Jälle lugesin vaid paari postitust, aga ütleks sõna sekka süütunde asjus. (Põhjendamatu) süütunne ja (liiga) madal enesehinnang võib järjest süvenedes muutuda päris ohtlikuks relvaks, olgu siis tegemist ainult enesesisendusega või millegagi, millele on keegi teine (lapsest peale) aidanud aluse panna. Lõpuks võib pidev arusaamatu ebamugavus- ja alaväärsustunne panna inimese tegema asju ja käituma viisil, mille pärast on tõesti põhjust end süüdi ja vääritult käitununa tunda. Kui inimene tambib endasse pidevalt, et ta polegi edu väärt, siis võib ta mõne aja pärast nõnda käituma hakatagi. Nagu mingist trotsist ja nüristumisest. Et kui ma niikuinii kuhugi ei kõlba, siis pole mul enam midagi kaotada ja hakkangi näruselt käituma. See on muidugi ainult minu oletus, aga psühholoogid ehk oskaksid öelda, kas mehhanism võib niiviisi toimida. (Seetõttu esinen arvamusega, mis tõenäoliselt palju vihast vastuseisu esile kutsub, et lastes võiks kujundada pigem põhjendamatult kõrge enesehinnangu ning nad igati pigem liiga ära hellitada, kas või natuke ära rikkuda ;), kui et tekitada iga hea asja puhul kahtlusi, kas laps ikka on seda väärt. Äkki kasvavad nõnda õnnelikumad inimesed, mis siis, et neil hilisemas elus oma (ebaadekvaatselt) kõrge enesehinnangu tõttu arvatavasti probleeme tekib. Ehk jääb neid vaatamata kõigele kogu eluks mingi foonina saatma suurem õnne-, rahulolu- ja väärtuslikkusetunne? Aga et endas pidevalt kahtlev inimene võib destruktiivselt ikka ja jälle hävitada oma šansid elus midagi saavutada ja kuhugi edasi liikuda, seda olen küll kogenud. (Saan järjest enam aru, kuidas on inimesi ülekuulamiste käigus piinamisega pandud tunnistama üles asju, mida nad polegi teinud.)
Kordan ikka seda, et kui Sa, P, tõepoolest sellisel kujul olemas oled, mitte pelgalt DELFI looming, siis palun otsi prof. psühholoogilist abi!