See seebikas on tõesti pikaks veninud. Ega siis ainult praegune teema selle asja ümber pole tiirelnud, foorumit on mürgitatud sama asjaga juba mitu aastat.
Miks ikkagi venivaid seepe edasi vaadatakse? Põhiliselt lootuses viimaks ometi head lõppu kogeda. Käesolevas seebikas aga pole head lõppu kuskilt poolt paistmas.
Muusikat pannakse kirja erinevates võtmetes, millest tuntumad on viiuli- ja bassivõti. Vahel juhtub, et tähelepanematusest mängitakse lugu vales võtmes ja see ei kõla nii nagu mõeldud. Ega nii pikalt teha saa, sest iga normaalne inimene saab aru, et miski on valesti ja taipab põhjust. P ainulaadseks omaduseks on, et tema "mängib" kõigi kommentaare mingis vaid talle teada olevas võtmes ja ei saa aru, kuidas need tegelikult kõlavad. Tegelikult on asi veelgi keerulisem, tema jaoks on sõndel justkui teistsugune tähendus ning ta ei taipa, ega hakkagi taipama juttu, mida ta ümber kõneldakse. Nii foorumlased kui ka reaalsed inimesed ta lähikonnas võivad kõigest hingest pingutada, et end mõistetavaks teha, kuid P loeb ja kuuleb muud ning ka vastab hoopis miskit muud.
Kuna selline asi tundub võimatu (no kuidas siis inimene ometi aru ei saa!?!), üritatakse ikka edasi. Üritatakse kasvõi mingist trotsist, hasardist, tahtmatusest oma võimetust (kaotust) tunnistada või pagan teab, millest veel.
Kuna P loeb kõike teises võtmes ja ka mõtleb teises võtmes, ei teki normaalset suhtlust iialgi. Samal põhjusel ei saa keegi foorumlastest P sõbranna käitumist põhjendada, sest me loeme sellest P tõlgenduses, mitte otse algallikast. Vabalt võib mõelda, et sõbranna üritas meest ja last säästa teistsuguses reaalsuses elavast P-st. Võib ka mõelda, et ta oligi äärmiselt paha inimene, kes teadlikult tahtis halba teha ning tegi seda seal, kus seda lahkelt ka lubati. Võib ka mõelda, et sõbranna üritas samamoodi nagu paljud foorumlased ning pidi oma võimetust tunnistama. Kuna tema puutus kokku reaalse P-ga, oli tema närvikava lõpuks võrratult rohkem sassi löödud võrreldes meie omaga. Tuleb tunnistada, et selles teemas kaasalöömine mõjub ajule küll. Õnneks on ka muu elu elada ja võimalus normaalsete inimestega suhelda.
Miks? Miks? Miks? Kuule, P, kui sa saaksidki täpselt teada, miks see sõbranna sinuga nii käitus, mis siis muutuks? Kuidas see su praegust elu muudaks? Kas sa siis saaksid oma eluga edasi minna? Mina küll ei usu, enam ei usu. Kõigi heade nõuannete peale sa lihtsalt sülitad ja käiad oma kulunud plaati edasi. Oma egoismis näed sa ainult ennast ja ei vaevugi heatahtlikke nõuandeid kasvõi katsetama. Kasvõi viisakusest võiks ju vahel näidata, et sa vähemalt proovid. Aga mis sul sellest, et sinu heaolu nimel on mõeldud, abivahendeid otsitud, pikki kirju kirjutatud? See ei lähe sulle üldse korda, peaasi et saaks aga jälle liba-sõbrannast kirjutada ja sellega kirjutajate tuju rikkuda. Kui see pole egoism ehk vaid endale mõtlemine, siis mis muu see veel olla võiks?