P

ma tahtsin sulle lihtsalt näidata, kuidas igaüks meist võiks olla rahulolematu ja alati leida mingi koha, millega ta rahul ei oleks ja mida annaks takkajärgi kruttida ja mõelda, et oh, mis küll oleks võinud olla, kui asjad poleks nii olnud nagu nad kord olid.

Tead, see kõik, mida sa oled oma elus kogenud, see kuuluski sinu elutee juurde, see oli sinu elukooli õppetund.

Ja lisaks, tavaliselt on nii, kui miski asi elus on niiiiii pagana halb olnud, siis inimene ei tahagi seda endaga kaasa tirida, ta püüab sellest üle olla, seda unustada.
Kui minuga keegi enam suhelda ei taha, siis milles asi, las läheb, ja mina kustutan ta, mitte ei vea seda ebameeldivat pidevalt endaga kaasa.

Ja miks sa arvad, et OMA meest ei anna mõne naisega võrrelda?! Ikka annab, sest mõlemad on ikka eelkõige inimesed ja inimlik olemus pole midagi nii erinev. Ka mehed manipuleerivad perekondades, sama teevad naised perekondades, kui nad seda teevad.
Pidevalt mõeldaksegi omakasule, kas sa pole seda märganud.

Sina siin ju ka, mõtled oma looga samamoodi vaid endale, tahad paremat enesetunnet, otsid kaastunnet, soovid, et meie siin tuleksime sinu poolele ja kiruksime üheskoos siis seda sõbrannat ja kui keegi julgeb sinu sõbranna toetuseks midagi öelda, siis oled sa solvunud.

Oma emale ära poogi silte külge, sina ei tea, mida ta tegelikult mõtles, mida tegelikult oli läbi elanud ja sina ei ole nüüd küll takkajärgi tema tegude arvustaja ja hindaja.
Sa ei tunne iseennastki, liiati siis oma ema.

Aga selle sõbrannaga on sul tõesti midagi väga imelikku, muidu sa ei punnitaks tema ümber nii kaua aastaid.
Lisaks, sa pidid hea meeste ekspert ju siis olema, kui sõbranna sinu toetusel püüdis meest leida..

Vaata, meie, naised, oleme püüdnud ikka meeste tähelepanu leida, sest looduse kutse vastu ei saa...
Aga juba see väljend, et läksime meest otsima, ajab mind öökima...otsima??!!

Mida asja, kükitasite ööklubides, jahtisite mehi, küll koos sõbrannaga, küll sina üksida, lõite lihtsalt kallist aega surnuks...mehi lantides...

Sul on ehk hoopis kahju oma raisatud elust ja ajast ja nüüd, et ennast mitte nii räbalalt tunda, otsidki süüdlast sõbrannast, kellega te ju koos seda kõike tegite, otsid põhjust oma lapsepõlvekodust, lood oma emast kujuteldava tegelase, kes sind vildakaks painutas...

Aga jah, liiga lihtne on süüdistada lapsepõlve ja oma vanemaid, põhjust sealt ikka leiab ja eneseõigustust ka, selleks ei pea isegi kuigi osav manipulaator olema.

Minul on paha sinu lugu lugeda, sest üks endast lugupidav inimene nii ei räägi, nii ei mõtle ja ei raiu musta valgeks.
Sa oled kas tõepoolest hingepõhjani räbal või ääretult kade sõbranna peale, kes, vaatamata oma kompleksidele ja viletsale mehelikule väljanägemisele, näe ikkagi leidis mehe, sai lapse...aga sina, kes sa olid niiiiii ÜLLAS oma arust, istud ikka üksi ja sobrad minevikus, otsides süüdlast.

Tükati tundub, et su lugu pole tõene, see oleks nagu siia sihilikult kokku klopsitud teema, nagu seebikas, mida aina loetakse ja mõeldakse kaasa ja raisatakse oma aega...

Oot, sina ju praegu käitud siin ülimalt egoistlikult, sa röövid teiste hinge, teiste aega, selleks, et SINA saaksid raiuda oma kinnikiilunud tõde, ennast õigustada ja ennast paremini tunda... Mida selline teguviis siis parem on sinu sõbranna väidetavast kleepumisest sinu ellu?

Sa kasutad siin meid kõiki ära OMA huvides ja pead meie nõuandeid valedeks, lihtsalt irvitad meie kõigi üle.
Mida see parem on?
Sina kasutad meid siin ära ja meie ise tuleme sinu manipulatsiooniga kaasa, seega oleme me ise selles süüdi, et laseme sinul meid ära kasutada.
Täpselt sama muster, mis sinu kujutatud teemal.
Sellest aspektist vaadatuna ei ole sa karvavõrdki oma "vastikust" sõbrannast parem. On nii?

Muidugi, kui see teema üldse tegelikkus on ja mitte sinu peas kokku pandud üks lugu lihtsalt.

kui see ebareaalne lugu tõesti tõsi on, siis sinu sõbranna tegi teene su sündimata jäänud lapsele. Sa ei saa ju iseendagagi hakkama, mis lapsekasvataja sinust oleks saanud?
Ilmselt tegi ta ka teene sinule. Kui sa nii kergesti mehe sõbranna vastu vahetasid, siis sa seda meest ju ei armastanud. Kohusetunde ja ohverduse najal vaevalt see suhe mehega sul kaua oleks kestnud, kui see mees sinuga koos elama üldse oleks hakanudki. Kui ta su abordi järel kohe hülgas, siis ta sinusse ikka eriti kiindunud ei olnud. Juhusuhe?

mesikäpp
See mees oli parim asi mu elus ja armastasin küll.
Aga mul olid süütunded, sa ei kujuta ette, milline meeletu jõud see on. Saad aru küll, et teed endale halba, aga ikkagi allusin "sõbrannale". Kuigi mõistusega sain aru, et see oli lollus.

Suhet rikkusin tervelt 2 aastat, ajasin teda minema. Ja ma üldse imestan, et peigmees nii kaua vastu pidas. Kooseluettepaneku tegi ta kohe suhte algul.
Suhe oli minu ja "sõbranna" poolt lörtsitud enne aborti juba.

Kui oleks juhusuhe olnud, siis mul ei oleks mitte midagi taga nutta.
Neid juhusuhteid on ka olnud, kuhu "sõbranna" on vahele pressinud, olen need ammu unustanud.

viuviu
Sain ju ometi aru, et see, et "sõbranna" tahtmistele allun, on hullumeelsus.
Ei saanud sealt mingit õppetundi, sest mõistusega sain aru, et peaksin teisiti käituma, aga need jaburad süütunded ...

Ei saa ikka oma meest suvalise naisega võrrelda.
Mees on su abikaasa, su laste isa, see on ikkagi teine asi.

Ma ei süüdista kedagi, lihtsalt selgitan, kust mul SÜÜTUNDED alguse said.

Kui "sõbrannaga" suhtlesin, tundsin end SÜÜDI, et minuga üldse suhtles. Tundsin tänutunnet, et minuga üldse räägib.

Ja tänutundest tundsin kohustust temaga edasi suhelda ja ta soovidele alluda.


Jah, praegu tõesti võin teid ära kasutada, et sellest kirjutan, milline tobu olin.
Võib-olla oleks õigem edasi omaette selle peale mõelda, kui haledalt orki kukkusin.

Sest mõtlen nagunii selle peale pidevalt.

viuviu
Kirjutan asjast täpselt nii nagu oli. Ei ole mingit mõtet ju asja ilustada või musta valgeks rääkida.

Olen selle peale nii kaua mõelnud, et kuidas ma küll ometi nii rumalalt käitusin, miks ma ometi ei saanud süütunnetest lahti, oli see mingi needus või ?

Hvitav küll, kes kelle peale kade oli ? Kes passis kelle kodus 2 aastat ja korrutas JÄTA PEIGMEES MAHA, sõbranna on kõige tähtsam. Mina või, et mulle kraesse kargad ?

praegu kes tüütab siin nädalate viisi inimesi, raiskab nende aega ja närve, sõbranna või?

12 aaastat oled PIDEVALT tulemusteta mõelnud, et miks SIIS idioot olid.
Ehk oleks NÜÜD aeg hakata PIDEVALT mõtlema sellele, et miks idioodi järjekindlusega NÜÜD ikka VEEL minevikus elad? Ehk siis saad enne surma midagi välja mõeldud, tigusammul paistab sul ju mõtlemine käima.

viuviu
Lugesin su kirjutise veelkord läbi.
Sa ei saa sütunnetest mitte midagi aru ja sa ei peagi saama, sest sul ei ole neid olnud.

Inimene saabki aru asjadest, mida oma nahal tunneb. See on täitsa loogiline.

"Sõbrannal" ka süütundeid ja tänutundeid ei olnud, seepärast paistis talle minu käitumine hale pugemine.

Sooviksin saada ausat vastust küsimusele:

KUI KAUA SA VEEL KAVATSET SIIN HALADA ?

kle P
Närvidele küll kellelegi käia ei taha. Lihtsalt "sõbranna" käitumine oli üsna arusaamatu, äkki mõni mõistab paremini.

Sinu eelnev elu, ja ka praegune on nagu "liivakastimäng" - peigmehega "mängisid" nagu 5aastane ... sõbranna külge klammerdusid nagu emme külge! Nüüd oleks küll aeg juba täiskasvanuks saada ja elama hakata!

K
Kes kelle külge klammerdus need 2 aastat ?
Minule oleks sobinud, kui "sõbranna" ei oleks mu poole elama tulnud ja suhtlemise lõpetanud, sest siis oleks ma rahus saanud oma peigmehega olla.

Või olin mina see, kes elas tema kodus 2 aastat ja jahus peigmehe mahajätmisest ? Ei olnud ju mina.

Enne peigmeest suhtlesime ainult siis, kui "SÕBRANNA" TAHTIS. Minul sõnaõigust ei olnud. Mis klammerdumisest sa räägid ?

Jah, hiljem, kui olin "sõbranna" meeleheaks suure ohvri toonud, siis jah, oli tema mulle seljakeeramine pehmelt öeldse imelik.

Miks "sõbranna" siis palus mul ohvrit tuua, kui ma talle üldse vajalik ei olnud ???????

Ütle, kas sulle on ülioluline, et mõnel võõral naisel ei oleks pereelu ja sa teed selleks kõik, et tal pereelu ei oleks ???????

Ma küsin VEELKORD:

KUI KAUA SA VEEL KAVATSET SIIN HALADA ?

Palun AUSAT vastust.

Tead, P. Sa muutud isegi kirjateel nii vastikuks, et kaastunne sinu sõbrannale.

NLKP
Ja selle vastu külge oli ta ju lausa kleepunud need 2 aastat.

Minu viga oli see, et mu südametunnistus ei lubanud "sõbrannat" hüljata.
Kuna sel ajal oli "sõbranna" nii üksik ja õnnetu, siis minu KOHUS oli teda aidata ja toeks olla.

Olin tänulik, et minuga suhtles ja tänutundest võtsingi teda kahel käel vastu.
Kuin oleksin ära saatnud, oleksin ennast nii suure süüdlasena tundnud.

Vabandadust
Ja selle vastiku külge oli ta kleepunud 2 aastat.

No mis seal keerulist on, ilmselt tal polnud sel ajal kedagi normaalsemat võtta.

Ma küsin KOLMANDAT korda:

KUI KAUA SA VEEL KAVATSET SIIN HALADA ?

Palun AUSAT vastust.

Ise ju kirjutasid, et sõbranna oli sel ajal ilma raha, töö- ja elukohata. Varjupaikades ka ju hädaga elatakse, ega see siis tähenda, et seal meeldiks.
Imelik, et puugist üldse lahti said. Ju ta leidis uue doonororganismi.
Miks sa ennast heategijana näed.
Sa ju ostsid sõprust.
Mis päritolu see sõbranna oli, lastekodust või? Millised kiiksud temal olid? Oled nagu viidanud, et ka sõbranna oli mingite hälvetega. Millistega?

küsimus ja kle P
las ta olla siin. näete ju milline ta on. ta ei oskagi teisiti. meie olemegi ta praegune elu. Piilu on siin olnud juba aastaid. ja jumal tänatud, et delfi olemas on. vähemalt on tal koht, kus rääkida.
kui teid tüütab, siis ärge tehke teemat lahti.

uurid küll psühholoogiat ja muud sarnast, aga seda sa ei taha teada, et enamusel inimestel on olemas tunne, mida nimetatakse SÜÜTUNDEKS ja mida nimetatakse TÄNUTUNDEKS.
Niiet ära kujuta ette, et keegi peale sinu ei tea süütunnetest essugi. Ja üllatuseks sulle, paljudel inimestel on ikka rängad süütunded, sinu oma on lausa olematu selle kõrval.
Aga normaalne inimene ei hakka nende tunnete tõttu lömitama. Sina, nagu sa väidad, lömitasid.
Põhjus ON muus, ja ongi muus.

Aga sulle kohe meeldib ennast niiiiii erilisena tunda, nii pagana üllana nagu meil kunagi kooliajal laulma pidi, et SUUR LENIN, ta oli nii üllas, hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead....

Aga jah, ole tänulik sõbrannale, sest sinu laps oleks veelgi õnnetum olnud, kui sina. Ole tõesti tänulik. Ju siis sõbranna ikka nägi kõrvalolijana, et see oleks katastroof, kui sina oleksid lapse saanud ja mehe oleksid sa ka õnnetuks teinud. Tänud sõbrannale, et seda ei juhtunud.
Kõigile ei tohigi lapsi sündida, sest õnnetuid inimesi on niigi liiga palju.

NLKP
Me mõlemad vajasime suhtlust, õigemini tegelikult mina vajasin naisterahvaga suhtlemist, aga "sõbranna" vajas kaaslast, kes aitaks tal endale meest otsida.

Meil olid jah erinevad nägemused suhtlemisest, sest suhtlemist kui sellist tema minuga ilmselt ei vajanud. Mina olin siis vajalik, kui minult midagi vaja oli. Ta ei saanud ju üksinda meest otsimas käia, oleks veidrikuks peetud.

Kes tal keelas tööle minna. Tal oli üks meessõber ka sel ajal, kelle pool elas. Mitte peigmees, lihtsalt sõber.
Oleks võinud ju kogu see aeg selle meessõbra pool elada.

See meessõber oli "sõbrannal" hädavariant, et kui meest ei leiagi, siis hädaga lepib temaga vanemas eas.

Naised ei võtnud meid kumbagi omaks. Minul olid oma kompleksid ja hirmud.
Tema puhul ilmselt oli asi mehelikus välimuses, naised hoidsid temast eemale ja ei soovinud suhelda.

Aga teistmoodi oli ta küll kui teised naised. Ei olnud lastekodust, ikka ema oli ja isast lahus.
Arvan, et ta peamine kompleks oligi see, et nägi väga mehe moodi välja.
Kuigi väga pingutas seksikas olla.

Piilule
Mis muu põhjus mul siis oli "sõbranna" ees tänutunnet tunda, et minuga üldse suhtles ?

Ja kui mu ukse taha tuli, siis südametunnistus ja kohusetunne ei lubanud teda ära saata.
Sest ta oli ju minuga suhelnud ja ma olin selle eest tänulik.

Kui mul tõesti raske oli, pööras ta mulle kohe selja ja ei olnud tal mitte mingeid süümepiinu, vaatamata sellele, et võtsin tema raskel ajal kahe käega vastu ja ajasin tema pärast peigmeest minema.

Sa siis arvad, et sõbranna on sulle midagi võlgu? Suhted ei kesta süü-, tänu- ja võlatunnetel, saa ükskord aru.

nii
Kui ei tahtnud minuga edasi suhelda, siis poleks pidanud mu poole ennast pressima ja mu suhet lõhkuma.
Miks sa sellist käitumist õigustad ?
"Sõbranna" ju teadis, et ma ei suuda "ei" öelda ja kasutas seda ära.

Miks siis minust eemale ei hoidnud, kui mind nagunii ei vajanud ?

nii
Mina tundsin tänu-ja võlatunnet, et minuga üldse suheldi, kuigi ega see õige suhtlus ei olnudki.

Millest sa aru ei saa? Niikaua suhtles, kuni tal vaja oli, millalgi siis viskas lõplikult üle. Vbl tahtis seda peikat omale, kust meie teame.

Arvasid, et ostsid endale eluaegse sõbranna? Ära põe, suurematelgi ärimeestel on äri pankrotistunud.

nii
Peigmeest ta omale ei oleks saanud nagunii, sest peigmehel ei olnud mingit huvi, seda ta teadis isegi.

Eks ma saan aru küll, et oli minuga ainult siis, kui see talle kasulik oli.

Mul on paha mõelda oma süü-ja tänutunnete peale. Ja ega "sõbranna" sellest aru ei saanudki, ma usun.
Arvas lihtsalt, et olen üks hale kuju, keda nii lihtne on keelitada midagi tegema.

NLKP
Mu suhte ajal "sõbranna" tõesti käitus nii, et ma jäin uskuma, et olen talle vajalik.

Appi, kui osav ja kaval ta oli või olin mina nii lihtsameelne ?

Sa ei tea mida süü- ja tänutunde mõistegi tähendab.