Siin momendil võin tõesti tüütult mõjuda, sest närvid on läbi peale pikki aastaid üksinduses.
Kui inimene on kaua aeg üksinda, võibki lõpuks imelikuks muutuda.
Kuid näiteks 18a ei tüütanud ma kedagi, aga ikka oli naistel minu suhtes tõrjuv hoiak, mul ei tekkinud naistega mingit kontakti.
Peale keskkooli ühikas toakaaslastega ma üldse ei rääkinudki, peale tere - head aega, sest tõrjuv hoiak oli neil kohe.
Üks toakaaslane oli mu suhtes lausa vaenulik, praegu mõtlen, mis seda põhjustas.
Ma ise noorena kartsin naisi, ei osanud nendega rääkida, mökitasin ja usun, see mõjus tobedalt. Kas tõesti see tekitas naistes mu vastu tõrke? Igal juhul naised ei ole mind kunagi omaks võtnud.
Kui eriala vahetasin, elasin teises ühikas. Toakaaslasel Mordva neiul tekkis kohe mu vastu tõrge, mis jäigi kestma. Kusjuures nägi ta mind 1.korda ja olime vahetanud ainult tere ja head aega. Elasime toas aasta, me ei suhelnud üldse, hiljem ei öelnud ka tere.
Samuti praegu ei mõista, mis minus oli, et selline antipaatia mu vastu oli.