Märkamata jätsid sa või ei reageerinud välja toodud kahele süütundele, mis peaksid sul kõige tugevamad olema - oma lapse tapmise süü ja oma peigmehe vastu tema tahtmist mahajätmise süü. Sinu ja ainult sinu süü on ka selles, et tegid nende asemel valiku sõbranna kasuks. See on küll vaieldav (kuivõrd ja kas üldse see sõbrannale meelepärane oli), kuid kuna sa ise just nii usud, siis valiku tegid ju ikkagi sina. Kättpidi ja vägisi sind aborti tegema ei viidud. Pidevalt toonitad ka, kuidas sa oma kunagist peigmeest teise naise "käte vahele" saatsid ja kui ebaõiglane see naine (su kunagise peigmehe praegune naine) oli, süüdistades sind mehe kinnihoidmises, kui ometi just sina ise peigmeest endast ja lapsest loobuma sundisid.
Väidad, et sinuga manipuleeriti. Ja mis siis? Osavad manipuleerijad suudavad teistesse sisendada vaid neid asju, milleks need ise võimelised on. Kuskil on piir, millest üle ei astuta. Ka tossikesed ei lähe tapma, armastatud inimeste elu hävitama, isegi kõrvaliste inimeste elu hävitamise ees tekib neil tõrge.
Ütled end tollal tundvat, et polnud seda meest ja last väärt. Aga see on ju ehe egoism - SINA polnud väärt! Aga kas laps polnud väärt ilmavalgust nägema, kas mehel polnud õigust ise oma valik teha? Vaid egoist otsustab teiste eest, sest TEMA meelest on neile nii parem. Teistest hooliv inimene ei pressi enda valikuid või ka manipulatsiooniga saavutatud arvamusi teistele peale. Teistest hooliv inimene laseb neil endil otsustada.
Su kaljukindel veendumus on, et sõbranna käskis sul peigmees maha jätta ning aborti teha, sest oli sulle kade, süvendades su usku, et sa pole neid väärt, kuuletusidki talle. Aga just nii sa käitusidki egoistlikult, mõtlemata lapse soovile ilmale tulla või mehe õigusele iseseisvalt valik langetada - SINA polnud väärt ja nende soov sulle ei lugenud. Vaid endale mõtlev inimene madaldab elusolendid asjade tasemele ja otsustab, kas ta on neid väärt või mitte, mõtlemata elusolendite endi soovidele.
Tegelikult on vägagi tõenäoline, et asi polnud sõbranna kadeduses, vaid lähedalseisja objektiivsemas nägemises.
Millal öeldakse:"Tee abort!"? (Vahemärkusena ütlen, et ei pea aborti ühelgi muul põhjusel peale meditsiinilise põhjendatuks. Aga jah, paarkümmend aastat tagasi mõeldi veel teisiti ja on veel tänapäevalgi inimesi, kes teisiti mõtlevad.) Esiteks ei tähenda "Tee abort!" ilmtingimata käsku, vaid seda saab tõlgendada ka soovitusena. Millistes olukordades kõrvalseisja nii soovitab? Eelkõige siis, kui laps sünniks väga halbadesse tingimustesse või kui lapse sünd põhjustaks ema senistele eluplaanidele kriipsu peale tõmbamist. Sinu puhul, kes sa sundmõtete küüsis oled ja kes ka noorpõlves ei osanud elu ilusamat ja positiivsemat külge näha, on tõenäolisem esimene variant. Millist positiivset eeskuju sa oma lapsele oleksid andnud? Oleksid tast samasuguse allasurutud ja oma väärtust alavääristava inimese kasvatanud. Võibolla poleks nii juhtunud, kuid sõbanna võis just nii arvata.
"Pugemine on sinu töö" on päris sobilik väljend öeldavat inimese suust, keda peetakse pahaks, kuid kellega sellegipoolest sõbrustatakse, kelle nõuandeid täidetakse. Mis muu kui pugemine see siis on?
Ei kujuta ettegi, kui keegi, kes must lugu ei pea, lausa vastupidi, oleks valmis edaspidise "sõpruse" nimel loobuma mehest ja sündimata lapsest. Milleks ometi? Miks niimoodi pugeda? Tagantjärele tarkus pole antud juhul õigustus. Esiteks, kui alles tagantjärele taipasid, et ta pole su vastu nii sõbralik, kui eeldasid, ehk teisisõnu - pidasid teda teatud ajani heaks, siis hea sõbranna soovitusi ei täideta kinnisilmi, vaid kaalutakse ka enda soove. Heast sõbrannast eeldatakse, et ta suhtub teistesse lugupidavalt ning ei pressi enda arvamusi peale. Ammugi ei saa teda mingiks kõrgemaks olendiks pidada, kelle arvamus ainuõige on.
Kui pidasid teda juba sõbrustamise ajal halvaks ja nii see näib olevat (sinu sõnul oli ta mehelik ja teiste naiste poolt tõrjutud, kes vääris vaid sinuga kui kõige madalama inimesega läbikäimist - pole just positiivne hinnang või mis?), siis seda enam oli ta soovituste täitmine justnimelt pugemine ja ei miski muu. Miks eelistasid naist, keda sa isegi kuigi kõrgelt ei hinnanud ja mitte toredat peigmeest ja last? Meeleheitlik klammerdumine mingi suvalise naise külge, tema soovituste täitmine mis tahes hinnaga, talle pugemine ja samas sellest naisest mitte lugupidamine, ta madalaks pidamine, see on absoluutselt arusaamatu. Miks??? Ära hakka jälle seda manipulatsiooniga põhjendama. Sinus endas peitus põhjus, miks just teda eelistasid ja just temaga sõprust tahtsid säilitada. Sellise arusaamatu ennastohverduse ja klammerdumise eest põgeneks iga naine, see on ju lausa hirmutav. Täiesti mõistetav, et see sõbranna su eest põgenes. Ju tuli tal selleks kasutada ka erinevaid meetmeid, et sust täielikult lahti saada. Meetmete all mõtlen otsekohest ja ka ülepakutud ütlemisi, õelaid kommentaare jne. Ega takjast polegi nii lihtne vabaneda.
Tõesti arusaamatu, miks üldse tahtsid ja tahad endiselt just naissoost sõpra. Ka mees ja/või abikaasa võib väga hea sõber olla. Minu parim sõber on elukaaslane, kellega saab väga erinevatel teemadel vestelda. Töökaaslaste, sugulaste ja muidu tuttavate seas on ka naisi, kellega vestelda, kuid mingit erilist lähedust nendega küll ei tunne. Su kinnisidee südamesõprusest naisega ja valmidus selle naise külge klammerduda võib olla tajutav ning see peletabki juba eos kõik naised sust eemale. See, et vestlusi tööl rangelt ametialasteks liigitad, näitab, et naised hirmust just nii käituvadki või siis ei oska sa tavalist igapäevast vestlust tööalasest eristada. Sa arvad, et sõbralik vestlus naiste vahel saab kohe alguse südamepuistamistest ning ei taipa, et ka bussi hilinemisest, lapse lasteaiast toomisest, kella keeramisest, ilmast või millest iganes koosnev vestlus on ka suhtlemine. Kui sinu juuresolekul selliseid lauseid ei vahetata, oled esmakohtumisel kõik potentsiaalsed vestluspartnerid oma klammerdumissooviga endast eemale peletanud. Pole võimalik, et võõra inimesega vestlusesse laskudes ei reageeritaks teise suvalisele ütlemisele mingilgi moel. Esmakohtumine alles näitab, kellega tegu ja hilisem käitumine tuleb selle kogemuse järgi.
Imestad, kuidas naistel üldse aega pole. Tundide pikkusteks lobisemisteks polegi või siis on vaid nende jaoks, kellega tõesti soovitakse suhelda. Asi pole ilmtingimata aja puuduses, vaid teemades, mida sina sooviksid arendada. Ütled, et seda ei saa keegi teada, sest sa ei räägigi midagi. Tööalaselt ju räägid. Kuidas on võimalik rääkida tööjuttu, ilma et sinna mõndki isiklikku tähelepanekut või kasvõi ilma puudutavat märkust sisse ei pane? Ja kui sina ei pane, siis saadki vaid tööalast kuulda. Kui teised panevad ja sina ei reageeri, on sama. Kui aga teiste öeldule kuidagigi reageerid, saab sellest juba paljutki välja lugeda.
Oleks minu tegemine, oleks minu olemine, andestaksin esmalt endale oma süüd, andestaksin emale, sõbrannale, kolleegidele ja alustaksin algusest. 45 aastat pole mingi vanus, muutusteks tegelikult parim iga.