siin on hulga naisi, teeme naisteka (noh tead sotspeo), räägime sinust, sinust ja veelkord sinust ja ainult sinust ja muidugi veelkord sinust? tegelikult ka. ma saan aru, et siin on huvi küll. ja tead mis, sa võiks siia oma meili aadressi jätta ja siis naised nagu äää kirjutaks sulle ja siis saaksid veel rääkida sinus ja niimoodi 20 aastat jutti. Im out!

mnjah, sinusuguse üldistaja ja sildistajaga pole mul vist mõter rääkida.

P - vaata, suur probleem paistab olevat selles, et sa arvad juba ette teadvat, mida keegi sulle vastata võiks ja jätad küsimuse küsimata. No kuidas sa tead, et kõik naised ütleks, et pole aega? Sest keegi kunagi ütles nii?

Muide, väide, et sa ei usu, et osad naised lapsi ei tahagi näitab taas, et sa näed elu vaid oma vinklist ega pole võimeline ette kujutama, et kõik ei mõtle sinuga ühtemoodi. Lisaks tekitab see naistes, kes sulle on öelnud, et nad lapsi ei taha, tunde, et sa nimetad neid valetajateks. Et nemad sinuga peale seda enam suhelda ei taha, sellest saan aru.

ang
Mulle isiklikult ei ole ükski naine laste suhtes midagi öelnud. Loen seda netist, et mõni ei taha.
Minuga naised ei ole õieti midagi rääkinudki mingitel teemadel.

Ei tunnegi ju naisi, aga sellest saan aru, et üksildase naise elu 40+ on väga kurb.

Lilian
Kui liba - " sõbranna " ei oleks oma suurt armastust leidnud ja pere loonud, siis oleks minu üle irvitamine ja mõnitamine ära jäänud.
Siis ta oleks edasi olnud 6nnetu hing ja minu tuge vajanud.

P - ma olen isiklikult (küll mitte näost näkku) vaielnud teemal, kas ikka tõesti osad naised lapsi ei taha. Kuid tagasi küll, aga siiski. Ebameeldiv kogemus, kui keegi raiub minu eelistustele vastu ja räägib, et kindlasti ei saa nii olla, valetad. Saab ikka, kõik inimesed ei ole samasugused. Ma näiteks ei talu inimesi enda ümber, ühe erandiga. Minu jaoks on mõte toatäiest lastest või suhtlemisvaeguses sõbrannast absoluutselt vastuvõetamatu.

"üksildase naise elu 40+ on väga kurb"

Üksildase inimese - soost sõltumata - elu võib igas vanuses olla väga kurb.

"Siis ta oleks edasi olnud 6nnetu hing ja minu tuge vajanud."

On sul oma ellu sellist inimest vaja? Parem ju, et läinud. Aga sa katsu ta nüüd millalgi ikkagi minevikku jätta.

P - mõtlesin öelda, et isiklikult sinuga olen vaielnud. :)

ang
Eks me olime mõlemad õnnetud ja teiste naiste poolt tõrjutud, ainult mina olen õnnetu edasi, tema mitte.

Sa praegu mõtled nii, aga äkki hiljem teisiti.
Mulle meeldis 30a vaba olla, aga nüüd ei ole selle vabadusega enam mitte midagi peale hakata.
Olen üritanud ka rasedaks jääda, aga ei, enam ei jäänud.

Jube on olla 45, 50, 55 jne. ja sõltuda teistest, kas kellegi on aega ja tahtmist sinu jaoks. Tavaliselt ei ole.
Võtsin korraks Xanaxit, hakkas korra kergem, aga perearst enam vist ei kirjuta ka.

Lausa kohutav ängistus on, ei oska kirjeldadagi.
Ennast ära tapma ka ei hakka, sureme nagunii. Piinlen edasi.

No sa ju kleebid siin ise silte. Vestlusest loobumine on väga täiskasvanulik viis olukordi lahendada, väga.

Vähemalt on rõõm näha, et sinu tonaalsus P-ga suhtlemisel on märgatavalt muutunud. Nüüd võib seda isegi viisakaks nimetada. Mis muidugi ei võrdu empaatiaga, aga ikka parem kui mitte midagi.

Ma nüüd ka siinkohal lõpetan jutuajamise, mis on minu jaoks ammendunud. Edu P muutmisel!

"Sa praegu mõtled nii, aga äkki hiljem teisiti."

Mismõttes nagu? Äkki mõtled sina hiljem teisiti? Ma ei leia, et 45 oleks jube olla.

ang
Leian, et 45 ja sealt edasi on jube.
No kellele näiteks mind vaja on, naistele suhtlemiseks vaja ei ole, pere loomiseks hilja.
Mis ees ootab, ei taha mõeldagi. Samasugused mõttetud, üksildased aastad.

Mõni võib öelda, tapa siis ennast ära. Aga ei hakka tapma, kuigi ängistust ja üksildust on lausa võimatu taluda.

Katsu aru saada, et SINA leiad, et 45 on jube. SINU 45.

No aga tee siis ometi kellelegi kasulikuks? Kas sinu kodukohas pole ainsmatki heategevuslikku asutust, kuhu vabatahtlik saaks api minna? Ei lapsi, ei koeri, ei vanureid?

Ma olen 46 ja ma leian et on tõeliselt üks mõnusamaid aegu üldse. Lapsed on suured ja oma pere, kohustusi pole. Tulen koju, kui tahan, teen süüa, ei taha sään väljas. Keegi ei kamanda ega kohusta. Teen, mis tahan. Silamrõõm on ka, aga ega ma koguaeg temaga koos ole. Lähen välja, suhtlen. Ja mina küll ei saa öelda, et minuga ei suhelda. Muide, millega vabal ajal tegeled, ei ole nagu siit aru saanud. On Sul mõni konkreetne huvi või harrastus ka? Ma ei mõtle raamatulugemist võ telekat, mõtlen ikka münd konkreetsemat hobi.

Tonaalsusest... Hakka äkki lugema sellest peale, kui ma esimest korda P-ga suhtlesin, ja sellest on ikka kaua aega tagasi. Siis saad ehk aru, et tonaalsus on muutuv, ka selle teema piires, muide, aga see pole siin tema esimene (ega ka viimane) teema siin.

Aga muidu - mis sul viga on? Paistad ülimalt kibestunud ja ülearenenud kriitikameelega olevat?

Angile ei ole küll midagi ette heita ... ta on väga südamega seda teemat võtnud ja P-le palju nõu ja abi siin andnud ... pole ime, et lõpuks viskab kõigil see "lasteaed" üle ...

Uued tulijad jah võiks teema algusest peale süvenenult läbi lugeda.

Mis see lugeminegi aitab, ma näiteks olen aja jooksul kolm korda ümber mõelnud, kas nii häda inimest nagu P saab üldse olemas olla või on see mingi delfi palgal olev autor. Hetkel olen seda meelt, et on ikka päris inimene :D

Sama siin. Aga mina jõudsin just vastupidisele otsusele praegu. Mu eelmine teooria oli, et 1 delfi it-poiss testib siin mingit isevestlevat programmi. Kahjuks see ei tööta eriti hästi, kipub kogu aeg ühtesid samu lauseid pisut erinevas sõnastuses ja järjekorras ette söötma.
Päriselt, olen küllaga elus näinud kinnismõtete küüsis olevaid inimesi ja isegi sundmõtetega maadelnud, aga niisugust eksemplari ei ole ma reaalsuses näinud.
P, kui Sa oled tõesti inimene, siis püüa mõelda teistsuguseid mõtteid. Alguses peab seda tegema teadlikult, tasapisi hakkad ise ka uskuma. Ja sellega muutub Su olek ja kõnepruuk, niiviisi võib mõni inimene isegi hakata Sinuga suhelda soovima. Mind on see aidanud, aitab Sind ka (kui seda tõsiselt võtad).
Ei tea, miks ma arvan, et mulle vastab jälle programm... :)

kas programm kirjutab siis postkasti ka, ta ju siit hakkas vist suhtlema kellegiga?

Usun, et välja mõeldakse hoopis teistlaadi jutte.

Väga raske on positiivselt mõelda, kui ei ole pidepunkti. Liba - " sõbrannagi " oleks hädaga minuga leppinud ja mitte nii hullult õelutsenud, kui ta oma õnne leidnud ei oleks.

On üksikuid inimesi, kes hädas otsivad ullikesi, kellele toetuda ja oma tahtmist tegema panna. Kui aga hädas olnud inimene oma elu korda saab, siis ei ole ullikest enam ju vaja.
Siis paneb musta töö tegijale jalaga irvituste saatel p-sse.

mida sa siis tegema pidid? ja huvitav, miks sa ei vasta küsimusele, mida sul siin mõni postitus eespool küsiti?

ää
Olen ju vastanud.
Kõik asjad sättisin liba- " sõbranna " järgi, käitusin, olin täpselt selline, nagu talle meeldis. Oma mõtted ja soovid surusin maha.

Näiteks mul oli ilus suhe. Libal siis ei olnud ja talle ei meeldinud, kuidas minusugune nõme kellegi leidis. Ma siis kohusetundest, et temal ei ole , siis mul ka ei tohi kedagi olla, saatsin oma peigmeest minema.
Nii me siis liba- " sõbrannaga " koos rikkusime mu ilusa suhte ära.
Pärast ta muidugi irvitas ja mõnitas mis kole.

Ühesõnaga, ma kogu aeg muretsesin, et tal hea oleks ja tegin alati seda, mida tema tahtis.

Tulemus, irvitas hiljem, et PUGEMINE ON MINU TÖÖ.
Oleks ma seda ette teadnud, ei oleks iial nii ennastohverdavalt käitunud.
Ja üldse pugeja on see, kes poeb kasu nimel. Aga ma sain ainult kahju.

No aga sa olidki ju siis rumal pugeja(ja tegelikult pidasid kaudselt ka oma kasu silmas). Selliste kaltsude üle naerdakse. Ja ilmselt on sul praegugi selline hoiak või aura.

omg
Appi, ütle, mis kasu ma sain, kui " sõbranna " palvel aborti tegin, oma ilusa suhte ära rikkusin, üldse kõik oma soovid ja tahtmised maha surusin.

Sest nii oli mind kasvatatud, et ma pole midagi väärt ja seetõttu tundsin end süüdi, kui mul hästi läks.

Kui keegi oli kade, tundsin ennast süüdi ja mis KASU MA SELLEST SAIN, KUI END SÜÜDI TUNDSIN, KUI MUL HÄSTI LÄKS ?

Mis kasu ma sellest sain, et " sõbranna " pärast oma elu ära rikkusin ?

Või arvad, et nn. pugesin selle pärast, et kartsin, et ta minuga ei suhtle enam ?
Ei kartnud, ei osanud unes ka näha, et mind enam tunda ei taha. See oli täielik üllatus.

Kui sõbranna oleks öelnud: "Hüppa aknast välja!" - oleksid seda ka teinud??

No nii lolli naist ei ole olemas, kes sõbranna palvel aborti teeks (omaette küsimus on, kas sellist sõbrannatki saaks olla). Oletame siiski, et nii oli. Sa ei saanud kasu, aga lootsid kasu saada, seda müstilist sõbrannat säilitada (milleks küll inimesele selline sõber? öeldakse, et kui on selline sõber, siis pole vaenlasi vajagi). Nii et ära häma.

omg
Kordan veel, mulle ei tulnud pähegi, et nn. " sõbranna " mind enam hiljem tunda ei taha.
Olin kindel, et suhtleme elu lõpuni.

Selgitan veel.
Mind oli nii kasvatatud, et ma olen mingi ebard, kes ei ole elus mitte midagi head väärt. Kui mul elus hästi läks, tundsin end süüdi.

Kui mul see kutt oli, tundsin ennast süüdi ka teiste naiste ees, aga teiste naistega ma lihtsalt ei suhelnud.
Üks neiu oli sellesse kutti armunud ja helistas talle. Lausa ajasin seda kutti selle neiu juurde ajama, sest tundsin ennast süüdi, et neiu nii tahab ja ma ei saa takistada.
Kõige imelikum oli see, et kutt ei tahtnud minna ja ma ajasin, et mine, teine ju ootab.

Liba - " sõbranna " oli samuti teiste naiste poolt tõrjutud, väga üksildane, no iial ei oleks uskunud, et mind enam tunda ei taha.

Saa aru, uskusin, et nii üksik naine ilma minuta olla ei suudagi. Oleks ma seda teadnud, et kuidas veel suudab, siis ma ei oleks selliseid ohvreid toonud.
Nii et asi on täiesti vastupidi su arvamusele.

Olgu, oletame. Aga kui sind on nii kasvatatud, mille üle sa siis kurdad üldse? Teised inimesed reageerivad täpselt sinu käitumisele ja olemisele, sinna pole midagi parata. Ainult sina ise saad ennast muuta. Muide, (kui see pole väga taktitundetu), kas sa oma emaga, kes su täiesti pekki keeras, suhtled?

omg
Ema suri 4a tagasi, aga ta ei tahtnud mulle halba, tal olid lihtsalt omad hirmud. Kartis teisi naisi, pidas neid iidoliteks.
Ema soovis mulle ikkagi head, aga välja kukkus...
Ega ta ei saanud aru, mida selline käitumine kaaasa toob.

Muide see neiu elab juba 12a selle mehega koos ja neil on mitu last.
Kui me suhe katkes, siis oli kutt kohe neiu jaoks vaba. Kujutad ette, leidis mu nr üles ja hakkas terroriseerima, et nüüd on kutt tema ja ma hoidku eemale.
Appi, ma ise ju ajasingi kutti tema juurde.

Hiljem selle mehega natuke suhtlesime, sest ta ei olnud päris kindel, kas tahab selle neiu juurde jääda. Tüdruk pidevalt helistas, kontrollis, kus ta on, tegi sellist terrorit.

Siis mul tuli mõistus koju. Varem muretsesin selle plika pärast, aga ma olin plikale ju täiesti ükspuha.
Väga segane jutt tuli, aga vist midagi saab aru.

See tüdruk ei pruukinud ju teada, et sa ise kuti ära ajasid. Ja loomulikult olid sa temale ükspuha, miks ei oleks pidanud olema?
Aga edu, side lõpp, vaja välja minna.

omg
Ütlesin ka ekspeigmehele, miks neiu mu kallal ülbitseb, mina neid ju kokku viisin.
Kutt ütles, plika ei saaks sellest iial aru või peaks mind hullumeelseks.

Kahetsen kohutavalt nii liba - " sõbrannaga " seonduvat kui ka suhte asja.
Kui saaks aega tagasi keerata, teeks kõik teisti.

Siiski shokeerib mind liba- " sõbranna " julmus. Ta ometi teab, et hävitasin oma elu tänu temale.
See on julmus, millest iial aru ei saa.

P, sul oleks tõesti vaja psühholoogi, et oma kinnismõtetest lahti saada! Sa ei elagi olevikus, vaid tuhnid ja meenutad aina minevikku ... Sa pead väga tugevalt meeles isegi solvumisi, mis juhtusid teismelisena ... Kui sa nii jätkad, siis lõpetad ühel päeval hullumajas!