Vaevalt
Nii ongi. Ükski naine mind endale lähedale lasnud ei ole, enda asjadest minuga ei räägita kunagi.
Isegi liba - " sõbranna " salatses minuga ja varjas oma tõelisi mõtteid. Tegelikult solvav, sest mina ennast avasin. Seda küll ei rääkinud, et sõbrannasid rohkem ei leia.
Üldiselt sättisin ennast tema meele järgi.
Hiljem siis irvitas, et " pugemine on minu töö ". Olin shokeeritud.
Kunagi kooliõde nähvas mulle, tal oma tegevused, aga neist mulle küll rääkima ei hakka. Ma küll talle nii ei kärataks.
ole hea P
Üksinduses ei ole isu midagi ette võtta. Huvitab psühholoogia, olen lugenud psühholoogiaalaseid raamatuid, targemaks sain, aga kompleksidest ja süütunnetest ikka raske lahti saada.
Kodus vaatan telekat, loen ajalehti-ajakirju, mõnda raamatut, tikkida meeldib. Meeldivad vanad kirikud, vanad hooned, veekogu ääres jalutada.
Noorena meeldis hullult ajalugu, muuseumides käia, imestati, et ajalugu õppima ei läinud. Siis käisin õhtuti jooksmas. Samuti seenel-marjul, tundus nii põnev. Tädiga käisin, sõbrannasid ju ei olnud.
Noorena unistasin igasugu põnevatest ettevõtmistest koos teiste naistega, näiteks matkamisest, telkimisest, metsas orienteerumisest, aga UNISTUSEKS KÕIK JÄIGI. Ei olnud mul ühtegi naist-kaaslast kusagilt võtta.
Kui oleksin naisi kaasa kutsuma hakanud, oleks KÕIK öelnud, et ei ole aega, neil muudki teha.
Või mõni oleks öelnud " ära määri ennast pähe ".
Nii lihtsalt on öeldud kunagi mu arglike katsete peale.