jopa kolla
Kui mälu pingutada, siis selle naise lemmiksõna oli NÄKK, kelle seltskonda ta igatses.
Mina olin ta arust nõmedik.

Kui nn. "sõbranna" teaks, et ma nii pikalt tema käitumise pärast põen, küll tal oleks hea meel.

Et ta ikka nii võimas on ja mu nii paljudeks aastateks rööpast välja ajas.
Ta tunneks naudingut ja võidurõõmu.

Kusjuures ma ei saagi aru, miks, kui mina temasse nii hästi suhtusin.

Ei taha siin mitte kedagi ärritada, lihtsalt nii raske on sellest alatust käitumisest üle olla.

Mida te nende edukate näkkidega siis oleks teinud? Näkid oleks ööklubis meestega tantsinud ja teie mokk töllakil kiibitsenud või?

Kui mul oleks õnnelik pereelu, siis ei oleks enam mitte millegi üle kurta.


Oh, küll oleks. Siis kurdaksid siin, miks ikka mees seda ütles ja miks teist ütles ja mida ta ikka mõtles sellega jne.

jopa kolla
Nn. "sõbranna" oli ju see, kes igatses säravate näkkide seltskonda ja pidas mind nõmedaks.
Mul oli alaväärsuskompleks ja kihvtide näkkidega suhtlemisest ei julgenud unistada ka.

"Sõbrannaga" nii hakkasimegi suhtlema, et ta oma meheliku, suure ja kandilise kehaga pani tunda, et oleme paras paar.

Mu meelest äpu ja mehelik naine olid teineteist väärt.

Aga mehelik naine tahtis hoopis näkk olla ja teadustanud endale, et oleme paras paar, eri põhjustel küll.

bb
Ei usu, päriselt.

No ma ei tea, aga sinu väljendid "oleme paras paar" ja "teineteist väärt" jne viitaksid nagu erinevast soost inimestele?! Natuke liiga palju kumab sinu tekstist seda läbi. Kui aus olla, siis ma ei tea ühtegi naist, kellel sellised üleelamised mingi sõbrannaga oleks ... ja siin on juba palju lehekülgi tagasi avaldatud kahtlust selle sinu "ei saanud naisi" üle!

Leidsin sulle sõbranna, jaurake omavahel
http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum_schnell&action=view_post&post=10009699

Peaks samaealine ka olema.

bb
Lesbi ma küll ei ole, aga me olimegi paras paar selles mõttes, et teiste naistega me kumbki kontakti ei saanud.

Ei ole varem sellistele väljenditele tähelepanu pööranud, aga see vist tulebki sellest, et ma ei ole naistega õieti suhelnudki.
Selle "sõbrannaga" ei olnud ju tegelikult mingi normaalne suhtlemine, sest mina ju teda suhtlemispartnerina ei huvitanud.

Siis kui mul peigmees tekkis, hakkas jah suur sõbranna mängimine.

leidsin sulle sõbranna
Vaatan sinna.

Mina tunnistan, et olin teiste naiste seas teistsugune ja mind ei võetud omaks. Noorena häbenesin seda, aga see oli ja on nii.

"Sõbranna" aga peale meheleminekut hakkas seda salgama ja tagasi ajama, kuigi teda täpselt samuti teised naised enda keskele ei võtnud.

Miskipärast sain lõpuks kogu tema viha mina üksinda enda kaela, kuigi mina ju võtsin tema omaks.

Lihtsalt teistele naistele ei hakanud tal hammas nagunii peale, mulle aga mõjus, sest olin peale tema soovil peigmehe minemasaatmist nii haavatavas seisundis.

Olin peale peigmehe lahkumist ja aborti nii hell ja tundlik.
"Sõbranna" nii mõnuga susis ja nautis seda.
Uskumatu julmus lõi temas äkki välja.

http://www.elu24.ee/2609828/mida-vaimselt-tugevad-inimesed-ei-tee

Kas said muumi-mammaga ühendust?
http://www.perekool.ee/index.php?id=36679&class=forum_schnell&action=view_post&post=10009699

Muumi halab täpselt samade asjade üle mis sina, ainult vastupidi. Temal on see olemas, mida sina taga nutad. Muumil on laps(ed), aga ta ei saa nende kasvatamisega hakkama ei materiaalselt ega vaimselt. Vanema poja käest saab juba peksa. Ka oli tal mees, see oli mängur ja joodik, nüüd lahus. Lisaks on muumil sada tervisehäda. Võta temaga kiiresti ühendust(tema teema võidakse ära kustutada) ja saad omale sõbranna kes enam iial sinust lahti ei lase.
Saate lõputult oma hädasid korrutada ja võrrelda.

Unustasin, muumi-mamma pidavat päris ilus ka olema.

Saa palun aru, et inimene, kellele sa viitad, on haige. Ta ei saa sinna midagi parata, see on haigus, mis teda vaevab. Minu arvates on ebaeetiline siin irvitada haige inimese üle. Psüühilised haigused võivad tabada igaüht, ükskõik millisel eluetapil, see pole ainult "imelike" teema. Palun loe rohkem psüühikahäirete kohta, siis võibolla ei pane siia edaspidi oma pilkavaid kommentaare üles. Ja palu taevast, et sind ega sinu lähedasi sellised tervisehädad ei tabaks.

see siin on avalik foorum, mitte psüühiliste haigete kokkutulek. see veel puuduks, kui nüüd kõik psüühiliselt haiged endale siia pesa teeksid.

Mis selles siis paha oleks kui kaks sarnast üksteist leiaksid ja suhtlema hakkaks? Või sa peab meie P-d terveks??

lugesin just antud sõbrannasoovitust.
Ma arvan isegi, et too seal perekoolis on tükati normaalsem, kuigi jah, ta vajab abi. Temast mul hakkas kahju, aga P on mind juba täiega vihaseks ajanud.
Selle perekooli tegelase olukord on tõene, aga P jutt on esitatud sihiliku loona ja ma ausalt ei usu, et selle taga konkreetne sarnane inimene on.
Kui aga siiski oleks P reaalselt olemas, siis need kaks kokku ei sobi nagunii, nad on liiga erinevad - üks eksisteerib reaalis, esindatud perekoolis, ja vajab reaalset abi, teine on tegelane, kes on nii minakeskne, kui üldse annab olla, esindatud antud teemas.

Ma ei usu, et P üldse eksisteerib inimesena. See lugu siin on lihtsalt üks lugu ja seda kirjutab inimene, kel on ligipääs internetivõrgus "kamandamisele".

Õnneks selle teemaga on nüüd AAMEN!

Tänage mind, mina soovitasin talle uut sõbrannat.

Tegelikult ei saa sellest halisemisest aru, sest tõeliselt üksildasena olen ennast tundnud perekonnaga ja kahekesi elades.Päriselt üksielamisel on olulised plussid, mida mingi pealiskaudne suhe üles ei kaalu, teemaalgatajale soovitaks ka mingi hobi või huviklubi otsida või kasvõi vabatahtlikuna töötada, kui ta muidugi kuskil sellises piirkonnas elab.

P ahistab ilmselt nüüd Perekooli kasutajaid ... :-D

Ei saa aru, kas oled mees või naine. Sellest võiksid alustada ja ikka vanus ka juurde. Inimesel peavad olema ikka need asjad selged ja mingi teema vastavalt vanusele ka teada, mis teemal sa näiteks suhtleksid.Igal vanusel on oma jutud. Ei saa ju 30 aastane suhelda pidevalt 60 aastasega, pole sarnaseid kogemusi , ühel elatud rohkem, teisel vähem, ühist teemat ei teki. Muidugi kui just ühe perena oldud, et siis on sugulussidemed.

Tegin pausi, sest teema on läks pikaks.

Ei arva, et süütunded ja kohustus kellelegi meele järgi olla, kes sinuga suhtleb, haigus on. Kõik saab alguse lapsepõlvest ja kui midagi kellelegi väga palju korrutada, siis jääbki uskuma.

Kui lapsest peale öeldakse, kui head, targad, tublid ja väärtuslikud on kõik tüdrukud, aga sina ei saa neile MITTE IIAL ligilähedalegi, siis jääd seda uskuma.
Isegi kui vanemas eas saad aru, et ei ole midagi kõik teised naised väärtuslikud ÜLIINIMESED, siis sügavas alateadvuses löövad vahel ikkagi süütunded välja.

Kirjutan ka sellepärast, et treaalis on jäänud elus vajalik suhtlemise etapp olemata.

täielik mõistatus
Olen 45 ja naine.

"Sõbrannal" väga vedas, et selline tallaalune olin. Kedagi teist ta nii ära kasutada ja ajuloputust teha ei oleks saanud.
Jutumärkides sellepärast, et tegelikult me ei olnud sõbrannad, selline orja ja orjapidaja suhe oli.

kontrollitud
Väga võimalik, et läksin nüüd ühest äärmusest teise.
Eelnevalt olin selline, kes ennast ja oma tahtmisi maha surus ja teiste meele järgi oli. Peamiselt olin liba -"sõbranna" meele järgi.

Seda teemat siin ei oleks, kui ma ei oleks nii palju ennast alandanud ja lasnud endale halvasti öelda. Samas oma soove maha surudes.
Nüüd siis siin netis plahvatangi, reaalis selleks mul võimalust ei ole.

Räägid minakesksusest. Kellega mul reaalis minakeskne olla, kui mul sõbrannasid ja naistuttavaid ei olegi ?

Tegin pausi, sest teema on läks pikaks.
------------------

kas peale pausi läks teema kuidagi lühikeseks või?

Küll oleks meeldiv, kui oleks sõbrannasid, kellega suhelda. Aga mida ei ole, seda ei ole.

Suhtlemisvaegus käib kohutavalt närvidele, aga ei ole neid naisi kusagilt võtta, kellega suhelda.

Ainuke võimalus ongi siin suhelda, sest reaalis seda võimalust ei ole ja ei tule.

Noh, kuidas võtta - mina isiklikult lausa hoian kõrvale igasuguse suhtluse eest.

Kuidas sul siis seal perefoorumis ei õnnestunud suhelda, et jälle siia tagasi kopsatasid? Kui käid tööl, siis ju suhtlemist sul küllaga. Ülejäänud aeg kasuta kasvõi enda harimiseks. Loodetavasti sul enam ei õnnestu siin pikalt leierdada, sest kõik on juba väsinud.

Ära hakka jälle pihta
Ära muretse, loen ja harin ennast nagunii, aga vahel sooviks suhelda ka.

Ilmselt sul ei ole elus iial suhtlemisvaegust olnud, et sellest aru ei saa. Suhtlemisvajadus on elus üks põhilisi vajadusi ja kui inimene seda piisavalt saab, siis ta ei saagi aru, et mõnel on sellest puudus, ei ole kellegagi suhelda.

Töö juures ainult rangelt töö teemadel rääkimine ei ole ju suhtlemine.

Töö lõpeb, läheb igaüks oma teed ja mina ei lähe neile mitte kellelegi korda.

----------
Ju sul on piisav võimalus suhelda, kui SOOVID.
Kui näiteks soovid rääkida ja sul ei ole mitte kellegagi rääkida ... sellist olukorda sul seega olnud ei ole.

Kordan veel, et siin seega ei ole naisi, kel on selline probleem, et suhelda ei saa, kes on pidevalt omaette, kellegagi rääkida ei ole, keegi külla ei kutsu, külla ei tule, huvi ei tunne, sinuga suhtlemist ei vaja.

Eks ma siis olen oma üksinduses üks suur erand.

Ja kui mõni ütleb, et hoiab suhtlemisest kõrvale, ju ta siis saab piisavalt suhelda, aga mina ei saa.