Igaks juhuks vabandan võimalike sama nime kandvate isikute ees, minu oma on väljamõeldis.
Kes natukenegi mõnd ladina-ameerika seepi vaadanud, on kuulnud ka sõna /burkee?/ (kirjapilti ma ei tea). "Miks?" on oluline küsimus, ehk isegi kõige olulisem siin ilmas. Paljudes peades on praegu küsimus "Miks ma seda seepi ikka edasi jälgin, miks ma selles osalen?"
Et mõista, ei pea olema täpselt sama kogenud, piisab ka sarnastest või veelgi kaugematest kogemustest. Empaatiavõimeline inimene suudab end kujutleda teise isikusse. Ütleks, et selles seebikas on paljud seda teinud ning ka tõsiseltvõetavad lahendusteed sellest väljaronimiseks leidnud. Neist lahendusteedest on siin aastate jooksul (minu mäletamise järgi vähemalt 3 aastat, ehk rohkemagi, aeg läheb ju kiiresti) ka juttu olnud, kuid peategelast pole ükski rahuldanud. Miks?
Kõik inimsuhted baseeruvad vastastikusel kasusaamisel. Kui mõelda, siis täiesti isetuid suhteid pole olemas, vähemasti toimivaid suhteid. Isegi emaarmastuse puhul, kus ema armastust oma lapse vastu võiks ju ka tingimusteta armastuseks pidada, läheb asi lörri, kui laps midagi vastu ei anna ja ema vaid ära kasutab. Miks ja kuidas ning kelle süül taolised asjad juhtuvad, pole praegu teemaks.
Kasusaamine, seda enam ka ärakasutamine on justkui negatiivse värvinguga mõisted, aga kas ikka on? Kui kasusaamine on vastastikune ja sellele lisandub lugupidamine ning austus suhtluspartneri vastu, me negatiivsusest enam ei mõtle. Ehk siis kõige alus on lugupidav suhtumine.
Teisesse inimesesse saab lugupidavalt suhtuda vaid see inimene, kes ka iseendasse lugupidavalt suhtub. Suhted, kus üks osapool end võrratult madalamana ja teist osapoolt mitteväärivana tunneb, ei õnnestu kunagi. Ühelt poolt endast lugupidav inimene ei suuda taluda teise selgrootust ja end madaldav inimene ei suuda olla vaid teist imetlev inimene, paratamatult kadestab ta teda, vähemalt vahetevahel. Põhiline on aga see, et endast mittelugupidav inimene ei suuda mõista, mis asi vastastikune lugupidamine üldse on.
Võttes aluseks P öeldu:"Olin talle igati mugav ja kasulik ori ja seda kohusetundest, et ta minuga üldse suhtleks.", siis ega mingit lugupidavat suhtumist sõbrannasse sellest küll välja ei loe, rääkimata lugupidavast suhtumisest iseendasse. P pidas end väärituks tüdrukutega/naistega suhtlema ja rõõmustas, et leidis sama vääritu sõbranna. Nii haruldane leid pani ta arvama, et nad sobivad. Reaalselt tähendas see ju seda, et ta pidas ka sõbrannat sama madalaks olendiks, kes paremat ei vääri.
Esiteks pole ühelgi inimesel õigust iseendasse lugupidamatult suhtuda ja pole õigust ka teisesse samamoodi suhtuda, eriti kui sa selle inimesega suhelda soovid. Mida siis sellelt sõbrannalt, keda P endaga sama madalaks (võrdselt kõige madalamateks kogu Eestimaal või isegi maailmas) veel oodata? Mitte keegi ei soovi, et teda nii madalalt hinnatakse, et teda absoluutse lugupidamatusega koheldakse. Keegi ei soovi, et lugupidamise asemel on orjalik kuuletumine.
Kui ka sõbranna elu oli sel ajal madalseisus ja ta endasse suhtumine samamoodi, ei tähenda see, et nii oleks igavesti pidanud jäämagi. Ta tuli sellest välja ja läks eluga edasi.
P:"Kuidas saab vihata inimest, kes on sinuga samas seisus? Me oleks just kokku hoidma pidanud, sest meil olid sarnased mured - teised ei võtnud meid omaks." See on P nägemus ja siiras usk. Aga sõbranna ei pruukinud seda samamoodi näha. Tal võis enda vastu siiski mingi lugupidamine olla, tal võis enda vastu lugupidamine tekkida. Pealegi, suhelda edasi sõbrannaga, kes ainuüksi oma lähedalolekuga pidevalt elu halvemat aega meelde tuletaks, pole just meeldiv asi.
Sõbranna P-ga tihedama läbikäimise põhjus ei pruukinud aga üldse olla selles, mida P arvab (teised naised ei tahtnud, pidi leppima P seltskonnaga). Võibolla olid tal algusest peale sadistlikud huvid? Inimestes on sadismi, sageli on see seotud isiklike üleelamistega - ohvriks olemisega. Mitte kõik, kuid osa ohvreid muutub hiljem ise samasugusteks pahatahtlikeks tüüpideks. Õieti pole hetkel oluline, mis põhjustel keegi sadistlikult, türanlikult käitub, miks füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustab, selliseid inimesi lihtsalt on olemas. Juhul kui see sõbranna algusest peale oma sadistlikke kavatsusi sõbrannamaski taha peitis, pole ta hilisemate tegude üle põhjust imestada. Võibolla tekkis tas endaski tülgastus kogu halva pärast, mis ta põhjustas. Võibolla ta ei arvanud, et see nii lihtsalt õnnestub, et see üldse nii läheb, et P ta ütlemiste järgi tõesti tegutsebki. Võibolla tahab ta unustada seda ajajärku oma elus. Võibolla ...
Mis vahet seal on, mis oli.
P sõnul oleks ta selle raha eest, mis sõbrannale helistamistele kulus, saanud mitu välismaa reisi teha. Isegi, kui see on ülepakutud järeldus, pidi neid kõnesid ikka tohutult palju olema. Ja kõik vaid selleks, et teada saada sõbranna motiive. Ja ikkagi, mis vahet seal on, millised need motiivid olid. Tulemus oli üks, P sai šoki, et sõbranna reetlikkuse tõttu oma elu hävitanud oli. Vahet pole ka selles, milline sõbranna roll just täpselt oli, piisab kui P seda nii näeb ja usub.
Ja nüüd jõuamegi asja tuumani, selleni, et P peab ise asjast üle saama, jõuame kõigi nende heade soovitusteni, nõuanneteni, mida talle aastate jooksul on pakutud ja mida ta kangekaelselt eiranud on. Kas P juhtumis on midagi ainulaadset? Ta sai kasvatuse, mis pani ta end teiste tüdrukutega võrreldes väärituna tundma ja see lõi hea pinnase hiljem toimunule. Raske taak, tõepoolest. Aga kas nende lapsepõlv, keda on lapsena väärkoheldud, kes on pidanud taluma vaimset ja/või füüsilist vägivalda, keda on seksuaalselt ärakasutatud jne, kas nende taak pole hull või hullemgi? Kas need naised, kes kena mehega abiellunult leiavad end äkitsi täielikult allasurutuna, kes pannakse enda vääritusesse uskuma, keda pekstakse, vaimselt piinakse, kas nende elu pole hull või hullemgi? Kogu kaastundele nende vastu ja mõistmisele vaatamata ei suhtuta hästi nendesse, kes jäävadki ohvrirolli ja seda pikaks ajaks. Hästi aga suhtutakse neisse, kes enda päästmiseks ise ka tegutsevad, kes rasketest oludest välja ronivad, kes vastutuse oma elu eest enda peale võtavad.
Teisi süüdistada on alati lihtsam, me oleme seda kõik teinud. Teiste süüdistamine võib ollagi vägagi põhjendatud, kuid sisuliselt tähendab see seda, et me õigustame enda tegematajätmisi niimoodi. Me ei suuda leida endas jõudu ise midagi muuta ja siis on mugavam leida süüdlased selles väljastpoolt ennast. Aga kui kaua nii saab? Kibestunud, teistes pettunud inimesed on tegelikult pettunud eelkõige iseendas. Ka P ei pea endast lugu, pole õppinud 25 täiskasvanuna elatud aasta jooksul endast lugu pidama. Raudse järjekindlusega õigustab ta ENDA tegematajätmisi nii vanemate kui reetusrliku sõbranna süüdistamisega. Ta petab nii ka iseennast, arvates, et kui ta sõbranna tegelikele motiividele jälile saab, siis justkui kõik muutub iseenesest. Süüdi on ka saamatud psühhiaatrid, psühholoogid, mõistmatud foorumlased, eluteel kohatud naised, kolleegid. Ta süüdistab ka ennast. Aga mis kasu sest süüdistamisest ja kannatamisest sünnib? Ei mingit.
Ainuke, mis süüdistamistega kaasnevalt võiks kasu tuua, on põhjustele jälile saamine. Kui põhjused, mis elu on untsu keeranud, teada saada, on võimalik neid muuta, neist üle olla. Me kõik januneme edulugude üle. Kaalulangetajad, alkoholismiküüsist pääsenud, kehvadele kodustele oludele vaatamata midagi saavutanud inimesed, pea püsti ja selja sirgu löönud inimesed jne, nende lugudest teada saada on nii kosutav. Need lood annavad ka endale energiat midagi saavutada. Vastupidi eluheidikute lood mõjuvad masendavalt.
Miks me siis ikka P saaga vastu huvi tunneme? Tema ei anna meile positiivset tagasisidet. Mõtlen, et ühest küljest on see suurepärane õppetund näitlikustamaks, kui vale viis elamiseks on tühi süüdistamine. Teisest küljest pesitseb meis piskune lootusekiir, et ehk siiski tuleb sellele seebikale ka parem lõpp. Ja kui ei tule, siis on see hoiatavaks eeskujuks, kuidas inimene ise oma elu untsu on keeranud ja ikka edasi keerab. Rasketel hetkedel peaks see meelde tulema ja sundima peidetud energiatagavarad kasutusele võtma, sest taoline enesehaletsuslik marineerumine süüdistusmarinaadis on seisund, milles vabatahtlikult keegi olla ei tahaks.
Inimestel tuleb taluda saatuselööke, mille ees nad on võimetud. Ma ei arva, et katastroofid, milles kedagi süüdistada ei saa, on kergemini talutavad võrreldes kellegi pahatahtlikkusest juhtunuga. Kohutavaid inimsaatusi on ilmas, olgu põhjused millised tahes. Paratamatult hakkame eemale hoidma inimestest, kes oma murekoormasse upuvad. Meil on neist kohutavalt kahju, kuid elu läheb edasi. Kui oma lapse(d) kaotanud ema juhtunut aina uuesti üle elab ja oma leina ja ainult seda ümbritsevatele jagada tahab, ei suuda ümbritsevad seda ühel hetkel enam vastu võtta. Asi pole ükskõiksuses või kaastunde puuduses, asi on muus.
P lugu on võrratult leebem variant kohutavast elusaatusest. Tema ja ainult tema võimuses on olukorda muuta. Kui ta seda ei tee, on see tema valik. Ainult et foorumlasi aina uute seebikaosadega, milles miskit uut pole, kostitada pole tõesti enam võimalik, ilma et ta kõigi teemaga tuttavate foorumlaste pahameelt enda peale ei tõmbaks.
PS Mis puutub võimalusse, et P tegelaskuju on kellegi vaimusünnitis, siis peab sel väljamõtlejal ikka äärmiselt mage elu olema, et millelegi taolisele oma energiat nii pikalt kulutab.