Mul olid lapsepõlvest pärit süütunded, et ma ei tohi ennast hästi tunda, sest ma ei ole seda ära teeninud.
Kui keegi õiendas, mis sul viga, sul läheb nii hästi, siis tundsin ennast nii süüdi, et ma nagu teeksin teisele halba, kui mul on hea.
Ja see piinav süütunne sundis head hävitama.
See oli põhjus, miks ma "sõbranna" tahtmistele allusin.
"Sõbranna" muidugi ei saanud sellest aru, sest tal ei olnud mingeid süütundeid.
Tema arust olin lihtsalt haletsusväärne pugeja.
ang
Peale lahkuminekut ja aborti olin omadega täiesti läbi, tundsin ennast sisimas nii tühjana. 1.KORDA ELUS VAJASIN TÕSISELT SÕBRANNA TUGE.
Ja just siis, kui mul teda tõeliselt vaja oli, pööras ta mulle selja.
Kui sul näiteks on elus rasked õnnetused, lähedane jätab maha või sureb, elu läheb ummikusse, aga su sõbranna ainult irvitab selle peale ja ei taha sind enam tundagi, teda sinu tragöödia ei huvita.
Kas sa ikka ütled, et olite sõbrannad ?????????
Ega ilmaasjata ei öelda, sõpra tuntakse hädas.
ma võin vastata
Täpselt, mulle jäi ka selline mulje, et ma lihtsalt ei ole ta silmis seda väärt, et tõde öelda.
Aga see põlgus, mida mu vastu üles näitas, kui endale mehe leidis, oli täiesti shokeeriv.
Ja tundub tõesti, et ta ei taha endalegi tunnistada, et mu pereelu hävitas.