69
1.korda käisin restoranis, kui olin peaaegu 21.
Siis pubisid õieti ei olnudki.
Ja 1.kord oli ühe Vene neiuga, kellele mina välja tegin. Ma õppisin, ema toetusest elasin.

Kas sul häbi pole oma emast mingit täielikku i-iooti teha siin?

P
no kuule, sa räägid nii nagu teised keegi ei teaks, kuidas tol ajal elati ja tunti.

Ei pidanud käima "kaltsudes" sugugi ja hästi nõme välja nägema ja teiste ees koogutama. See hakkab juba tüütuks muutuma, see sinu rõhumine nõmedale väljanägemisele.

Minul oli ka allapoole põlve pruun seelik ja naera nüüd herneks, mulle meeldis see seelik ja minu laps, kes on sinust pisut noorem, talle ka meeldis see "nõme" seelik ja ta kandis seda vabatahtlikult, kui see talle selga sobima hakkas. Keegi ei naernud ka selle peale, vaid teisedki lapsed tirisid oma ema vanu riideid välja ja isegi vanaemade riideid ja panid need selga ja olid nii ilusad selle juures...

Vaata, on ütlemine, et ega riie inimest riku, aga inimene võib riide küll ära rikkuda.

Ja mis sa soiud, et sinu ema ei saanud soovitud eriala ülikoolis õppida ja seepärast hakkas teiste ees koogutama ja sind nõmedalt riidesse toppima, et kogu ülejäänute heakskiidu välja saaks teenitud. No, kas sa tõesti tahad oma ema niimoodi maha teha, tahad sa tõesti, et kogu siin kommenteeriv seltskond hakkaks su ema topakaks pidama ja pugejaks veel lisaks. Mõtle ikka ka.
Mu arust olid riideprobleemid ikka sinul ja ma mõtlengi, et miks?! Tavaliselt oli siis veel aeg, kus riiete pärast mitte kedagi ei mõnitatud.

Aga soovitud erialadest veel niipalju, et ega sinu ema üksi ei olnud see, keda ei lastud soovitud eriala õppida. Neid oli palju ja minu abikaasa oli üks neist. Ainult, et tema läks muud asja õppima, väga lähedast sellele, mida ta tegelikult tahtis ja ta pole ainsatki korda vigisenud ja halanud, et näe, mu elu on tuksis ja ma pean nüüd kõigi ees pugema, sest ma ei saanud õppida seda, mida oleks tahtnud...uu-uu-uu....

Asi ongi sinus, sinu kinnikiilunud peas ja sa kohe oled nii pagana kangekaelne, et sa kohe üldse ei soovigi kuulda, mida siin sulle räägitakse, lased aga nagu rikkis grammafon oma joru edasi.

Polnud sinu ema süüdi selles, kes sina TÄNA oled, vat ei olnud. Kust su ema üldse aega võttis, et teid vennaga kasvatada, kui ta kahes kohas töötas 8+8 tundi päevas ja pärast kodus põrandaid pesi iga päev. Kes teie järgi üldse vaatas ja kes teid keelas ja ohjas, et te teiste lastega kokku ei puutuks????


Vaata, P, sa ära otsi põhjusi ja vabandusi oma ema elust ja tegemistest ja vanaema loomakarjast. Otsi endast ikka, sest sa oled ammugi vana inimene ja aeg on enda eest ISE vastutada. Sõbranna ka ei ole milleski süüdi, sõda pole süüdi ja Kohtla Järve pole süüdi.
Sa oled tavaline inimene nagu kõik teised, mitte midagi erilisemat, ainult miks sa vingud, ma aru ei saa. Oled vist paha inimene lihtsalt, ei muud.

Anna andeks, aga sa ise kutsud enda suhtes niimoodi ütlema. Mitte vaid mind, aga usun, et paljusid teisigi siin ja ma ei imestagi, et sõbranna sind enam tunda ei tahtnud. Ei tahaks mina ka, seni, kuni sa oma undamist ei ole jätnud.
Sellegi poolest soovin sulle head, sinu enda pärast ja kõigi nende inimeste pärast, kellega sa kokku puutud.

Kulla P, on olemas selline asi nagu mood! Kui olid moes allapoole põlve seelikud, siis oleks sina miniga väga veider välja näinud.

P on omamoodi, seepärast ema ei lubanudki teda teiste kvaliteetsete laste sekka. Eks ema ikka sai juba kohe aru, et P päris norm ei olnudki juba sünnist saati.
Huvitav, isast sa ei räägi midagi?!Mis tööd su isake ka tegi, mis elukombed tal olid ja palju tema siis koolis käis ja kas ikka sai oma unelmate eriala õppida? Ja vend ka, mida tema ka teeb, kas sai ülikoolis käidud? Aa, ja tädi ka, mis elu tema ka elas ja miks tema end madalama kui muru tundma pidi??
Vasta.

21.51
Mul on tõesti väga kahju, et ema hirmudega oma elu ära rikkus.

Ei ole iial öelnud, et hirmude olemasolu = idiootsus. Need ei ole sünonüümid.
Mõne inimese psüühika on nõrgem ja tekivadki alusetud hirmud. Juhtub elus midagi halba ja mõni hakkabki kartma.

Kusjuures lapsena ja teismelisena ei saanud ma midagi aru. Uskusin, et mina olen idioot, et teistega rääkida ei tohi.

Teistele vastutulekut peab idiootsuse tunnuseks "sõbranna". Tema arust olime meie haledad debiilikud.

Ülimalt alatu oli, kui "sõbranna" hakkas mu ema ja tädi üle irvitama, kusjuures ta ei tunnegi neid.

bb
Oma süütunnetest muide ei ole ma "sõbrannaga" sõnagi rääkinud.
Rääkisin asjadest, mis TEDA huvitasid, nii et ma ei saanud teda kuidagi vähemalt jutuga tüüdata. Ma ju sättisingi ennast nii, nagu talle meeldiks.

Ja kui näiteks olekski nii olnud, MIKS TA SIIS NEED 2AASTAT MINU KÜLGE HAAKUS ja minu kodus lõputult passis ? Keegi ei sundinud teda mu pool olema ööde ja päevade kaupa.

Vahel oli mu juures 2 nädalat jutti, miks siis ometi ära ei tahtnud minna, kui ma tüütu olin ??

Miks ma seda lõputut jama siin lugemas käin? Miks???

njuhh
Olin täiesti tavaline nagu teisedki.
Ema ise kartis naisi samuti ja minult ootas täpselt samasugust käitumist nagu iseendalt.

Ema käitus teiste naistega täpselt samamoodi, nagu mina pidin käituma tüdrukutega.

Reaalis olen ennast kogu aeg alla surunud, eriti noorena, kui ei saanud suhelda.
Pinged kuhjusid ja kuhjusid ja nüüd lõpuks plahvatangi siin.

Sest ega reaalis ei suhtle ma endiselt, ei ole sõbrannasid ju. Siin saan vähemalt hinge tühjaks rääkida.

njuhh
Tädi oli õpetaja, kahjuks oli õnnetu, lapsi ei saanud. Isa hästi tagasihoidlik. Vend isa moodi, ka tagasihoidlik.
Isa ei keelanud mul suhelda, aga ta oli nii vaikne ja ei tahtnud mingeid tülisid.

bb
Kui on pähe raiutud, et teiste juurde minna ei tohi ja kodus sellest skandaalid olnud, siis ikka ei julge minna küll.
Pealegi naabrid nägid ja kuskilt tuli ju välja, kui kellegiga olid.

Lõpuks hakkasin uskuma, et olengi debiilik, kes tarkade tüdrukutega rääkida ei oska.

Sa oled oma järeldustes nii veendunud, täpselt tead miks su ema just nõnda käitus ja kõik teised ka. Aga kas sulle ei tule mõtet, et su arvamused ei pruugi tegelikkusega kattuda? Üldiselt inimesed kipuvad teiste inimeste käitumist ja motiive enda järgi võtma. Olles oma eluga kimpus ja samas ka vähe suhelnud, kuidas sa saad uskuda, et nii läbinägelik oled? Sul ei saa ju teab mis erilisi kogemusi olla teiste tundmaõppimises, ka mitte oma lähedaste osas. Need kõik on sinu arvamused vaid, mitte sulatõde.
Paljud, õieti enamus lapsi arvab, et vanemad inimesed neile nõmedaid riideid soovitavad. Mood on aga muutuv ja sageli näib ilus just see, mis enda nooruses on moes olnud. Võibolla olid sulle ostetud riided su ema silmis ilusad, võibolla lähtus ta praktilisusest (soojad, vastupidavad), võibolla ei osanud ta moekust üldse näha. Sinu arvamus, et ta tahtis sind meelega nõmedaks teha, et keegi teie peret kadestama ei hakkaks, võib olla eksklik.
Ja kui tal tõesti oli mingil põhjusel alaväärsuskompleks, pidades ennast ja oma lähedasi teistest vääritumaks, oli see tema probleem. Nii nagu sul on praegu probleemid, millest sa kuidagi jagu ei saa, olid tal omad probleemid. Ta ehk ka ei saanud enda omadest lahti. Internetti siis polnud ja anonüümselt end avada polnud võimalik, rääkida ta aga ei tahtnud. Võibolla nägi temagi halvakspanu rohkem, kui selleks tegelikult alust oli, nii nagu sina seda näed. Ja omast arust ta ehk kaitses sind, keelates sul suhtlemise, sest arvas, et nagunii suhtutakse sinusse vaenulikult.
Olles Siberisse saadetute järeltulija ja kümnendi vanem, kui sina siin enda vanuseks ütled, pole ma iial tundnud, et kodus oleks seetõttu hirmud olnud. Su teismelise eas olles olin mina juba täiskasvanu ja mäletan seda aega hästi. Su kirjeldustele vastaks pigem sõjajärgsed aastad, 70.-80. aastatel taolisi hirme enam polnud.

Miks see teema nii suurearvulist lugejaskonda ning osalejaid omab, tuleb sellest, et P annab vahepeal lootust edenemisele. Kui mitte kõik, siis paljud sooviksid positiivset tulemust näha ja see näib vahepeal juba silmapiiril paistmas, kuid siis on taas tagasilangemised (kordused, sõbranna-jutt, ema mõju jne). Soovitakse, et sa oma elu ise kujundama hakkaksid, nii suur panus on selleks teiste poolt antud. Nüüd sõltub kõik vaid sinust. Ka tugisiku leidmiseks pead siiski sina ise samme astuma. Asjatundliku kõrvaltvaataja pilk kuluks sulle ära küll. Foorum on siiski vaid aseaine tegelikule suhtlemisele. See, et sa vaid ebameeldivate inimestega kokku puutud, pole võimalik. Põhjustele jälile saada saab vaid spetsialist. See on heatahtlik soovitus ja ära võta seda järgekordse solvanguna.

P-le
Riided pidid olema sellised, et ümbritsevatele meele järgi olla. Selle järgi ostsimegi, et keegi ei saaks paha sõna öelda.

Olen palju pead murdnud, miks kõiki teisi meist ( ka endast ) paremaks pidas või oli see ainult hirmudest tingitud ?

Peamiselt sellepärast tegigi "sõbranna" ilkumine haiget, kui ta ema ja tädi samastas telekas vene kanalil noori naisi kritiseerivate babuljadega.
Sest mu ema oli neile täielik vastand, olin nii väsinud kuulamast, kui tublid ja väärtuslikud kõik teised on. Tädiga omavahel samuti kiitsid kõiki.

Taas väidad, et riided pidid sellisesd olema, et ...
Aga kust sa seda tead, kohe kindlasti tead?

P, millised need riided siis sinu arust olema oleks pidanud? Eks riputanud need haaknõelu ja kilinaid-kulinaid täis ja olnud punkar. Kas seda tahtsid?
Kuidas sa suhelda ei saa kui väidad enda maakler olevat. See töö eeldab ju väga head suhtlemist. Enda elu elama kliendid sind jah ei lase (kui sa südamesõbrannaks olemist nii näed), kuid palju räägivad nad kindlasti. Headel maakleritel on ka püsikliendid.

P mõttemaailmas esineb siin jah harvu selgemaid hetki, kahjuks langeb ta alati tagasi teisi süüdistama ammumöödunud asjade eest.

P, kas sa oma elus pole üldse kellegi teise inimesega kokku puutunud, kui oma ema, tädi, vend ja sõbranna. kaugelt oled näinud sõbranna meest ka muidugi ja vahel käis su voodis ka mees, kelle peale praegu mõtled.

Ja nagu sa siin eespoolt ise ütled, et kui sa laps olid, siis sa ei märganudki asju, mis teil kodus oli jne.
Nüüd siis, kui ema surnud ja sina halad oma elu ümber, vat nüüd siis oled omale pähe võtnud, et ema TUNDIS nii ja tundis naa ja see peab kohe nii olema.
Tead, need ON sinu enda tundmised, mida sa ei taha tunnistada. Need on sinu enda pugejalikud ponnistused, et teistele meele järgi olla.
Kui keegi sulle ütleks, et tantsi palja peega, P, siis tantsidki v? peaasi, et oleksid teiste meele järgi.

Mis aga su riidehalasse puutub, siis mis sul häda on, kas mitte ühtki muud huvi sul pole peale riietele mõtlemise.
Mis loeb "pakend", kui sisu mäda on?

P on karm näide sellest milliseks kujuneb elu kui vähimadki vaimsed huvid puuduvad.

Sa teed sõbrannale liiga. Kui su ema tädi heaksiidul (õpetajal ju ometi mingi sõnaõigus oli) sulle nii eriliselt koledaid riideid ostsid, siis nende arvamus noorte moest oligi ju sama mis telerist nähtud vene babuljadel. Kas sa mõtte ja sõnade sarnasusest üldse aru ei saa??

Kirjutan mitmes jaos,sest paistab, et sa pikkadest juttudest aru ei saa.
Kui sinu vanus on tõesti 47, siis sa olid aastal 1978 10-aastane ja just siis lõppes minide mood. Tulid moodi pikad riided ja need jäid moodi ikka väga pikaks ajaks. Seega ema ostis sulle moekohase seeliku.

Kuida tädi õpetajaks õppida sai ja ema ei saanud? Mida ema siis õppis või loobus üldse õppimisest?

Mida sa ise õppinud oled ja miks oma erialal ei tööta? Miks õppisid ala millel töötada ei taha? No kui see just parteikool ei olnud...

Sain vist karistada nüüd, et siin kõigest kirjutasin, sest olen tõbine, terve päev olin voodis ja higistasin. Kas mingi viirus või põletikus hammas tekitas selline reaktsiooni.

Juku
Ema ikka õpetas ülikooli. Õpetaja töö mu meelest nii raske, kõige tähtsam õpilastega hästi läbi saad ja neile autoriteet olla. Kui ei ole, on koolis väga raske.

Erialase tööga on nii, et lõi jälle mu kompleks välja ja ei julgenud konkureeridagi, suur konkurss oli siis.
Ei läinud õigel ajal erialale tööle, hiljem juba enam ei võetud jutule, sest aastatega kaotad kvalifikatsiooni ja oleks pidanud uuesti täiendama hakkama.

45 olen.
"Sõbranna" näiteks käskis mul teised riided selga panna, sest muidu peletan ta tulevase mehe minema.
See oli 20-ndate alguses, siis olid suhtlemises pikemad pausid. Aga välja kutsus ta mind siis, kui tahtis minna välja endale meest otsima.
Üksinda oli tal paha minna, ma pidin kaasas olema.

Kuna mul nagunii sõbrannasid ei olnud, olin ALATI nõus tulema.

Saad aru, ema ja tädi teiste riietust EI NÄINUDKI, EI KRITISEERINUD MITTE KEDAGI, just kiitsid teisi. Teised võsid ükspuha kuidas riides olla, ikka kiitsid.
Need babuljad aga siunasid noorte naiste riietust.

küsimus
No meestuttavaid on elus ka olnud, aga nendega tavaliselt midagi ei aruta. Peamiselt poissmehed, osad ka alkoholiga hädas.
Olen püüdnud mõnele selgitada, et ükski naine ei taha joodikut, aga ei suudeta pahest loobuda.
Kurdavad, et naist ei saa.

Teismelisena omal algatusel küll teiste ees koogutada ei tahtnud. Lihtsalt mul ei olnud võimalust teisiti käituda.

Aga täisealisena edasi koogutada, see on küll minu süü ja sellepärast on mul küll häbi.

Sellepärast "sõbranna" ilkumine tegigi haiget, et taipasin, kui nõrk ja hale ma olin.

Joorits
Töö ja eraelu on 2 ise asja.
Koolis sain ka normaalselt rääkida, kui asi puudutas õppetööd. Kui aga oli vaja muud rääkida, olin mök-mök.
Ma ei tohtinud ju midagi öelda.

Asi oli selles, et ema ei pannud teiste inimeste riietust tähelegi, teiste kritiseerimine oli MÕELDAMATU. Kui ka mõni tüdruk oli poolpalja peega või ükspuha kui väljakutsuvalt riides, ema alati kiitis kõiki ja ei arvustanud iial kedagi.

Vene kanalil aga babuljad väga sõnakalt arvustasid noorte naiste riietust.

"Sõbranna" on küll tark ja kaval, aga sellest aru ei saanud, et kui kodus oleks käitutud nende babuljade kombel, siis mul ei oleks sellist kompleksi tekkinud ja "sõbranna" ei oleks saanud mind ära kasutada.
Tõenäoselt me ei oleks üldse suhtlema hakanudki.

Alaväärsus mul just sellest tekkis, et kõik teisi kiideti ja mul tekkis tunne, et ma ei küüni teistele ligilähedalegi.

Kas see nn sõbranna võis siis su ema meelest sinuga suhelda? Et tema ainsana võis teil koduski käia, lausa niipalju, et sai põhjalikult kursis olla su ema ja tädi juttudega?
Loogika ütleb pigem, et nähes su riietust ja teades, et see on su ema valitud, arvas ta, et teistsuguse, moekama, riietuse suhtes on su ema kriitiline. Nii nagu telekamutidki olid. Pealegi, kui tädi oli õpetaja, siis ikkagi kohalikult teada ja tuntud, ehk pidevalt paljude pilkude all. Õpetajate kohta oskavad õpilased öelda paljutki. Ka õpetajate endi riietumisvalik räägib paljustki.
Väga sageli on nii, et nn tossikesed, kes midagi kriitilisemat avalikult öelda ei julge, kel on ülemate suhtes pugejalikku käitumist, on koduses ringis just kriitilised. Su enda jutu järgi hoidsid su vanemad madalat joont, jättes endast pigem tossikese mulje. Selle peale, et nii käituvad inimesed võiksid kodus võõraste inimeste kiitmisega tegelda, on raske tulla. Kiitmine võis olla ka vaid sinu ja venna kõrvadele mõeldud. Mis nad tegelikult ise sisimas mõtlesid, seda sa ju ei tea.

ei tea mis selle teema mõte on/oli? ei viitsi lugeda!
aga võiks juba alla lasta selle üllitise siin, pole ühtigi üksiku keskealise naise elu ränkraske, elu on lill.

1000% nõud caramellxx`ga. olen ka keskealine naine, mehest lahus, laps gümnaasiumi lõpuklassis, töötan iseendale, hobid, reisid, noorem meessõber. elu on lill ja enamgi veel.

Kahjuks peab tunnistama jah, et ei miski jõua selle P kinnikiilunud ajusse((:-

P-le
Ema ja tädi kiitsid teisi ka omavahel suheldes, mitte ainult minuga. Neil oligi selline komme kõiki kiita ja ma usun, et nad mõtlesid päriselt, et kõik ongi nii ideaalsed.

See võis ka olla kompleks, et kõik on nii tublid ja väärtuslikud.
Vabalt võib nii olla, et kui inimene peab ennast viletsamaks, siis usubki, et kõik teised on paremad.

Mäletan, kui ütlesin kodus, et näiteks heidi ja Leena on hoopis teisiti riides, siis sain pahandada, sest ei tohtinud teiste kohta mitte mingeid märkusi teha.

jestas, kas see hull mutt nimega P üldse aru ka saab mida teised siin talle kirjutavad? ainukt üks ja see sama joru algusest lõpuni-riided, ema, sõbranna. tegemist on inimesega kellel puudub elementaarne funktisonaalne lugemisoskus või tõesti genereerib seda lolli möla siin mingi delfi robot.