P, sa ei suuda leppida, et elu edasi läks.
Sa oled paaniliselt kade sõbranna peale, justnimelt kade, et ta julges oma elu elama hakata, et ta julges SIND jätta. Kui vastik sõbranna, et julges SIND jätta.., leida mees, saada laps jne. Saad sa aru?
See, mida sõbranna kunagi ammu korrutas, ei loe täna enam midagi. Ehk ta siis mõtles ise ka, et sinuga kauaks kokku jääb ja ei tahtnud jah, et mingi mees su temalt ära võtab jne. Täna me ei tea, ei sina, ei mina, mida su sõbranna tol ajal päriselt mõtles. Onju?
Aga saa palun sellest aru, et elu ei jää kunagi paigale.
Elu kulgeb omasoodu ja inimene koos eluga ongi pidevas muutumises, liikumises, kulgemises.
See peabki nii olema.
Kui su sõbranna siis, kui ta sulle korrutas neid sõnu, mõtleski, et milleks sulle mingi mees, et jah, parem jäätegi teie kahekesi kokku jne...siis tema tol ajal ise ka ei teadnud ju, et tema ellu tuleb mees, tuleb laps ja teie kaks eemaldute. Ta ei uskunud seda, ei teadnud seda, kuigi salamisi iseendas ta seda ju loota võis. Ainult meie ei tea seda ja kas ta isegi teab, sest mõned asjad toimuvad alateadlikult.
Nii, ja siis olid sina meheta, lapseta, aga sõbranna liikus pere suunas ja vat just siis algas see koht, mis sind piinab, aga tegelikult sina ise oledki selle ise enda jaoks loonud. Sa ei suutnud leppida, et sõbranna pere lõi ja sina üksi jäid ja nii sa asusid nõudma selgitusi, et miks ta seda tegi ja sind hülgas, kuidas ta võis...? Oli nii?
Pole üldse ime, et sõbranna sulle halvasti ütlema hakkas ja rohkemgi veel, ta hakkas sind põlastama, lausa vihkama, sest tema tahtis elada oma elu, tahtis eluga koos edasi liikuda, aga sina olid pidur ja tirisid teda aina tagasi ja nõudsid seletust.
Sina ei suutnud leppida sõbranna pereeluga.
Seisid jalad harkis, vihast lilla ja nõudsid seletust, et kuidas ta julges mehe leida ja lapse saada..ja sind jätta, sind, kes sa olid valmis kõigeks, peaasi, et ta jääks...
Vaata, sel hetkel ja ajal, mis ikka palju aastaid tagasi toimus, oleksid sina samamoodi pidanud eluga edasi liikuma ja usu, sul oleks praegu oma elu olemas.
Aga kogu see jutt täna ei loe midagi, sest midagi see ei muuda enam ja aega tagasi ei saa.
Ainus, mida täna teha saad, on minna edasi ja jätta minevikku kogu möödunu, ainult nii leiad rahu ja õnne.
Paljud elus pettunud inimesed pöörduvad jumala juurde, paljusid see aitab ja paljud neist leiavad oma elule mõtte just sealt, saavad tuge ja innustust õnnelikud olla.
Kõige enesevaenulikum on jääda mingisse hetkesse kinni ja keerutada ja keerutada, kuni viimanegi selge aruraas kaob.
Pea meeles, et sinu parim sõbranna oled sa ise.
Anna endale andeks, et sa seda siiani pole märganud. Armasta ennast ja oma elu, seda imelist ja erilist võimalust ja usu oma edasistesse võimalustesse ning sul hakkab parem.