1.Miks sa kordad aina uuesti seda, mida me ammu teame?
2.Miks sa õigustad oma hilisemaid kontaktiotsinguid?
3.Miks sa arvad, et iga võimalik selgitus, mis ei kattu sinu ettekujutusega, tuleb igal juhul ümber lükata?
4.Miks sa pead selle naise pahatahtlikul eesmärgil sõbrannamängimist sulle pugemiseks?
5.Miks sa pead oma orjalikku käitumist sõbranna suhtes siiani õigeks?
6.Miks sa aru ei saa, et inimesed on erinevad?
7.Miks sa arvad, et sõbranna pidi täpselt samuti mõtlema nagu sina?(" Ma ei lähe kellelegi jama ajama, et sa oled mulle kõige tähtsam, kui see keegi on mulle ümmargune null.")
8.Miks sa arvad, et sinu siiras ja kaastundlik suhtumine sõbrannasse oleks pidanud tema sinusse samamoodi suhtuma panema?
9.Miks sa arvad, et su eraellu sekkumist ja suhte rikkumist õigeks peetakse?
10.Miks sa ei mõtle, et teistsugused tõlgendused (sinu versioonist erinevad) võivad olla siirasteks ja heatahtlikeks, kohati kannatamatuteks katseteks sind su kinnismõtetest välja aidata tulla?
11.Miks sa arvustad sõbranna ja ta mehe koos elama hakkamise motiive? Kas see pole siis iga oma asi?
12.Miks sa kadestad oma paha eks-sõbranna uut sõbrannat, mõõtes lausa temaga telefoni-vestlusele kulunud aega?
13.Miks sa arvad, et oleksite vabalt edasi võinud suhelda, sest tema oli oma eesmärgi - su elus kõik hea hävitada - täitnud? Kas sul endal siis mingit tõrget nii pahatahtliku inimese vastu ei tekkinud?
14.Miks ikkagi sõbrannat enda kõrvale tahtsid (näib, et tahad ikka veel), kui tead, et teda üldse ei huvita enam su elu?
MIKS SA IKKA VEEL EI NÄE, ET JUHTUNU OLI ÕPPETUND SU JAOKS?
Õppetund oli ränk, kuid nii ongi - mida "viletsam õpilane", seda rängem ja võimsam õppetund peab olema, et inimene sellest lõpuks ometi aru saaks.
Ühelgi inimesel pole õigust end väärtusetuna tunda. Inimene pole end ise loonud. Igal inimesel on kohustus suhtuda endasse - Jumala, Kõiksuse loomingusse (kui sa teisiti usud, siis kasvõi ema-isa loomingusse)lugupidamisega ning on kohustus end igakülgselt arendada.
Jah, su kasvatus pani sind teistesse naisolevustesse alt üles vaatama ja end madaldama. Aga, ränga õppetunni said sa ju 30+ aastaselt. Kuni sinnani, rohkem kui kümne aasta jooksul oli sul võimalus õppida endast lugu pidama. Kas sa õppisid? Ei, sa olid vabatahtlik ori sõbrannale, keda sa isegi mitte ei hinnanud, kellesse lugupidavalt ei suhtunud. Tegelikult peaksid sõbrannale tänulik olema, et ta sind õpetama tuli. See, et ta oma missioonist inimtasandil teadlik ei olnud, pole üldse oluline. Ta tuli su ellu, et õpetada sind nägema, kui vale on enda madaldamine, kui vale on orjalik kuuletumine, kui vale on endasse austuseta suhtumine. Ta üritas, lausa mitu aastat üritas, kuid vajalikku tulemust ei saavutanud.
Millist õppetundi sulle veel vaja on? Iseendasse lugupidav suhtumine on aluseks, et teistessegi lugupidavalt suhtuda. Kõiki inimesi tõesti ei saa austavalt kohelda, ilmas on ka palju taunitavat. Kuid IGAS inimeses on siiski ka kasvõi väike osa positiivset. Kellelgi pole kohustust läbi käia nendega, kes meile ei meeldi. Mida enam me mittemeeldivaga kokku puutume, seda enam vajame me ise muutumist. Kõiksus saadab me eluteele neid, kellelt õppida. Paraku nii on, et oleme sageli kehvad õpilased ning ei oska alati positiivselt ja rahulikult edastatud õpetustest täit võtta. Vajame "ninapidi" sisse torkamist ehk siis negatiivseid kogemusi. Kui näeme teises taunitavat, on see ju näitlik õppetund ise mitte samasugune olla või selliseks muutuda.
Kõigel on tõesti põhjus ja meie ülesanne on otsida vastust küsimusele - miks? Samal teemal võiks pikalt edasi heietada, kuid on sadu ja enam raamatuid, kus sellest paremini on kirjutatud. Tillukese osa miks`e panin sinu jaoks kirja, kuid miks`e on lõputult ja igale inimesele kasulikum on need ise leida.