P on tüütu oma pidevates kordamistes, seda küll, aga see on siin avalik foorum ja tal on õigus oma teema teha ja selles lõputult korrata oma sõnumit, kuni talle kaasarääkijaid jätkub. Sinu jutt on aga sulaselge manipuleerimine. Mis "meiest" sa räägid? Kas oled nüüd otsustanud kogu Eesti inimeste nimel sõna võtta. Eestlased versus P? Kui sinu tundeid riivad P kirjutatud teema, siis sa ei pea siin lugema. Ja see on sinu arvamus, mitte "meie" arvamus.

on P vägivaldne, talle on oluline vaid tema enda heaolu, tema kunagised eluseigad ja kadedus hinges, et sõbrannal on hästi läinud.
P maandab oma viha kõigi meie peal, kes me siin heast tahtest ja siiralt talle oleme appi tõtanud.
Teda ei huvitagi mitte kellegi teise mõtted, teiste raisatud aeg. Eksisteerib vaid tema, ainuisikuliselt, oma arusaamadega.
Ainult P-l on elus raske, ainult P-l on probleemid, ainult kõik teised teevad talle liiga, aga tema on niiiiiiiiiiii hea, nii pagana puhas kõigest halvast.

Lugesin teemat vägivaldsete meeste tüüpidest ja paeguseks olen ka sinna mahutanud P. Ta sobitub täiega vägivaldsete alla.

Mida muud see siis on, kui vaimne terror siin.

Olen lugenud seda teemat tükati, olen enne ka siia kommentaare kirjutanud, küll püüdnud P-d aidata, aga no nagu peaga vastu seina. Mitte miski ei sobi.
On ainult tema ja sõbranna.
Vihkan seda sõna "sõbranna" juba.

P, seda sa oled tõega suutnud, et nüüdsest on vaja asendussõna leida sõnale "sõbranna", sest see sõna on hullem kui sõimusõna.

Kaua sa kavatsed siin oma peedistamis-programmi veel jätkata. Seni, kuni teistel ka reaalsustaju kaob v?

to Ohh

Ongi ju siis teadlik peedistamine. Igaüks, kes vähegi inimpsüühikat jagab, teab, et kui pidevalt korrutada, siis hakataksegi uskuma ja tegelikkus muutub aina ähmasemaks, kuni lõpuks hoopis laiali valgub.
Minu arvamus on, et ei pea avalikus ruumis sedasi jahuma igaüks, kes oma jahumisega teeb teistele võib olla halbagi. Siin käivad lugemas ikka väga erinevad inimesed ja ehk mõni sellinegi, kel endal peas asjad kõiguvad ja vaevu püsib reaalsuse piiril.
Milliseid tundeid selline teema temas tekitab?
Kui P, saabki siit mingit kasu enda jaoks, siis kas see ikka kaalub üles selle kahju, mida sihuke teema tekitab võib olla 50-le kaasamõtlejale?!

Ma ei ole "Ohh".

totutajale

Kui segane peab peast olema, et meeldib seda P-d siin lugeda? See on avalik foorum ja P teab küll, et kirjutab meile, kes me talle vastu kirjutame. Ta ei kirjuta omale sahtlisse.
Muidugi on juba ammu tüdimus tema ükskõiksest ja egoistlikust suhtumisest abistajatesse. See raiskab aega ja energiat.

See on kõik väljamõeldis, tüüp elab õhtuti huvitavat elu ja öösel siis kordab oma kulunud lauseid.

No aga mis te siis loete ja P-le vastate, juba 44 lehekülge? Ju siis ikka meeldib ja pinget pakub. Siinkohal on küll väga silmakirjalik üritada P-d veenda, et "lõpeta oma jutt ära, meie kõigi heaolu nimel." P on pakkunud hulga meelelahutust ja samal ajal on ju nii paljud saanud ennast temast parema inimesena tunda s.o. tõstnud lugejate enesehinnangut. Võimaldanud olla abiandja (head nõuanded P-le). Nii et pole siin kurta midagi, iga foorum on oma tegijate nägu. P on midagi siin teemas vastajates esile toonud, nii head kui halba.

Kas nii kokkujooksnud ajuga inimene nagu P suudab iseseisvalt elada ja elatist teenida? Kas hullumajas patsiendid netti pääsevad?

kusjuures pääsevad hullumajas hullud netti küll, kui on oma läpakas ja netipulk, siis palun väga.

Ma usun, et selline haige tüüp on tõesti olemas. Meie ju ei tea, kui palju närvisüsteemi häiretega inimesi meie keskel tegelikult liigub ...

Ei
Kas minu juures 2 aastat passida ja peale käia, et suhte lõpetaksin, oli normaalne ?
Ütle ausalt.

Ma ei lähe ju ometi kellegi poole koju soiguma, kui tähtsad me sõbrannadena oleme, kui ma tegelikult suhelda ei tahagi. Kas see oli normaalne ?

Ise minuga hiljem suhelda ei tahtnudki, aga nii tähtis oli, et mul seda last ei sünniks ja pereelu ei oleks.

P, kas sa täna tööd ei peagi tegema, et nii vara juba siin?

Samad sõnad sulle.

see on ajun'uss, mitte teema.
Delfi peab avama koha, kus igasugu peast haiged saaksid siis omavahel suhelda ja kes siis soovib, lähebki sinna psühhiaatrilisi abistama ja nõustama.
mitte nii, et üks kinnikiilunu siin laiutab üle foorumi ja ketrab aastaid üht ja sama.

Küsin, kas delfi foorumid on kõigile või on need mõeldud P-dele, et siis teiste ajusid n'ussida, et nad kõik lõpuks P-ks muutuksid.
See on alandav, solvav ja lausa näkku sülitamine.

Sina, totutaja, oled vist P terapeut ja oledki tal soovitanud kogu solgi endast välja lasta siia avalikku foorumisse kõigile teistele kaela, peaasi, et aga P end paremini tunneks. No ei hakka sihuke end iial paremini tundma, ainult meie siin paljud, tunneme end juba ammugi halvasti.
Vanasti hoiti segaseid peidus, nüüd on nad siis "meelelahutajad" ja "ajaveetjad"...Anna abi

P, nüüd ma tean, miks su ema sind teiste sekka ei lasknud. Tal oli häbi sinu pärast. Ükski ema pole õnnelik, kui tema laps imelik on. Ja sina oled mitmekordselt imelik ja rohkemgi veel.
Vat nüüd imestan ka, nagu sina isegi imestad, kuidas see sinu sõbranna sind üldse kannatas need aastat. Tõesti, kuidas ta suutis sinu seltsis üldse olla?! Imestan jah, aga vastata ei oska, miks ta seda tegi. Ju oli hea inimene ja lootis, et saab sind aidata.

Pergele, sulle tuleb nüüd palju küsimusi :D
No tehniliselt siin ongi nurgake, halva kogemuse oma nimelt, nii et kõik kriteeriumid on igati täidetud. Aga nojah, ta tavaliselt sõidab vähegi sobivatesse teistesse teemadesse ka oma sõbrannaga sisse.

Aga ärge siis lugege ega hoidke oma kaastunde- ja vihakarjete, nõuannete ja manitsuskõnedega siin teemat üleval. Las P teema jääb soiku ja kaob delfi ajalukku. Aga ei, vaja siin ikka istuda ja omavahel kiselda, sest P-l pole sellest sooja ega külma, mida talle või temast räägitakse. Vastab sellele ikka mingi suvalise stamplausega, milles kindlasti sisaldub sõna "sõbranna". Tema on karudki siin teemas tantsima pannud, vaadake tõele näkku.

On ju lolliklubi, miks nad sinna ei koondu?

lolliklubis käivad need, kes suudavad enda lolluste üle naerda.
Ükski loll ei tunnista, et ta loll on ja nemad juba lolliklubisse ei lähe.
Lollid usuvad, et nemad ongi just need õiged ja kõik ülejäänud seda pole.

Tõesti, kas me peaksime keskenduma normaalsetele inimestele või topakatele, ma aru ei saa?!

Kas me peaksime hoolima normaalstest lastest ja neile võimaldama inimväärse oleviku/tuleviku, või poputama imelikke, kel nagunii ükskõik, jäävadki eluks ajaks kordama vaid üht lauset...?!

Ilus võib ju olla hoolida kõigist, aga milleni see lõpuks ikkagi viib inimkonna tervise?!
Laseme soodad paljuneda, ikkagi inimõigused ju.
Need, kel aruraas peas, need annavad aru, kas saavad endale paljunemist lubada või mitte, neil on vastutustunne ja puha.

Aga soodad ärkavad ja märkavad, et oooh, ma tahan last/lapsi ja hopsti, laps sündiski, mõtleks. Pole oluline, et veelgi soodam, las kasvab, saab suguküpseks ja hopsti, jälle topski muudkui sünnib. Nii tore, nii tore ju.

Miks me valime hoolikalt seemneid, millest kasvatada paremate omadustega kurki, tomatit, vilja, aga inimese seeme tulgu kust tahes ja pole asja, milline tulemus lõpuks on?
Ikka täitsa p'ekkis värk.

Teema pealkiri on "Keskealise üksiku naise elu on põrgu." Neid, kes selle väitega ei nõustu, on palju. Palju on ka neid, kes on püüdnud P sest põrgust välja aidata. Siin on kirjutatud hingest ja südamest, siirast abistamissoovist, on kirjutatud hästi ja väga hästi, ja tõepoolest, kirjutajaid tundmata, on tekkinud MEIE tunne. See on ka üks põhjustest, miks seda teemat jälgida. Teist teemat, kus nii palju samal lainel olijaid on, õieti polegi. Põhjus siin osaleda on aga ikkagi ka lootuses, et ehk hakkab jää liikuma.
Miks ma palusin meie nimel P, et ta minevikust enam ei kirjutaks? Sest seda sellisel kujul pole veel katsetatud. Tekkis väike lootus, et ehk saaks sel moel P sundmõtetest vabastama hakata. Pealegi näib, et talle tulebki otseselt välja öelda, mis teha tuleks. Vihjamistest, kaudsetest juttudest ta aru ei saa.
Põrgu on teatavasti koht, kuhu keegi ei soovi kunagi sattuda ja ammugi mitte seal kaua viibida. Mina näen teema pealkirjas küll soovi põrgust välja pääseda.
Erinevate kogemustega naised on tutvustanud erinevaid teid, kuidas seda teha. Nendes üritamistes on siiras abivalmidus.
Mõni ehk loeb teemat ka meelelahutuseks ja naudib enda paremana tundmist, võib-olla on see kellelegi ka vajalik, kes päriselus piisavalt tunnustust ei saa ning end piisavalt vajalikuna ei tunne. Mis ses siis halba on?
Sisukate kirjade kirjutajaist ma seda ei usu.
Kui P sõnum oleks üheselt mõistetav - "Mu elu on põrgu, aga ma ei taha sellest välja tulla. Mulle meeldibki põrgus elada ja end haletseda ja teisi selles süüdistada.", siis vaevalt, et siin nii suur oselejaskond oleks. Abikäe pakkujaid oleks kindlasti oluliselt vähem. Mu meelest MEILE näib, et P siiski soovib ilusamat elu, soovib suhteid, soovib minevikku selja taha jätta, kuid ei suuda ilma abita sellega hakkama saada. Kui meie nimel palumine on manipuleerimine, mis tulemust annab, kas on siis vahet, mis põhjustel esimene sammmuke edenemise suunas aset leiab.
Praegu küll näib, et kasu polnud sellestki.
Minu tundeid ei riiva P teema, minu tundeid riivab, et vabas valikus valida hea ja halva vahel, valib P ikka halva, kõigi soovituste kiuste.
Ega saagi arvata, et meist peaks ilmtingimata kasu olema, kuid me oleme andnud endast palju, et nii võiks siiski minna. Kui ei lähe, ju on siis nii ette nähtud, ja siis saab P tulevikus teha uue teema "Üksiku vana naise elu on põrgu".
Midagi sai kirjutades ja teiste kirjutatut lugedes ka endale selgemaks, nii et täiesti tühja läinud kulunud aeg pole.
PS Vabandan kõigi ees, keda häirib MEIE sõna kasutamine, kuid see tundub nii õige. Meid on ju rohkem kui kümme, mu meelest saja kanti on neid, kelle kirjutatule võiks ka ise alla kirjutada ilma miskit muutmata.

Kõige rohkem huvitab, miks selle naisterahva käitumist õigeks peetakse.
Kui ta ei oleks manipuleerinud mu süütunnete ja tänutundega, siis seda teemat siin ei olekski.

Ma tõesti ei lähe kellegi poole ja ei hakka lunima, et jäta oma peigmees maha ja tee aborti, me sõbrannadena oleme teineteisele nii tähtsad.

Minu tänutunne suhtlemise eest oli muidugi jabur, nagu hiljem selgus. Aga kas selle naisterahva käitumine oli normaalne ?

Ohh
Sul on õigus, aga kogu häda on selles, et aega tagasi ei keera, ei muutu ma enam nooreks fertiilseks naiseks kahjuks.

"Sõbranna" ka oleks minuga edasi suhelnud, kui ta ei oleks suurt armastust kohanud.

Muidugi soovin ennast hästi tunda ja kahetsen, et ennast lolliks teha lasin.

"Ma tõesti ei lähe kellegi poole ja ei hakka lunima, et jäta oma peigmees maha ja tee aborti, me sõbrannadena oleme teineteisele nii tähtsad."

- ikka ja jälle sama küsimus: "Kas pea ka ahju paned, kui kästakse?"

Jah, hoog hakkab siin vaibuma. Inimesed on väsinud ponnistamast, mingit tulemust ju pole.

P, ja jumal tänatud, et sa enam fertiilseks ei muutu. Mul oleks su lapsest kahju.
Sa arvad, et laps on vaid lillepidu, aga ei ole nii, sest lastega on nii rõõme, muret, kurbust ja muidki probleeme. Sina ei suuda enda ammuse pisikese probleemigagi hakkama saada, no mida sa lapsega teeksidki?!
Jumal on õiglane, ma ütlen nii.

""Sõbranna" ka oleks minuga edasi suhelnud, kui ta ei oleks suurt armastust kohanud."

Ja sa oleksid tahtnud suhelda sellise sõbrannaga? Mis sul viga on..........
Ole õnnelik, et lahti said, ja unusta ära.

fertiilne
On iga naine lapsega ikkagi hakkama saanud, ei ole kõik lapsed nii rasked kasvatada midagi.
Mina olin ise küll väga tagasihoidlik ja minuga ei olnud mingeid probleeme.

Jah, suhelda mul teistega ei lubatud, aga ma allusin sellele, kuigi sisimas igatsesin.

Seda küll ei usu, et mõni naine hirmuga jätab sünnitamata, et äkki laps kasvab üle pea. Selle peale ükski naine ette ei mõtlegi.

See probleem ei ole kaugeltki mitte pisike.

Mul neid pisikesi probleeme olnud küll.

Kusjuures
Ei olnud ju neid naistuttavaid valida.
Pealegi hiljem ta ei oleks saanud mulle kurja teha.

Fertiilne
Kas sa ise jätsid sellepärast sünnitamata, et lapsega raske, palju peavalu, kasvab üle pea jne. jne. ? Ei jätnud sa ju.
Miks siis mõni teine peaks jätma ?

Iga inimene on erinev.
Mind ajas see lugu lõplikult rööpast välja.
Sind ajab jälle mõni teine asi, mis jälle mulle ei mõjuks.

Kust sa võtad, et sellist käitumist, nagu sa oma sõbranna tegudest kirjutanud oled, õigeks peetakse?
Asi on hoopis selles, et alati ei saa su juttu ojektiivseks pidada. Oled end näidanud ja tutvustanud sellisena, kelle jutte 100% uskuda ei saa. Õieti pole asi su jutus, vaid tõlgendamisvõimes. Kuna sa paljut siinkirjutatut tõlgendad sageli mingi kummalise nurga alt, võib oletada, et su mineviku kirjeldustel on ka piltlikult öeldes filter ees.
Aga kui see naine just nii käitus, nagu sa kirjeldad, siis sellist käitumist ei õigusta keegi. Püütakse lihtsalt sest sinu tekitatud filtrist läbi näha ning pakutakse erinevaid tõlgendusi, kuidas asi võis olla selle naise silmade läbi nähtuna.
Milline on tõde, ei saa me keegi teada. Me teame vaid sinu nägemust, arvamust ja tõlgendust toimunust. Kohtus ei tunnistata ka kedagi süüdi, ilma et teine osapool end kaitsta ei saaks või siis peavad olema veenvad asitõendid. Ühe osapoole nägemusest jääb väheks, et tervikpilt kokku panna.
Veelkord, nii nagu sina asjast aru saad, siis selle põhjal olid sõbranna teod inetud ja õigustamatud.

kvaliteet on tähtis, mitte kvantiteet.
P, sa ei saa endagagi hakkama ja arvad, et kasvatad üles ÕNNELIKU inimese.
Sulle polnud ette nähtud last ja see oli hea. Sinu laps oleks pärast samamoodi mööda anonüümseid foorume kolanud ja oianud, et ma olin nii vaikne ja hea laps, aga ema ei lubanud mul teistega suhelda ja nüüd mind teised kui orja kohelnud....jne.
Kas su laps oleks olnud õnnelik ja oleksid sina olnud rahul, et su laps kordab sinu valu ja muret ja muid teemasid.
Mina küll ei tahaks, et minu lapsed minu elu kordaksid, ikka ise tuleb elada ja julgelt elada, mitte orja moodi roomata.

Kas keegi tunneb naist, kes kasutaks sõbrannde mitteleidmise kohta väljendit EI SAANUD NAISI?
See imelik väljend on siin eespool väga palju kordunud.
Mõni haige mees oma luulusid meile heietamas??
Millal hakkas levima Eestis sõna beibe, kas seda kasutati jjuba 20 aastat tagasi? Minu mälu järgi mitte.

jopa Kolla
ma ka siin olen mõelnud, et äkki ongi mingi haige mehepoeg siin hoopis oigamas, äkki ongi.
Ja mind samamoodi pani just see väljend, et EI SAANUD NAISI kahtlema kogu loo tõepärasuses.

jopa Kolla
Väljendasin end nii, aga olen ikka naine.

kv
Kui mul oleks õnnelik pereelu, siis ei oleks enam mitte millegi üle kurta.

Kui seda "sõbranna" lugu ei oleks olnud ja oleksin saanud suhelda normaalsete naistega, siis ei oleks mitte mingit põhjust meelde tuletada, mis lapsena oli.

Mul on tegelikult häbi, et ma ei saanud üle oma kompleksidest ja süütunnetest, jäin nagu neisse kinni.