Sõbrannasid mul kahjuks tõesti ei ole, klikke ei kogu. Suhtlemisvaegus oli mul juba 18a, mil käisin üksinda kinos ja kangesti igatsesin seltskonda. Väga igav ja piinav aeg oli, sest nii noorena on eriti paha üksinda olla, vähemalt mul küll oli halb.

Tunnistan, et hirm on kokkusaamiste ees. Mis siis, kui ma ei sobi, minus pettutakse - seda ma põen pärast tükk aega.
Hull pabin oleks see küll, kui kohtuda kellegagi.
Vaatamata sellele, et naistuttavaid ei ole ja suhelda igatsen.

Aga milles ikkagi probleem, kui naistega suhet ei teki...? Meestega ongi ju palju lihtsam suhelda, igasugu huvitavaid asju ette võtta, ei pea alati mingit suhet üritama. Mul on need sõprused küll enamasti nii lõppenud, et mehed tulevad varsti mingi tundejutuga, aga seda olukorda saab ka normaalselt lahendada, ilma et kellegi süda murduks vms.
Mul muidugi ses mõttes hea rääkida, et olemas on õde, kellega väga hea läbisaamine, kuigi kohtume harva. Teiste naiste seltskonda ei oska igatseda, naiskollektiivides töökohtades olen liialt aimu saanud, et näo ees ja seljataga on elu kahtlaselt erinev, olen üsna ettevaatlik südamepuistamisega sellistes seltskondades. Kas ikka tasub naistega ülima usalduseni pürgida või sellest üldse unistada?

gr
Hea oleks vahel naiste moodi lobiseda, aga meestega reeglina ei saa. Peab väga naiselik mees olema, kes naise kombel lobiseda tahab.
Vahel hea lõõgastuda ja mõne naisega suheldes aur välja lasta.
Muidugi peab eelnev klapp olema, muidu ei tule midagi välja.

Meestega suhtlemine on ikkagi erinev naistega suhtlemisest.
Pean uue komm tegema, nool ei lähe edasi.

gr
Jätkan eelm kommi.
Meestega ei saa naiselikke jutte rääkida. Ikkagi meestuttav ei asenda naist. Mul on paar meest ( sõbranna aseainet ), aga see ei ole see, mis naisega suhelda.

Kunagi sattusin naise otsa, kes hakkas kõike, mida ma talle usaldasin, ära kasutama. Niimoodi, et pööras kõik risti vastupidi, sest teadis, et teeb mulle sellega haiget. Nautis seda.
Muidugi siis, kui mind enam vaja ei olnud. Enne tegi head nägu. Enam ei lase sellisel olukorral tekkida.

Mehed on lihtsamad. Naised on keerulisemad ja huvitavamad. Naiste sisemaailm on sopiline ja segane, meestel lihtne.
Naisi on huvitav tundma õppida, aga mulle ei anta võimalust.

Mine Veet Mano juurde. Kui ta oskab meeste süütuse vastu võidelda, küll ta siis oskab ära võtta ka sinu kui naise suhtlemisvaeguse. See, millega sa siin tegeled, on rohkem kui imelik. Mida sa päeval teed, kui õhtuti istud delfis? Või teenid lisa klikkide näol?

Selle disagnoosi nimi on alaväärsuskompleks. Vales kohas oled, pane psühhiaatrile aeg kinni ja lõpeta siin inimestele soigumiste kirjutamine. Selgeks on juba ju selle teemaga saanud, et ise sa end aidata ei taha ega oska. Mida sa siis siit veel tahad?

Olgu reaalis või virtuaalis, äärmiselt tüütud vestluspartnerid on need, kes kogu aeg sama juttu räägivad. Nende eest tõesti põgenetakse, viisakamad põhjendavad seda aja nappusega, teised tõesti nähvavad. No kaua võib?!?

Lembi
No ei ole mitte ühegi naisega rääkinud reaalis ei igavusest, ei suhtlemispuudusest, ei ole julgenud rääkida, sest sellest ei saada aru, sest kellelgi selliseid muresid ju.

Nüüd vanemas eas olen jah kordama hakanud, aga mõtetes ja kirjalikult. See ikka vanusega tulnud.

Nooremana ei korrutanud isegi mõtetes midagi, olin selline kohmetu ja kartlik, aga ikkagi naised hoidsid minust eemale.
Põhjus on ikka milleski muus.

Olen kindel, et alguse sai lapsepõlvest, mil mul teiste tüdrkutega suhelda ei lubatud, sest suhtlemine oli teiste segamine.
Sain pahandada, kui julgesin mõnega rääkida.
Lubatud oli ainult kahe tagasihoidliku klassiõega, kes lõpuks ise mind ei tahtnud.
Soovisid suhelda ikka kihvtide tüdrukutega, mitte minusuguse tossikesega.
Keskkooli pinginaaber ütles ka " ma olevat mage kuju ".

jah, oled küll mage kuju. sellepärast juba, et sa endale koguaeg seda korrutad. siin on hiljuti antud täitsa õige soovitus- mine psühhiaatri vastuvõtule.

jah
Muide psühhiaatri juures olen käinud, isegi 3 erinevaga vestlesin huvi pärast.
2 ei osanud mitte midagi öelda, kuulasid mu jutu ära ja midagi ei kostnud, kirjutasid antidepressante ja oli kõik.

3-nda käest sain sõimata, mis ma terve inimene tulin sinna, kas tahtsin gruppi saada, see ei läeh läbi.

Ega ma praegu ei arva, et mage olen, see oli noorena. Noorte hulgas olid ägedad beibed populaarsed.
Mu liba - " sõbranna " pidas mind ka nõmedaks ja igatses suhelda ägedate tibidega, aga nende arust oli jälle tema nõme.

loe enda kirjutatud vastused läbi, juba lausa 9 lehekekülge! siis ehk tuleb sul meelde ka endale, mida sa just jah praegu endast arvad. kui sa just jälle mulli pole ajanud.

kullake
Olen lihtsalt kibestunud, kuna eluaeg naised mind tõrjunud.

Sellise rikkiläinud plaadiga ei tahagi keegi suhelda. Nagu Lembi mainis: viisakusest hoidutakse kõrvale ja neil kellel on julgust, ütlevad otse näkku.

jajah, kibestunud, nüüd said endale ise ka diagnoosi pandud siis. sellepärast ei tahetagi. aga sellest kibestumisest lahti saada ei taha sa ise. huvitav, mis nimelisi antideprekaid sulle kirjutati?

no mina ka aru ei saa, mida sa siin soiud.

Minul pole eluaeg erilisi südamesõpru naiste seas olnud, pole ausalt tahtnudki liiga suuresti ennast kellegagi jagada ja isiklikke asju lobiseda ja niisama taga rääkida.

Mis häda nüüd, et naistega ei saa suhelda.
Ei saa, siis ei saa, ega elu sellest seisma ei jää.
pealegi on meestega palju kordi huvitavam vestelda, sest neil on kahe kõrva vahel muudki, peale soengu, tualettide, kaalujälgimise, meeste ja teiste naiste arvustamise, oigamise, et aega pole, mees sihuke ja muu säärase mõttetu mulli, mis mind alati marru ajab, kui mõnega jutt selleni jõuab.

Aga siis jah, kui sul eriline huvi just omasooliste vastu on, siis jah igatsed tõesti naiste seltsi.

Kõigepealt lõpeta see soigumine ja edasi tagasi ketramine ära, siis ehk hakatakse ka sinu seltsi taluma, muidu tõega vaid põgenetakse. Kaua võib?

vot just
Ei mäleta nimetust, see oli mitu aastat tagasi, aga ma ei tundnud küll midagi teisiti.

ooooh
Ma soiun ju ainult siin, ega ma siis reaalis ei soiu. Olen korduvalt öelnud, et seda teemat reaalis EI JULGEGI puudutada, sest usun, sellest ei saada aru, sest pole kuulnud, et naistel taolised mured.

Mulle just meeldib, kui mõni naine oma eraelust räägiks, see tekitab läheduse tunde. Näiteks liba - " sõbrannale " ma helistasin peale seda, kui ta mehele läks ja mind enam ei vajanud. Oma eraelust ei rääkinud ta mitte midagi ja see näitas, et ma olen ta silmis täielik null, mulle ei kõlba ennast avada.
Kusjuures mina oma asjadest rääkisin küll, tobuke olin.


Oh õudust!
Kust keegi teab, milliseks me suhtlemine kujuneb, kui ME ÜLDSE SUHELNUD EI OLEGI. Ühelgi töökohal ei ole mul naistega mitte mingit lähedast vestlust olnudki. Ainult range tööalane jutt, piirist üle ei astuta.
Ei astu mina, ei astu nemad.

kui sul reaalis pole sõbrannasid, siis on ju reaalne võimalus leida sõbranna sellest foorumist, kuid selle sinu soiu peale ei taha sind keegi nähagi. siin ajab su soig öökima, päris ausalt. ma sellist tühja inimest, kes peale vingumise midagi teha ei taha, reaalis ei taluks päevagi.
sellepärast ei usu mina, et sa reaalis kuidagi teistsugune oled kui siin. kui sa siin ühtegi huvitavat teemat ei oska tekitada ega mitte millegi normaalsega ei haaku, kuidas sa seda reaaliski teha oskad.

Soiun siin sellepärast, et olen enamus elu üksinda olnud ja mul on VÄGA PALJU AEGA OMAETTE MÕELDA olnud.

kust võtad sa selle õiguse kogu oma solk välja valada kaasfoorumlaste kaela?
ma imestaks, kui sellisel teistest hoolimatul inimesel mõni sõbranna üldse oleks. kui sul on nii palju vaba aega ja natukegi mõistust, siis oleks ammu aeg olnud välja mõelda, miks sinusuguse negatiivse jubedikuga keegi suhelda ei taha.

mitte keegi ei sünni siia ilma õnnelikuna, õnn tuleb välja teenida.
igaüks saab täpselt selle, mille ta selles elus on ära teeninud. järelikult oled sa just sellist elu väärt ja ei mitte midagi rohkemat.

Mõtlen, et mida rohkem üht ja sama teemat peas vändata, seda rohkem see iseennast häirima hakkab. Selliste asjadega peab oskama piiri pidada. Peaaegu igast teemast saaks vist üleliigse analüüsimisega korraliku hingelise jama korraldada, aga see pole mõistlik. Miks mul pole nii, nagu teistel, miks on see ja teine asi minu elus teistmoodi... jne. Vahel tuleb mõne asjaga lihtsalt leppida ja leida endale hoopis tegevust.
Ja mis puutub naistega väga lähedaselt suhtlemisse, siis suhtle, mitte ära karda, et keegi su usaldust reedab. See seik, et keegi kunagi n-ö noa selga lõi (ma ei saa aru, miks peab sellist asja, et keegi kunagi on mölaklikult käitunud, nii dramaatiliselt võtma ja eluaeg endaga kaasas kandma? Mina eelistan alati unustamistaktikat, panen diagnoosi, et no oli ikka mölakas küll, aga eks ta saab oma karistuse nagunii - milleks ma iseenda väärt päeva sellisele mõtlemisega raiskama peaksin...?).
Rohkem elutervet egoismi, inimesed :)

see pole egoism, see on õppetund ja elu koosnebki õppetundidest ning inimesed on üksteisele õpetajad.

vanem
Vastupidi, kunagi suhtlesin ühe naisega ja tobedast süütundest ja kohustusest teda tänada, et minuga üldse suhtles, sättisin just nimelt ennast tema järgi.

Oi, kuidas ta pärast mõnitas, et PUGEMINE ON MINU TÖÖ.

Nüüd ei jõua ära kahetseda, et selline jalamatt olin. Liba- " sõbranna " ei jõua ära irvitada, et selline tossike olin, kelle ta ümber sõrme keeras. Tegin ju seda, mis tema tahtis. Kahetsen seda.

45 aastast elukogenud naist peavad õpetama elama 20-30ndates noored naised. mis veel hullem, endast noorematele haliseda oma saamatust ja lollust.

vanem ja häbi peaks olema
no mis te sõimate siin, ma ei saa ei aru?
iga vähegi mõelda oskav inimene peaks mõistma, et P-l on mingi isiksuse häire, mingi vaimne puue, mingi autismi või aspergeri vorm. vms. ei tea, pole spetsialist. aga selge on see, et P-l on kiiks.
vaimsed häired on samasugused nagu füüsilisedki. kas te kedagi selle eest ka sõimaksite, kui inimesel on mingi krooniline haigus?
nii et jätke õiendamine. las inimene kirjutab siin.
miks see peaks teid segama? keegi ei käsi teil lugeda, ega vastata.

Ma tahan jubedalt teada, milles seisneb "naiste moodi lobisemine."

Mingi hala soengutest ja naabrinaise tegemistest? Normaalset juttu poliitikast ja religioonist P ju rääkida ei taha, teda huvitab teiste naiste eraelu. kahjuks ma pole ka korralik naine ja hoian oma eraelu pere raamides.

kipun jah unustama, et tänapäeval seotakse hullud arvuti taha toolijala külge kinni, et ei segaks elamist.
delfi kannatab seeest kõike, see nagu peldikusein.

vanem
just nimelt.
inimesel peab ju mingi väljund olema.
meil kõigil on õigus siin olla.
iseasi, kui P oleks agressiivne, õhutaks vihavaenu, ropendaks, mõjuks ohtlikuna.
viimasel juhul tuleks muidugi politseid informeerida. aga praegu...
las P suhtleb.

lisan veel, et P tundub väga salliv ja rahumeelne inimene olevat.

üksord, kui ta to nime all kirjutas, siis tundus väheke kuri, aga praegu - andku minna.

tavaliselt ei erine inimese internetiversioon ja reaaliversioon! ja kui erinevad, nagu sina P enda puhul väidad, siis see on ise juba ühe vaimse häire tunnus! just nagu keskealine naine kirjutab, et sul pole tõega kõik korras kupli all, vaid on mingi häire.