Seep
Väga võimalik, et egoistlik olen, et sellest nii palju kirjutan, aga mõtlen sellele nagunii pidevalt. Praegu küll mõtlen vähem, aga algusaastatel ainult peas kumises, mida ja kui ebaõiglaselt ja alatult mulle ütles.
Kui 40 sain, saatis "sõbranna" mulle sõnumi, "SA OLED RÕVE VANAMUTT".
Kui ma ikka nii nõme, loll ja hale olin, miks siis minuga suhtles, miks aru ei saa, et mis ta ise parem oli, kui minusuguse sai ja paremat ei saanud ????????
Ta ju teadis, et üksikule naisele mõjub vanamutiks tembeldamine eriti rängalt.
Umbes nii, et mul vanamutil fertiilne iga seljataga, ahaahaa. Et vanamutt tegi aborti, aga enam rasedaks ei jää, ahaahaa.
See lõi mu ikka nii rööpast välja, nutsin pool päeva.
Ma tõsiselt ei mõista, kust selline meeletu viha mu vastu.
Nagu mina oleksin ta suhte ja elu hävitanud ja nüüd maksab kätte. Need õelutsemised olid nagu raevus inimese kättemaks, aga ma ei olnud talle ju midagi teinud.
Võin olla egoistlik, aga need õelad ütlused ikka kumisevad mu peas.
Oleks ma ometi seda ette teadnud, oleksin suhtlemise lõpetanud, kui mul suhe tekkis.
Tema suhte algul olin korra tal külas ja "suur sõbranna", kelle mina alati kahel käel vastu võtsin, hakkas minu ja mu ema kallal õelutsema ja TAHTIS MIND ÖÖSEL PAKASEGA VÄLJA VISATA.
Kirjutasin ju.