vaata, loen siin ja mõtlen.
Nii paljud paarisuhted lagunevad, saavad haiget mõlemad pooled ju. Tihti ükspool rohkem teisest.
Nemad ju ka ikka lõid suhte, et see kestaks, andsid endast sinna parima ja lootsid.
Elu ongi selline, pidevas muutumises.
On õnn, kui saad inimesega, keda armastad, kunagi koos vanas eas üheskoos viimseid samme teha veel.
Paljudel see nii ei ole.
Ütle mulle, mismoel sinu sõbrannasuhe nüüd see elu ja surma küsimus on rohkem, kui teiste katkised elud.
Olgu, sind vaevab tunne, et sind alandati, sa tahtsid head, andsid endast teisele palju ja lootsid, et sind sinu andmise eest tänatakse, sinu pühendumise eest jumaldatakse või ükskõik mida. Sa ei osanud või ei tahtnudki ette näha, et teie suhe võib ka läbi saada, et see ammendub ja hakkab olema koorem, mitte lahe koostoimimine.
Samamoodi lagunevad ka mees-naine suhted ja abielud, pered lendavad kildudeks ja kõigil on valus.
Ometi ei ole ma siit lugenud aastatepikkust hala, et miks ometi see teinepool, kelle heaks ma niipalju tegin ja endast andsin, minuga sedasi käitus, mind jättis ja üleüldse enam näha ei tahtnud, lisaks solvangud, vihkamine ja muud jubedused.
Saad sa aru, et sina pole mingilgi moel erilisem, sa oled võrdne kogu ülejäänud inimkonnaga.
Kõigil on omad valud ja vaevad, mis tuleb siin elus läbi teha, ja tehaksegi, sest nii see elu käibki. Kord oled kõrgustesse tõstetud ja õnnelik, siis jälle vastu maad kildudeks purunenud, nii kildudeks, et vahel ei taha enam tõustagi.
Aga ometi tõustakse, lapitakse oma hingekillud kokku ja minnakse EDASI, kuigi see tundub raske, sest tahaks hoopis tagasi minna.
Elus aga pole võimalik tagasi minna, ainult ikka edasi.
Samamoodi on meil võimalik ka teha ja öelda kõike vaid üksainumas kord. Järgmine kord on alati uus, ülejärgmine jälle uus jne.
Pole sul mingit needust.
Sa oled ise kinni jäänud enesehaletsusse ja pettumusse, et kuidas küll mind, kes ma olen nii jäägitult tema heaks olemas olnud, saadi sedamoodi kõrvale tõugata.
Kahju küll, aga seda nimetatakse egoismiks, liigseks enese jumaldamiseks, võib olla ka saamahimuks.
Vaidled vastu, et eiiiii, ma olin ju nii ennastohverdav, et kuidas saaks see olla saamahimu jne.
Enamus inimesi ootabki tasu ja see ei pea olema konkreetselt ei raha ega asjad, see võib olla ka tunne ja muu sarnane..
Ka tavalises armastussuhtes, endale tunnistamatagi, oodatakse samamoodi tasu või vastuteenet ja kui siis ootused osutuvad teiseks, kui neid oma peas ette kujutati, siis hakkavad pihta hädad, süüdistused, pettumused ja muu sinna juurde, valusate lahkuminekuteni välja.
Teine inimene on vaba olend nagu sina isegi, keegi ei ole kellegi omand ja klammerduja tulebki endast lahti raputada, sest see ei lase ju enam ei hingata ega olla.
Mida te teeksite, kui jääksite mahakukkunud puu alla kinni, või luku taha tuppa kinni?
Loomulikult püüaksite vabaks saada.
Lisan veel, et 45 aastat pole mingi vanus, et halada, oh, elu on läbi, mul pole last ega peret jne.
Su elu, õige elu, just algab.
Niipalju on huvitavaid tegevusi, mis ei maksa isegi raha mitte, hakka ainult pihta ja sa näed, elu on elamist väärt ka ilma klammerduva sõbrannasuhteta. Nüüd algab sul tegelik suhtlus teiste inimestega, sest igas inimeses on midagi erakordset, midagi sellist, mida ei oska arvatagi, mis aga muudab ta huvipakkuvaks.
Saa endaga kõigepealt sõbraks ja ära piina ennast sellega, mis möödas, seda ei muuda kuidagi enam, las see saada ajalooks...