelda sellega, kes teistes head näha ei oska ja muudkui imestama peab.
Kui sa nüüd veel hakkad minevikuga oma tänast olekut põhjendama/õigustama, siis ma loobun. Kui tuleb mõttekesi muutumise kohta, kasvõi huvitundmist, kuidas saaks end muuta, siis püüan aidata ja kindlasti tuleks nõuandeid teisteltki.

mis kuradi haiget jura ma lugesin. krt, kui üksi ei oska olla, siis mine suhtle. Mul on tõesti raske mõista inimesi kes tahavad pidevalt suhelda. Eriti veel netiajastul kus teed neti lahti ja võid laterdada tunde. Mina ise seda muidugi ei suudaks, sest mul on kogu aeg tegemist. Kas lugeda raamatuid või midagi parandada vms.
Tegelikult mul on ka üks sõber selline kes pidevalt tahab suhelda ja kokku saada, aga tõesti mul ei ole aega, et lihtsalt istuda kusagil ja rääkida mingit mõttetut jura. Ma enne puhkan ja magan selle aja