Sinuga ei taha tõesti suhelda. Sul pole kellelegi mitte kui midagi pakkuda, sa heietad ainult oma ekssõbrannast ja see teema on kõiki juba ammu ära tüüdanud. Nii kaua, kui sind ennast see ära tüüdanud ei ole ei leia sa omale ka suhtlemiseks kaaslaseid.

ära hakka jälle
Tegelikult väga huvitab, kuidas sa aastakümneid üksildase inimese elu ette kujutad.

Et tulen koju ja kodus tundide kaupa räägin iseendaga või seinaga või lihtsalt põrnitsen seina või lage.
Otse loomulikult loen, vaatan telekat, see ongi üksildase inimese elu. Ei kujta ette, kui aastakümneid üksildane ei ole, mida ta siis veel teeb ?

aastakümneid üksildane ei loe, mida ta siis veel teeb.

Mina, mul, minuga, ...
Eks ta ole, et üksikul inimesel ainult endale mõtlemine süveneb ja selline inimene lõpuks teisi enam ei mõistagi. Seetõttu hoitakse veidi eemale mõnest eakast vanatüdrukust või vanapoisist, sest see minakesksus pole sugugi meeldiv asi.
Samas pole mitte kõik üksikud minakesksed. Suhelda saab igal pool mistahes teemadel. Ka tööalane vestlus on suhtlus.
Teemaautor eelistab heietada sama juttu virtuaalmaailmas, ükski siin pakutud ettepanek talle ei sobi. Aga kui nii, pole ka põhjust viriseda ja halada. Kui ikka reaalse suhtluse soov tõeline oleks, küll siis hakkaks ka siin pakutud ettepanekutesse tõsisemalt suhtuma ja neid katsetama. Praegu võiks minna kasvõi mõnele jõuluteemalisele kursusele miskit meisterdama ja ühtlasi suhtlema. "Nagu sukk ja saabas" tüüpi sõbrannat sealt ei leiaks (paljukse neid üldse olemas on?), kuid inimlikku suhtlust oleks küllaga.
Teemaautor lükkab põlastavalt kõrvale tööalase, naabrite vahelise jm taolised suhtlemised, samuti sugulussuhted. Tema suhtleks vaid tolle liba-sõbrannaga, kui see vaid sellega nõustuks. Mida asja siin enam mõelda, asi selge.

Teemaalgataja, sulle on pakutud siinsamas foorumis pidevalt võimalust suhelda, sinu poole on pöördutud abipakkumise, nõuannetega, antud kontakte ja soovitusi. Aga ei, miski ei sobi, keegi ei kõlba. Oled mitut toredat inimest siin oma mina-mina-mina jutuga solvanud ja tõrjud eemale kõik kes üritavad natukenegi toeks olla ja sulle hea sõna on öelnud. Loomulikult ei kõlba ükski kes peegli näo ette andnud või sulle vastu vaielnud. Kui oled reaalne inimene siis oleks ehk aeg õppust võtta ja tegutseda, lõputu virisemine ja samade fraaside korrutamine ei anna sulle vana sõbrannat tagasi ega ühtegi uut juurde. Kui aga oled Delfi palgaline klikikoguja siis ütlen sedasama mida olen varemgi öelnud - inimeste tunded ei ole lörtsimiseks ja kunstlik hala on tegelikele abivajajatele ning aitajatele näkkusülitamine.

Mina
Kuule, varem mõtlesin ainult teistele peale, et ikka liba -"sõbranna" rahul oleks ja kas nüüd teised naised on rahul.
Ja kui tundsin end hästi, et ega ma sellega teiste naiste tundeid ei riiva ja kas ma ikka käitun nii, et teistele sobib ja kellegi ei ole põhjust kade ega pahane olla.

Siis veel need süütunded teiste ees, kogu aeg käis mul üks teiste naiste järgi sättimine.

Kogu mu eelnev elu oligi üks naissoo peale mõtlemine, nii oli mind kasvatatud.

Kuidas siis "sõbranna" mind lollitada ja ära kasutada sai.

Kui ma oleksin minakeskne olnud, ei oleks ma "sõbrannat" kahel käel vastu võynud ja ta heameeleks peigmeest ära saatnud.

Sisuliselt käiski mul kogu aeg teiste peale mõtlemine ja arvad naiivselt, et leidsin sõbrannasid või `??????????
Ei leidnud, ainult ühe, kes oli ka kompleksides ja pidas omakorda ennast minust paremaks.

Ei olnud ma 15-25a eakas vanatüdruk, teiste järgi ennast sättiv süütunnetega kompleksihunnik olin, aga suhelda ei saanud.

Kui ka keegi minuga suhtles, naisi pean silmas, siis ainult selleks, et mind ära kasutada.

Ära hakka jälle
On küll ajaloos olnud maailmakuulsaid teadlasi, kes on olnud erakud ja end täielikult teadusele inimkonna hüvanguks pühendunud.

Mina ja sina ei ole ju teadlased, meie eraklus ei aita inimkonda edasi. Täpselt nagu miljardite teiste.

Mina
Kuidas ma lükkan tööalase suhtlemise kõrvale ? Ei saa ju vägisi midagi tekitada, mida ei teki ?
Ma ei ole pealetükkiv inimene, ei ole ju võimalik jõuga suhtlema hakata, kui ranget distantsi hoitakse.
Üritades teen ainult ennast lolliks ja ei saavuta mitte midagi. Noorena ära proovitud värk.

Teiste peale mõtlemine on kahtlemata positiivne asi, aga kahjuks hakatakse ullikeseks pidama ja ära kasutama, kahjuks minul on nii olnud.

Liba-"sõbranna" heaolu peale mõtlemise tagajärg oli irvitamine, et pugemine on minu töö.

Kuna ma tema tahtmisi tegin, siis olingi ta silmis hädine tobuke, keda oli nii lihtne oma pilli järgi tantsima panna.

Kuidas virtuaalselt õpetada ullikest, kes ümbritsevate inimeste tunnete ja soovidega arvestamist väldib, sest kardab ärakasutatuks saada?
Kuidas aidata inimest, kes sõprust pugemiseks peab ja sama ka sõbralt ootab?
Kuidas mõista inimest, kes sõbra tahtmistes nii veendunud on, mõtlemata, et tema nägemus teise tahtmistest ei pruugi üldse mitte tegelikkusega kattuda?
Inimsuhete peamine alusmüür on usaldamine. Selleta ei saa ükski suhe toimida. Absoluutne usaldus on haruldus - ega iseendaski saa alati kindel olla, ammugi mitte siis teistes. Kuid teisi usaldamata ja ise usaldusväärselt toimimata pole suhtlemine võimalik.
Usaldusega koos käib eelarvamusteta suhtumine ja heatahtlikkus. Väiksed eelarvamused või teisiti öeldes kartused on vist kõigis inimestes (mõne suhtes suuremad, teiste suhtes väiksemad), kuid seda suurem rõõm, kui need alusetuks osutuvad. Kõrvetada saamised seevastu karastavad ja aitavad maailma mitmepalgelisust näha. Tobe oleks ühe (või mõne)kogemuse põhjal kõike ülejäänut samal moel hinnata.
Sarnane tõmbab sarnast. Et enda ligi meelepärast tõmmata, tuleb kõigepealt ISE selliseks muutuda. Kui muutusteks valmis ei olda, neid teha ei taheta, pole mingit põhjust muutusi ka väljastpoolt ennast oodata.
Selle pika teema juures on selgeks saanud, et teemaautor ei taha endas midagi muuta. Tema tahab, et teised muutuksid. Sellist asja ei tule mitte iialgi. Ainuke, tõesti ainuke viis olukorra muutmiseks on alustada enda muutmist.

Ise
Just täiesti vastupidi. Terve elu olengi teiste soovidele allunud.

Ja PUGEMINE ON MINU TÖÖ, seda ütles mulle irvitades ju nn. "sõbranna", appikene. Ega see siis ometi minu väljamõeldis ole.

Liba- "sõbranna" pidas minu head suhtumist pugemiseks ju.

Mitte ma ei karda ärakasutatuks saada, vaid mind kasutatigi ära. Ma ei mõelnudki selle peale, lihtsalt kohusetundest käitusin nii, et olin teiste, eriti "sõbranna" meele järgi.

ALLES HILJEM, kui ta mulle näkku irvitas, et PUGEMINE ON MINU TÖÖ, alles siis sain asjadest aru.

Mulle oli see pugemise jutt väga valus ja solvav. Sest tema tahtmisi tegin süü-ja kohusetundest, mitte mingst pugemisest.

Saatis mulle sõnumi, et "pugemine on ju sinu töö". See oli siis, kui minuga enam suhelda ei tahtnud.

Ma üldse ei mõelnudki, et keegi mind ära kasutab, lihtsalt süütunded ja kohustused teiste ees juhtisid mu käitumist.

Appi-appi, kas mina pidasin sõprust ja head suhtumist pugemiseks ????? Sõna pugemine oli "sõbranna" poolt mulle täelik shokk ja tegi tõsiselt haiget.

EI OLEKS IIAL OSANUD ARVATA, ET MINU HEA SUHTUMISE ÜLE IRVITAB JA HILJEM HALEDAKS JA PUGEJAKS SÕIMAB.

Oled mu jutust küll täiesti vastupidi aru saanud.

Mina ju usaldasingi seda nn. "sõbrannat" ja ka teisi. Olin päris naiivne.

Teistesse suhtusin siiralt hästi. Mul oli jube hea meel, kui keegi minuga rääkis, automaatselt sättisin ennast teise järgi, käitusin, olin, tegin nii, nagu teine tahtis.
Tundsin selleks kohe kohustust.

Tunnistan, see hilisem pugejaks tembeldamine tegi mulle ikka väga haiget.
Tõesti ei aimanudki, et "sõbrannal" selline suhtumine ja sellised mõtted on.

Ma ju räägin enda kogemustest ja avaldan üllatust, et kuidas nii sai üldse öelda ja käituda.
Saatis mulle sõnumi PUGEMINE ON MINU TÖÖ, siis kui mind enam vaja ei olnud ära kasutada.

Täiega nautis seda, mida kirjutas. Ja olen veel kogenud, et vastutulelikkust nõrkuseks ja lolluseks peetakse, aga " sõbranna " suhtumine ja käitumine oli suur äärmus.

Kogu see jutt on mu eelnevatest kogemustest.

Aga sa ju pugesidki sõbranna ees.
Pealegi, mis sa sellest korrutad, kuidas minevikus hästi suhtusid. Praegu on olevik ja päevakorral on eelarvamusteta ning usaldav suhtumine teistesse inimestesse. Kui sa olnut ei unusta ja selle tagajärjel jätkuvalt kõiki kahtlustad, siis on nii, et muutusi su ellu ei tulegi.

Pugemine on ikka see, kui loodetakse saada omakasu, aga mina tundsin KOHUSTUST ja SÜÜTUNNET "sõbranna" tahtmistele alluda.

Olin tänulik, et minuga suhtles ja nii väljendasin ka oma tänu.

Kui otseselt rääkida pugemisest, siis ju kunagi puges tema mulle, s.t. tegi head nägu OMAKASU eesmärgil, aga tegelikult mind ei sallinud.

Sa räägid endale vastu, sest enne pahandasid minuga, et sõprust pugemiseks pean. Nüüd ütled, et pugesingi.

Ja veel, ma ei kahlusta kõiki, üldsegi mitte. Täiesti VALESTI oled jälle aru saanud.
Kirjutasin selle varasema jutu ühele kommijale vastuseks, kes süüdistas mind teistele mitte mõtlemises.

Tõin lihtsalt talle näiteid minevikust, kus ma just teiste peale mõtlesin ja seeläbi pugejaks tembeldati.

Ei mõista sind. Alles pahandasid minuga, et sõprust pugemiseks pean.
Nüüd ütled, olingi pugeja.
Täielik vasturääkivus su jutus.

Miks "sõbranna" mind pugejaks ei sõimanud siis nn. pugemise HETKEL ?????????
Just vastupidi, siis ta meelitas ja keelitas mind nn. "pugema ", see oli talle kasulik.

Iseenda soovide eiramine, oma tahtmistele vastutahtsi käitumine ja kõik selleks, et teisele meelepärane olla, olgu või ka tänulikkusest ja süütundest, vahet pole, kõik see ongi pugemine.
Kuna sul rohkem sõbrasuhteid olnud pole, siis saabki sellest järeldada, et ajad sõpruse ja pugemise (tänutundest enda mahasalgamise) segamini.
Vahet pole ka selles, miks "sõbranna" sind pugemise ajal pugemises ei süüdistanud. Keegi polegi ta käitumist õigustanud. Kaheldud on vaid selles, kas sinu edasiantu on ikka piisavalt objektiivne, et seda sajaprotsendiliselt uskuda. Sinu kirjelduste järgi oli tegu alatu inimesega, kellega kokkupuutumise normaalsed inimesed unustada tahaksid. Sina ei saa aga ei üle ega ümber sest sõbrannast. Sa ei saa naisi peale selle ühe. Seni kuni sul vaid see üks meeles mõlgub, ei hakkagi saama. (Minu jaoks on see ütlemata kummaline väljendusviis ühe naise poolt, kes väidab end lesbi mitte olevat, aga no kui sa ise sõbrannade olemasolu naiste saamiseks nimetad, siis saad ka aru.)
Muutused, ka väljaspool meid olevad, saavad alguse inimese seest. Too näiteid, mil moel sa oled end sisemiselt muutnud! Ikka sama sõbranna-teema. Milleks? Tahad sa tõesti teda tagasi? Kas sa tõesti ei soovi oma üksluisesse ellu muudatusi, uusi suhteid?

Jah, oleks kergendus, kui saaksime nn. "sõbrannaga" kõik läbi arutatud ja ma saaksin välja öelda, mida tundsin, miks talle allusin.

Aga see on v6imatu, sest ta ei kuulaks mind, lihtsalt hakkaks ilkuma, sest naudib, kui ma piinlen.

Kuna olen tema t6ttu nii paljust elus loobunud, siis suhtleksin edasi.

Muidugi soovin uusi suhteid, aga ei saa ju.
Ei teki kellegagi mingit kontakti, unista ja looda palju tahad, lihtsalt ei teki.

Sest keegi ei viitsi su jutte ekssõbrannast kuulata

HALLOO
Ma ei ole reaalis mitte kellelegi sellest salakavalast ärakasutajast rääkinudki.

Seda, milliseks me vestlus kujuneb, ju ükski naine ette ei tea, sest me ei ole ju suhtlema hakanudki.

Naised on juba sellise olekuga, et kiire, aega ei ole. Selline resoluutne tõrjuv olek, sinna ei saa ligigi.
Samas ei mõista, kuidas saab nii kiire olla, osadel ei ole lapsi või 1-2 last, tihti suuremad juba, aga ikka ajapuudus, aega rääkidagi ei ole.
Müstika.

Holy crap, see teema ikka veel kestab???

Sa pole seni aru saanud, e me oleme siin kõik reaalsed inimesed. Raske on ette kujutada naist, kes peale seda hala tahaks nüd dinuga kohvikusse minna. Masohhist peaks selleks olema.

Lõpeta kõigi naiste ühte patta panemine ja nende kiire elu müstikaks pidamine! See on sul ka üks stampmõte, mida pidevalt kordad ja mida samuti ülimalt tüütu lugeda on. Saa aru, enamusel naistest pole mingit probleemi teiste naistega suhtlemisel, ka kiirel ajal leitakse mõni minut ja seda enam rahulikumal ajal. Probleem oled sina. Oled kokku puutunud heatahtlike naistega, kes oma tahtmatust sinuga suhelda varjavad väljavabandamistega kiire aja kohta. Meeldiks sulle otse ütlemine "Ma ei taha sinuga suhelda."
Kõik naised ei ole oma tahtmatuses sinuga suhelda kokku leppinud. Sinu SEES on miski, mille "kiirgus" ulatub väljapoole ning peletab eemale. See miski on just see, millest naised siin foorumis on püüdnud sind vabastada. Lugematul arvul kõikvõimalikke nõuandeid, soovitusi, abipakkumisi on antud kõik selleks, et asuksid endast seda miskit välja juurima.
Sa ise oled pikalt ja laialt lahti seletanud, kuidas ning miks see miski sinu sisse tekkis, järelikult saad aru. Ainuke võimalus on sellest miskist lahti saada. See on esmatingimus, et üldse mingi suhtlemine teiste naistega võiks kõne alla tulla.
Kõigi teiste naiste süüdistamine, nende eemale hoidmise müstikaks pidamine ei aita suhete loomisele põrmugi kaasa, hoopis vastupidi. Muutuma pead sina ja end muuta saad vaid sina ISE. Kui sa endas tunned pisikestki soovi edaspidi normaalsest inimsuhtlemisest osa saada, loe uuesti üle siin esitatud nõuanded ja vähemalt ürita midagi teha.
Arvad, et "sõbrannale" selgitamine tooks kergendust. Ei tooks, eriti juhul, kui ta ei taha seda kõike meenutada. Sa arvad, et kui saaksid osa süüd tema õlule veeretada, oleks sul kergem. Ei oleks. Las olla nii, et sinu jaoks lasub kogu vastutuse koorem sõbranna peal ja mis ta ise sellest arvab, pole oluline. Minevikku muuta ei saa. Oma järeldused ja analüüsi oled sa teinud, nüüd on järgmine samm sellest eemalduda.
Kui jätkad minevikus elamist, näitab see vaid seda, et tegelikult sa ikka ei taha normaalset inimsuhtlust kogeda. Kui nii on, võiksid analüüsi alla võtta, MIKS ei taha sa muutust oma ellu. Miks väidad end unistavat headest suhetest naistega, kuid ISE selleks midagi ette ei võta? Ehk on alateadvuslikul tasandil su unistuseks suhelda endiselt selle sõbrannaga ja kõik muu on pealispind, mis vaid varjab su tõelist soovi. Mõtle, mis oleks su jaoks tähtsam, kas tulevik sõbrannaga, kes sulle nii palju valu kunagi tegi, või tulevik normaalsete inimsuhetega ning sõbranna unustamisega. Kahte korraga ei saa - häid suhteid kõrvuti minevikule mõtlemisega.

Sinult on siin korduvalt küsitud hobide, huvide kohta. Sa ei vasta, sa ei räägi millestki muust sõnakestki kui AINULT endisest sõbrannast. Ei usu ilmaski, et sa reaaliski millestki muust räägiksid. Vajuksid nagu soe s-tt oma sõbrannahalaga inimesele kaela.

69
Olen ju kirjutanud sellest. Kuna olen üksinda, siis olen palju lugenud, ka psühholoogilist, see huvitab.
Nüüd on hobisid vähemaks jäänud, aga noorena käisin õhtuti jooksmas, meeldis sulgpalli mängida, tikkisin, kinos käisin üksinda.

Eriti noorena unistasin, mida kõike põnevat teiste naistega ette võtta, aga ei tekkinud mingit kontakti.
Siis tutvusin nn. "sõbrannaga", kes oli samuti üksinda ja kompleksides, teistel põhjustel küll.

Müstika oli see, et tundis kohe ennast minust paremana, kuigi olime võrdses seisus.

Nüüd hiljem jahub ka, et tema ei ole kompleksides ja teiste poolt tõrjutud olnud.
Milleks tagasi ajada ????????

Ise
Tundub jah, et minus on miski, mis teisi naisi eemale peletab. Kuna räägivad ajapuudusest, siis olen palju nuputanud, millega kõik nii hõivatud on, tihti ei olnud lapsigi.

Meeldib küll, kui OTSE öeldakse, et minuga suhelda ei taheta. Ja oleks hea, kui seda PÕHJENDATAKSE, siis oleks asi selge.

Ajapuuduse ettekääne on solvav, alati jääb küsimus, et ongi nii hõivatud, aga millega ?
Ajapuuduse jutt tekitab segadust ja küsimusi.

Ise
"Sõbranna" ei taha meenutada jah mitte midagi oma minevikust. Talle meeldib kõik asjad pöörata risti vastupidi, kusjuures ise naudib seda täiega.

Tundub, ta ei taha iseendalegi tunnistada, et oli aastaid teiste poolt tõrjutud ja üksik.

Ta hirmsasti tahab olla kange ja väge täis mutt, kellele teised alluvad.
Oma komplekse ta ei tunnista mitte mingil juhul.

Tal on täiesti arusaamatu võimuvajadus.
Minu alandamisest saab tõelise rahulduse. Ma ei saa sellest aru.

Ja mis on ikkagi põhjuseks, et sa ainult sõbrannast kirjutad ja ei sõnakestki ise-enda soovist meelepärasemat tulevikku nautida, ehk siis tahtest minevik selja taha jätta?

"Meeldib küll, kui OTSE öeldakse, et minuga suhelda ei taheta. Ja oleks hea, kui seda PÕHJENDATAKSE, siis oleks asi selge."

Mina ei tahaks sinuga suhelda, sest sa oled tüütu ja igav komplekside käes vaevlev ja minevikus elav inimene. Mitte ükski minu muu tegevus, kaasaarvatud lugemine, ei ole nii vähe väärt, et seda tüütu ja igava inimesega suhtlemisele ohverdada.

Ei ole võimalik, et sinu tühjus ja huvipuudus ning enesekesksus inimeslet märkamata jääks, seega viisakamad leiavad vabandusi ja vähem viisakad lihtsalt ei vaata su poole.

Kedagi ei huvita su mineviku varjud, meil on kõigil oma taak ja kui me kõik hakkaks sellest päevast päeva heietama, oleks tulemus ilmselt samasugune.

Ise
Tunnen mingitki kergendust, kui saan sellest rääkida. Lihtsalt tahan selle alanduse endast välja ajada, alles siis saan edasi minna.

Aga teiste naistega kontakti on ikkagi väga raske, lausa võimatu saada.

ang
Olen korduvalt kirjutanud, et ei ole reaalis sel teemal kellegagi rääkinud.
Ja seda ju ükski naine ette, milliseks me suhtlus kujuneb.

Siin kirjutangi, sest see alandus piinab.

miks sulle tundub, et suhtlus virtuaalis on kuidagi teistmoodi kui reaalis. kui sa siin jätad endast vastiku inimese mulje, siis mina sind reaalis küll kohata ei taha. siin oled sa äärmiselt enesekeskne, teiste suhtes hoolimatu, kompleksites kusagile minevikku kinni kiilunud inimene.
missugune oled sa siis omast arust reaalis?
miks meie siin virtuaalis sulle teistsugustena tundume, et meile võib oma solki selga valada ja meie aeg pole sinu arust siin virtuaalis midagi väärt. kas aeg kulgeb ainult reaalis või?
kas sind peale oma ekssõbrannast mölisemise( teisiti ei oska seda nõmedust siin nimetada ) muid teemasid oled lugenud üldse ja proovinud võtta sõna mingitel teistel teemadel?